Jane Austen "Uhkus ja eelarvamus" (0)

„Uhkus ja eelarvamus “ ehk kuidas üks pealkiri tabab paari sõnaga kogu romaani sisu

„Eks ole üldiselt teada, et varakal vallalisel mehel tingimata naist on vaja. Kui niisugune mees kuskil silmapiirile ilmub, olgu ta tundmused ja vaated pealegi täitsa tundmata, siis on see tõsiasi ümberkaudsete perekondade meelest nii vastuvaieldamatu, et tulnukat hakatakse jalamaid selle või teise peretütre seaduslikuks omandiks pidama .“
Selle Jane Austeni tsitaadiga algab kirjaniku 1813 .aastal ilmunud ning ühtlasi tema tuntuim romaan „Uhkus ja eelarvamus“. Eelmainitud tsitaat võtab paari lausega kokku kogu teose põhimõtte ning süžee. Lugu armastusest ning kommetest keskendub Bennetite perekonnale , kes elavad Inglismaa küllaltki väikses maakohas. Bennetite perekonnas on viis tütart, igaüks erinevate käitumismaneeridega ning iseloomudega. Kõik viis õde on harjunud oma ema kinnisideega, et tuleviku kindlustamiseks on vaja jõukat abikaasat. Ilmselt tuleneb selline soov ka vajadusest kindlustada enda vanaduspõlve, kuna Bennetite maja pärib tütarde asemel nende isa nõbu mr. Collins .
Autor rõhutabki teoses eriti ema vajadust tütreid abieluranda sõudmisel aidata. Nagu ümbruskonda ilmub mõni uus džentelmen, üritab mrs. Bennet teda ühele enda tütardest kaaslaseks sokutada. Samuti peab ta oma kohustuseks jätta perest hea mulje, mis tal enamasti välja ei kuku , muutes enda detailsete ja ülepaisutatud märkustega noormeeste suhtumist perekonda. Pereema selline käitumine sünnitab lugejas mulje, nagu võimalike kosijate arvamus perest ongi õige ning eelarvamusteta.
Enim keskendubki teos kahe vanima tütre, Jane’i ja Elizabethi tundmustele. Jane on leebe ning mõistev, Elizabeth aga kaalutlev ning küllaltki isepäine. Bennetite maja lähedusse kolib hurmav noormees mr.Bingley, kes võidab Jane’i südame. Bingley sõber mr. Darcy aga tekitab Elizabethis vastikust. Autor on Elizabethi arvamuse peamiseks kujundajaks välja toonud tegelaste esimese kohtumise ühel ballil , kus neiu kuuleb noormeest temast halvustavalt rääkimas. Darcy ütles oma sõbrale Elizabethi kohta järgmised sõnad: „Ta on ju võrdlemisi talutav, aga nii ilus ta ei ole, et mind kiusatusse viia. Ja mul pole praegu tuju tegelda noorte daamidega, keda teised mehed on istuma jätnud.“ Selline suhtumine näitabki eelarvamust noore neiu suhtes, kelle majanduslik seis pole nii hea, kui eliitklassil olla võiks.
Austeni mõte „Inimesed, kes iial oma arvamust ei muuda, kannavad erilist vastutust. Nad peavad alati kohe õige otsuse langetama,“ on nii filosoofiline kui ka eluline. Kirjanik väidab, et kui inimene tahab olla enesekindel ning järjepidev, ei tohi ta kunagi enda otsustega ega arvamustega eksida. Kuid tekib küsimus, kas sellist inimest on olemas, kellel ei teki mitte kunagi eelarvamust ega läbimõtlemata tundmusi mõne teise isiku osas? Olen arvamusel, et sellist inimest ei ole meie maailma loodud. Inimaju ei taluks seda, kui esimesel kohtumisel teataks uuest tutvusest kõiki fakte ning küsimusi, mis arvamust kujundavad. Me elaksime veel suuremas infotulvas ning saaksime veelgi vähem keskenduda tõelistele iseloomuväärtustele. Samuti on autor enda teosega näidanud, et ka kõige kindlama arvamusega inimene (siinkohal Elizabeth ) võib tegelikult eksida, mõistes seda alles hiljem, kui on tutvuse käigus kaaslast rohkem tundma õppinud.
Kirjanik on teoses suure hoolega välja joonistanud kõigi tegelaste iseloomulikud jooned, pisema detailini välja. Detailsed pole mitte ainult peategelased Jane ning Elizabeth, vaid ka kogu nende perekond ning neid ümbritsevad džentelmenid. Selline kirjutusviis ning ülesehitus annab lugejale hea ettekujutuse peres olevas õhustikust ning seltskonna probleemidest. Autor on eriti vaeva näinud siiski Elizabethi ning tema upsaka tuttava mr.Darcy kujutamisel. Selline detailsus ja peenetundeline kirjeldus annab lugejale hea võimaluse ise tegelaste suhtes oma arvamust kujundada.
Austen on loonud arvamuse, et võimet midagi kiiresti teha loeb selle võime omanik alati väga väärtuslikuks, pööramata sageli vähimatki tähelepanu resultaadi puudustele. Sellist arvamust ning mõtet iseloomustab ja kinnitab ka autori teoses toimuv sündmustik, milles Elizabeth arvab , et tema kiire arvamuse loomine mr.Darcyst on ainuõige ning mitte mingil juhul ei saa noormees olla hea südamega inimene. Samas jääb neiul märkamata, et ta ei tea mr.Darcyst peale kolmandalt isikult, mr.Wickhamilt, kuuldud kuulujuttude, Darcy suure varanduse hulga ning eliitklassi tunnustamise mitte midagi.
Kirjanik on saavutanud detailsete kirjeldustega ideaalse ajastuhõngu. Pea igas peatükis kirjeldatakse toimuvaid suuri balle ning kindralite populaarsust noorte tüdrukute seas. Bennetite kaks nooremat tütart, Kitty ning Lydia, ajasid terve romaani vältel ilusates punakuubedes tegutsevaid kindrale taga. Austen on tegelaste omavaheliste vestluste ning kõnemaneeridega selgeks teinud ka 19.sajandi käitumisreeglid. Vanemaid austati ülimalt, isegi tütred rääkisid omavahel viisakalt ning justkui dikteeritult. Polnud erilist vabameelsust ega nalja viskamist. Abikaasad austasid üksteist, mees oli enamasti naisest tähtsam.
Raamatu lõpp on küllaltki etteaimamatu, sest terve teose jooksul on mr.Darcy ning Elizabethi vahel suur pinge ja peaaegu et vihavaen . Tutvuse arenedes ning paljude asjaolude selgudes mõistab Elizabeth, et tegelikult on mr.Darcy hea inimene, mr.Darcy aga leiab, et Elizabeth on eriline oma käitumise ja südikuse pärast. Kaks erinevat inimest osutusid lõpuks siiski üsnagi sarnaseks oma olemuselt ja mõistuselt.
Teos jättis mulle isiklikult sügava ja hingesoojendava mulje, pean tunnistama, et teose lõpuks kiskusid ka pisarad silma. Raamatu süžee paneb lugemise ajal mõtlema, kui palju ma ise igapäevaselt eelarvamusi loon ning kuidas mind nö omad vitsad peksnud on. Mäletan seika, mil mind kutsuti teatrisse ning ma olin arvamusel, et etendus on mõttetu ja igav. Samas, kui lavastus lõpule sai, olin mina üks nendest , kes kõige tugevamini kaasa aplodeeris. See seik ja see raamat ongi mind õpetanud eelarvamustest pigem loobuma või neid väga ettevaatlikult enda jaoks selgitama.