Jazz rock (0)

Jazz rock
1960.- 1970 aastate jazzi enamlevinud uueks suunaks sai jazzrock . On täiesti loomulik, et 1950
aastate teisest poolest alanud rock ’n ’roll’i võidukäik, mis jätkus ka kuuekümnendatel , ei
jätnud mõju avaldamata jazzile. Samas oli laia kuulajaskonna, eriti noorte huvi nihkunud jazzilt
rockile. See protsess oli vältimatu. Jazzi ja rocki ühtesulamist (ingl. k fusion – ühtesulamine)
hakkasid katsetama ühelt poolt noored rockmuusikud, teiselt poolt aga uuendustest huvitatud
jazzmuusikud. Nimekaist jazzmuusikuist hakkas esimesena viljelema jazzrocki Miles Davis .
Ta võttis oma ansamblisse Inglismaalt USA-sse asunud rockkitarristi John McLaughlini.
Rockmuusikutest kuulsamad olid trompetist Randy Brecker ja tema vend tenorsaksofonist
Mike Brecker ning trummar Billy Cobham. 1969 a moodustas Randy Brecker ühe esimese
jazzrockansam bli “Dreams”.
Käsikäes rocki elementide (eeskätt rütmi) ülekandmiseks jazzi hakati üha rohkem kasutama
elektroonilisi pille: elektrikitarri, klaverit , süntesaatorit.
Pöörati tähelepanu ka salvestustehnikale. Kaasaegne stuudio muutus nii tähtsaks, et teda võis
võrrelda “instrum endiga” -ta oli sama oluline kui muusikute pillid.
Rockimõjude avaldus oli uus lähenemine soolele. Oma kõikidel perioodidel on jazz alati
kulmineerunud väljapaistvate artistide sooloimprovisatsioonide, nüüd vaidlustatakse see. Üha
rohkem anti ruumi ühisimprovisatsioonidele. Vastuvooluna sellele oli saateta soolo, mille
käivitajaks oli Gary Burton.
Plaadikompaniid ja produtsendid mängisid jazzrockis ja fusionmuusikas suuremat rolli kui seda
seni. Neil oli rohkem sõnaõigust otsustada, mida salvestada , kui muusikuil endil. Nad võtsid
otsuseid vastu rohkem äri, kui muusika peale mõeldes.
Seoses jazz üha suurema rahvusvahelise levikuga on sellele paljudes maades püütud lisada
kohaliku rahvamuusika elemente- etnojazz.