mulle väga meeldis. Seal me tantsisime, tegime konkurseid, sõime ja alles kell pool kolm ööd sõidsime koju. Nädala pärast peale pulmade me pidime sõidma koju Tallinnasse. Kui ma olin Tallinnas enam ma kuskile ei sõidnud aga tahtsin sõita veel Londonisse aga ema ei lubanud, ta ütles, et sõidan venna juurde Londonisse järgmisel aastal. Suvel Tallinnas oli väga igav. Iga päev oli õues väga külm, sellepärast ma ei saanud peaaegu ujuma minna. Mina iga päev jalutasin sõbradega, kui oli hea ilm, kui oli paha ilm, siis ma istusin kodus, lugesin raamatuid ja mängisin arvutid. Järgmisel suvel tahan sõita Londonisse ja Prantsusmaale vennaga.
Raamat läbi Anna silmade Tulin nelipühaks linnast koju. Jalutasin järve ääres koos Mousiga ja kohtusin siinse rahvaga üle pika aja. Kuid jaanipäevaks tulin koju ja seekord jäädavalt. Isa pakkus mulle Kõrboja perenaise ametit ja muidugi pidin ma nõus olema. Kuigi algul tundsin, et võibolla ei saa sellega hakkama. Aga isagi oli juba vana ja pärijat oli vaja. Puudu oli ainult Kõrboja peremees ja tema pidin ma ise leidma. Seadsin ennast oma toanurka elama. Tegin selle põhjalikult puhtaks ja korda. Lasin
Rändur udumere kohal See oli võtnud mul terve päeva , et mäetippu jõuda. Olin mäejalamil asuvast külast asunud teele juba varasel hallil hommikutunnil. Olles mööda kivis nõlvateele asunud , vatasin ma üleval tuule poolt tagaaetud pilvi. Need keerlesid ja sulasid ühte , et järgmisel hetkel kohe mõne tugeva tuuleiili poolt lõhki rebitud saada. Need keerlesid samamoodi nagu mõtted mu peas. Kuidas peaksin ma võitma tagasi oma ma armastatud südame? Kuidas peaksin ma endalt maha pesema selle kohutava süü , mis mulle kaela on veeretatud? Millal saan ma rebida endalt selle maski ja kasutada oma tõelist nime ilma , et ma peaks kartma , et mulle valesüüdistusi näkku paisetaks? Jõudnud mäe tippu vaatasin ma puperdava südamega alla nendele samadele tuules pöörlev...
Kohvik Lindstorm küsitlusleht Lugupeetud kliendid! Soovime saada teilt tagasisidet meie kohviku kohta. Pakume teile parimaid teenuseid, aga sooviksime teada teie arvamust ja palume tagasisidet Lindstormile. Kõik teie ettepanekud on meile väga olulised! Seega ootame teie tagasisidet. (Oma arvamusele tõmmata joon alla) 1. Kuidas avastasite meie kohviku ? Jalutasin mööda ja nägin Sõbrad/tuttavaid soovitasid Meedias Ajakirjanduses Mingi muu:............................................................................................................ 2. Üldine hinnang meie kohvikule. Teenindus: Väga hea/Keskmine/Ei meeldi Õhkkond: Väga hea/Keskmine/Ei meeldi Toitlustus: Väga hea/Keskmine/Ei meeldi Puhtus: Väga hea/Keskmine/Ei meeldi Kujundus: Väga hea/Keskmine/Ei meeldi Kiirus: Väga hea/Keskmine/Ei meeldi
jääkprodukte. Algusfaas 21.04 25.04.2010 kolmapäev neljapäev reede laupäev pühapäev 9.00-11.00 raamatukogus 10.00- 12.00 8.00-8.50 8.00- 10.00 10.00 17.00 13.15-16.30 sõitsin jalgrattaga jalutasin aiatööd loeng loeng maakodusse kooli 12.00-14.00 17.00- 18.00 12.00- 15.00 9.00-12.15 loeng sõitsin jalgrattaga jalutasin koju 18.00-20.00 koristasin maakodu 13.15-16
Mul läks aega natukene nägin tee peal bussijaama Martinit,kellega me tahest tahtmatta juttu jäime rääkima. Jõudsin viimasel minutil bussijaama kui karla juba helistas, et kus ma olen.Jõudsime ilusti bussi peale.Istusime ja Karla hakkas rääkima eilsest peost.Kuulsin veel mis peale minu lahkumist juhtus.Jõudsime bussi pealt maha tulla kui Karla nägi tuttavat halli opelit.Karla läks tüdruku poole kes auto juures seisis ja teistega rääkis.Ka mina jalutasin nende juurde ja Karla tutvustas mulle neid.See kelle poole Karla jooksis nimetas ennast Liisaks.Tal olid kaasas veel üks tüdruk, Kersti.Ta oli väga armas,ta istus mu kõrvale kui ma autosse istusin.Tal olid kenad silmad ja ta nägi väga stiilne välja.Enamik seal kandis polnud eriti seltsivad aga tema nagu teadis kuidas olla ja käituda.Ta rääkis mulle kui me sõitsime madisele,kui väga talle meeldivad tumeda päised poisid
EG ÄV SPORTL RAHUL IK IK TORE ·KÄISIN KÜLAS KOOLIVAHEAJ ·KÄISIN SUVILAS AL ·KÄISIN TEATRIS, MUUSEUMIS,NÄITUSEL ·KÄISIN UJULAS LIHTMINE VIK ·KÄISIN VANAEMA JA VANAISA JUURES ·MÄNGISIN KASSIGA ·AITASIN VANEMAID ·MÄNGISIN ·JALUTASIN JA MÄNGISIN KOERAGA LEMMIKLOOMAGA ·MÄNGISIN ·SUHTLESIN SÕPRADEGA KASSIPOJAGA ·MÄNGISIN KLAVERIT... ·MÄNGISIN FLÖÖTI....KITARRI KUTSIKAGA ·MÄNGISIN ARVUTIMÄNGE ·MÄNGISIN HAMSTRIGA ·LUGESIN RAAMATUT ·KÄISIN ÕPETAJA JUURES ÕPPIMAS ·PALJU MAGADA ·TEHA SPORTI
Maal on punastes toonides ja justkui karjuks välja autori valu. Munch asub käsitlema üksinduse, surma ja hääbumise teemat. 1889.a. toimus tal personaalnäitus, kus ülekaalus olid maalid, millel anasüüsis figuuri vahekorda übmritsevaga. Samal aastal sai Munch riikliku stipendiumi ja reisib taas Pariisi. Sealt siirdub Berliini ja Norasse naastes maalib oma kuulsa ,,Karje". Pildi saamisloost on kunstnik ise kirjutanud oma päevikus: ,,Ma jalutasin tänaval ja päike hakkas loojuma, taevas värvus verevpunaseks ja mind valdas melanhoolia.Peatusin, tundsin täielikku jõuetust ja jäin vaatama linna ja sügavmusta fjordi kohal rippuvaid pilvi, mis olid nagu tuleleegid ja veri.Ma seisin kui paigale naelutatult ja värisesin hirmust. Ma kuulsin õudset, lõputut looduse karjet." See nähtamatu karje täidab kogu pildi, see paiskub nii silmist kui avatud suust, mis on kompositsiooni keskmeks
Mul polnud ühtegi tõelist sõbrannat, sest sisimas ei kannatanud ma nende lömitamist. Teadsin, et minu klassi tüdrukud tahtsid minu sõbrannad olla ainult sellepärast, et olin kena, trenditeadlik ja minu ülbus tagas ka neile teatud positsiooni. Korraga märkasin, kuidas Maria juuksed täis lumehelbeid, hingeauru pahvakas seisis ja mind ainiti vaatas. Tundsin häbi, sest olin nii lapsemeelsel ja inimlikul moel oma suurimale vaenlasele vahele jäänud. Jalutasin tema juurde ning siis ahnelt õhku ahmides karjusin talle kõige jubedamaid sõnu ning viimaks virutasin talle lahtise käega vastu nägu. Maria ei liigutanud. Ta vaatas oma helesiniste silmadega mulle otsa ja sosistas midagi. Ma ei saanud aru, lõin teda uuesti ja küsisin, mis tal öelda oli. Ta sosistas uuesti! Ma kuulsin, mida ta ütles ning see ajas mind veel rohkem vihale. Olin tema välja öeldud lolluse eest valmis talle uue obaduse andma, kuid Maria surus mulle midagi pihku
" Ma hingasin kergendatult ning olin õnnelik, et asjad hakkavad juba lahenema. Küsisin noormehelt: "Kes olite teie Enrique jaoks ning mida mäletate sellest mehest, kes teid ähvardas?" Noormees vastas: "Mina olin Sir Enrique teenija ning mees, kes mind ründas, oli mustades riietes ja lühikest kasvu!" "Tänan teid info eest," vastasin, "aga nüüd peate minema arsti juurde, sest te veritsete kohutavalt." Ma helistasin kiirabisse ning mõne minuti pärast viidi mu vestluskaaslane haiglasse. Jalutasin mõtlikult kodu poole. Kodus toksisin andmed arvutisse ning leidsin kahtlustatava - Thomas Sun! Tüüp tundus karmi mehena ning tema silmis oli kadedust ja viha. Tema elukohaks olevat Washington, Lille tänav 7. "Oh isver!" karjatasin. "See tõbras elab ju minu kõrval!" Mõte sellest, et elan mõrvari vastasmajas, ajas mind hulluks. Ma tundsin, kuidas süda hakkas kiiremini lööma ning kananahk tuli ihule. Maskeerusin teiseks inimeseks ning tormasin oma naabri juurde
Kas tänane Eesti on mereriik? Hiljuti jalutasin mööda Pirita rannaäärt ja nägin üht vanemat daami veepiiril istumas ning taamale vaatamas. Merevaade oli minu arust ülimalt ajekas, silmasin sadamat ja mõtlesin, kas see kaunistab Eesti merd või üritab allutada midagi ürgselt metsikut. Vanamemm tundus samal teemal mõtteid mõlgutavat. Meri on ju südamelähedane igale mereriigi elanikule, kuid kas tänane Eesti on mereriik? Geograafilist asukohta ja ümbrust vaadeldes on eestlastel väga vedanud, merepiiri pikkuseks on 3794 kilomeetrit. Eesti on Läänemere kaudu avatud ka Maailmamerele, mis katab 2/3 maakerast, täpselt sedavõrd suur ala annab võimaluse loendamatutele eesootavatele tegudele. Kõik eeldused mereriigiks oleks justkui olemas. Peale ilmselgete erinevuste, sisemaiste ja mereriikide vahel, on ka muid vähem märgatavaid põhjusi, mille alusel saab tituleerida teatud piirkonna mereriigiks. Eestlase sünnimaa kujundab tema ise, k...
05.2014 hommikul kell 10.30. Kaupluse asukoht on Tallinna kesklinnas asuv Solarise kaubanduskeskuse 0 korrus. Kauplus on väga suur ning tööl on 1 teenindaja. Olen ainuke klient kaupluses ning teenindaja märkab mind koheselt-naeratab ja ütleb :"Tere Hommikust!" Sel hetkel kui poodi sisenesin sättis teenindaja, kelle rinnas puudus nimesilt, voodipesusid riiulisse. Tulin teadlikult sellesse poodi, kuna olen kuulnud, et seal leidub väga ilusaid laste voodipesusid ja häid tekke ning patju. Jalutasin poes ringi ja otsisin toodet, kahjuks ei silmanud seda. Nägin kaupluses üsna eksinud välja ning teenindja pöördus minu poole sõnadega: ,,Kas ma saan Teile kuidagi kasulik olla?" rääkisin talle, et otsin lapsele voodipesu. Teenindaja juhatas mind laste toodete juurde ning näitas mulle nende valikut. Teenindaja küsis mult lapse vanust ning sugu. Ütlesin, et mul on 9 kuune poeg. Valikus oli u 5 erinevat tekikotti, mis on mõeldud pisemale tekile, samuti
Maal on punastes toonides ja justkui karjuks välja autori valu. Munch asub käsitlema üksinduse, surma ja hääbumise teemat. 1889.a. toimus tal personaalnäitus, kus ülekaalus olid maalid, millel anasüüsis figuuri vahekorda ümbritsevaga. Samal aastal sai Munch riikliku stipendiumi ja reisib taas Pariisi. Sealt siirdub Berliini ja Norasse naastes maalib oma kuulsa ,,Karje". Pildi saamisloost on kunstnik ise kirjutanud oma päevikus: ,,Ma jalutasin tänaval ja päike hakkas loojuma, taevas värvus verevpunaseks ja mind valdas melanhoolia. Peatusin, tundsin täielikku jõuetust ja jäin vaatama linna ja sügavmusta fjordi kohal rippuvaid pilvi, mis olid nagu tuleleegid ja veri. Ma seisin kui paigale naelutatult ja värisesin hirmust. Ma kuulsin õudset, lõputut looduse karjet." See nähtamatu karje täidab kogu pildi, see paiskub nii silmist kui avatud suust, mis on kompositsiooni keskmeks
Aga ma arvan,et peaksite mu kodust lahkuma. Abielunaine : Oi,tõesti või?Ma otsin siis oma lilli mujalt.Ma siis tõttan.(läheb uksest välja) Praktikant : Imelik.Mis see nupp teeb?(vajutab kollasele nupule.Sisse tuleb ajaloolane) Vahur Made : Neptuunus oli merede valitseja...(jääb mõtlema)Aa...ja tooga tähendas roomlaste pidulikku rõivast.(vaatab jahmunult praktikanti)Teie küll roomlanna pole. Praktikant : Mina pole jah.Kus te siia satusite? Vahur Made : Ma jalutasin ja mõtisklesin Rooma ajaloost.Ma olen ju ajaloolane.Kas te teate,kes on veinivalmistamise kaitsja? Praktikant(jääb mõtlema) : Ei tule meelde küll , aga õhtu on juba hilja peale läinud. Vahur Made : Vabandust!Ma olen ju teie majas.Palun väga vabandust.(lahkub) Praktikant : Oi jummel küll.(vajutab jälle rohelist nuppu.Sisse tulevad DoodleJumpi fännajad) Fännaja 3 : Kas sul on telefonis Doodle Jump?Sul peab see kindlasti olema? Fännaja 1 : Ilma Doodle Jumpita oleks elu kole.
näitlejad on end hukutanud? Nad tahtsid olla kogu aeg imetletud, kuid see hävitas illusiooni neist. · Kas siis lõppude lõpuks ei peitunud kuulsuses midagi võltsi? Olin alati arvanud, et mulle meeldiks publiku tunnustus, kuid olles selle saavutanud, tundsin end hoopis kõigist eraldi ja masendavalt üksi. · Mind painas üksildus aga eriti, sest näis, et mul on olemas kõik, mis sõprade soetamiseks vaja: olin noor, rikas ja kuulus ent ometi jalutasin New Yorgi tänavail üksi ja nõutult. · Ei ole mingit kahtlust, et edukad elavad täiesti omaette maailmas: tarvitses mind nüüd vaid kellelegi tutvustada, kui selle silmis süttis huvi. Ehkki kuulusin tõusikute kilda, oli mu arvamustel äkki kaalu. · Kuid mis see elu muud ongi, kui pidev vastuolu, mis meile eales puhkust ei anna. Kui me ei maadle parajasti armastusprobleemidega, teeb meile kindlasti peavalu miski muu
Üritan leida aega ka koos jalutamiseks ja mängimiseks. Kokku koostegevuse peale läks 3,5 tundi (1,5 t. õppimine ja 2t. jalutamine). Lisaks sellele loomulikult suhtleme tehes midagi muud (koristamise, söögi tegemise, vaba aja veetmise ajal). See nädal leidsin aega enda jaoks ka, selle all mõtlen jalutamist ja trennis käimist. See oli eeltoodud nädala eesmärkide nimekirjas. Trennis olin 2 tundi, 1 tund tegin trenni kodus, jalutasin(kepikõnd)-3 tundi. Samuti eesmärgiks oli korteri vaatamine ja vanemate külastus. Kuna kaks seda tegevust oli vaja teha Tartus, planeerisin oma aja nii moodi, et ei peaks sõitma kaks korda. Hommikul vaatasime korteri ära (kahjuks meile ei sobinud) ja läksime vanemate juurde. Sellise ajaplaneeringuga hoidsin kokku 1tunni ( mis võtab edasi-tagasi sõit Tartusse ja tagasi koju). Mul on hea meel, et sain õigeks ajaks kooli ülesanded tehtud (multimeedia ja turunduseplaan)
Kolm aastat tagasi, õhtul voodis, tuba oli pime, üritasin magama jääda, tunnetasin kuidas midagi täie jõuga surus vastu minu parema jala talda, tunnetuslikult midagi tennisepalli taolist. Surve kasvas, mina surusin vastu, kaua see kestis, ei oska öelda, lõpuks surus ta ennast mulle päkast sisse. Jäin rahulikult magama, hommikul ärgates tundsin, kuidas midagi vasaku jala päkast lupsti väljus. (Piret, 29.aastane) 6. Eile õhtul kella 11 ja 11.30 vahel jalutasin Hiiumaal mööda metsateed. Oli juba suhteliselt hämar. Ühel hetkel tundsin, nagu oleks musttuhat hiigelsuurt lindu korraga puudelt lendu tõusnud. Kostis selline sahin...sah-sah-sah aga väga kiiresti ja lausa nii tugevasti, et ümberringi kippus vilisema. Sel hetkel lõi mulle kõrvadesse tugev valusööst. Selline tunne, nagu oleks võimas tuulekeeris minu ümber keerelnud.
mulle selgemaks aitab teha. Niisiis otsustasin välja kukkuda ja uskusin, et kõik saab korda. Tollal oli see üsna hirmutav, kuid täna sellele tagasi vaadates oli tegemist ühe mu parematest otsustest. Sel hetkel, kui otsustasin loobuda, sain loobuda ka loengutest, mis mind ei huvitanud ning osalesin vaid nendes, mis olid huvitavad. Kõik ei olnud siiski nii romantiline. Mul ei olnud ühikatuba, nii magasin sõprade põrandatel, viisin Coca- Cola pudeleid taarakokkuostu ning jalutasin igal pühapäeval 10 kilomeetrit, et Hare Krishna templis üks korralik eine nädalas süüa. Ma armastasin seda kõike ja enamik, millele ma oma uudishimu järgides otsa komistasin, osutus hiljem hindamatuks. Toon ühe näite. Reedi Kolledz pakkus tollal vast riigi parimat kalligraafiaõpet. Ülikoolilinnakus oli iga poster seinal ja iga silt lauasahtlil käsitsi kujundatud-kirjutatud. Kuna olin välja kukkunud, ei pidanud ma enam tavatundides
osanud ma oma oskusi hinnata. Praegu tulemust vaadates on linde üht-teist rohkem kui alguses oli mõeldav. Kuid alles nüüd ma saan aru, et leitud lindude arv võiks olla poole suurem. Võimalik, et mulle tundub praegu nii ainult sellepärast, et nüüd ma olen poole osavam ja targem. Vaatluse ajal oli nii õnnelike hetki kui ka halbu. Paremaid hetki oli loomulikult rohkem kui halbu. Mõnda mäletan niivõrd hästi nagu see oleks olnud justkui eile. Üks parimatest hetkedest oli siis kui ma jalutasin meeleheitlikult koos oma koeraga mööda metsateed. Ma polnud siis juba mitu päeva ühtegi lindu keda ma ei tunneks näinud ega kuulnud. Kuid järsku lendas üle metsatee üks suur lind. Ma olin nii ehmunud ja muutusin järsku elevile, et jooksin metsatee pealt koeraga kohe linnule sügavamale metsa sisse järgi. Metsas oli palju murdunuid puid ja oksi, oli peaaegu võimatu vaikselt kõndida. Õnneks ma suutsin väikse ajaga linnust pilti teha ja tema häält lindistada
Hiljem Elise ja Heli enam Eestit ei külastanud. 1929. aastal tutvus Mart Saar Tallinnas Magda Takiga. Kuna Elise ja Heli Saare tagasitulek kodumaale näis heliloojale üha suurema küsimärgina, arenes tutvus Magda Takiga peagi ühiseks kooseluks. Vanadusperioodil oli Magda Mart Saarele hoolitsevaks abikaasaks. Kuigi kooselust sündis tütar Tuuli, pidas helilooja kirjavahetust ka Heliga. 20.veebruaril 1944.a. abielluski Mart Saar teist korda. Abikaasa oli Magda Takk. Mart Saar meenutab: "Jalutasin oma tulevase abikaasaga metsas. Olime noored ja tahtsime teineteise vastu äärmiselt viisakad olla. See oli Hüpassaares, minu kodukohas, kus on väga palju metsa. Oli väga ilus ilm, mets vaikne, päike paistis läbi männi latvade nii heledalt. Jalutasime, vestlesime ja tundsime rõõmu ühest ilusast päevast. Korraga oli ees porilomp. Tahtsin näidata oma osavust ja mehelikku julgust ja ütlesin:"Mina siit küll üle saan, aga katsu, kuidas sina saad"
Rebaste rets, Diskod, Jõuluball, Kõnede võistlused, Monarhi debatid ja neid üritusi oli veel ja veel. Kooliaeg lausa lendas selle kõige taustal. Kõige positiivsem pool oli ürituste juures õpetajad, kes lihtsalt olid kõigega nii kaasas, et õpilasel oli lausa lust kõike teha, kui keegi talle midagi ette ei heida. Kokkuvõte Mina isiklikult jalutasin LÜGist ära sirge selja ja kindla meelega. Mul ei ole negatiivseid mälestusi, sest ma ei võta neid kaasa, kõik halb jäägu seljataha. LÜG õpetas mind palju, andis mulle võimalusi, austas ja aitas mind. Nii ka mina, austan LÜGi. Aitäh. - Rivo Reinsalu Mina olin üks nendest, kes oli LÜG-i esimene lend, mis tähendab seda, et mul on mälestused antud koolist ühe aasta lõikes
I know that it's all a state of mind. If you go down in the streets today, baby, you better, you better open your eyes. WOAH WOAH YEAH Folk down there really don't care, really don't care, don't care , really don't , which, which way the pressure lies, so I've decided what I'm gonna do now. So I'm packing my bags for the Misty Mountains where the spirits go now, over the hills where the spirits fly. I really don't know. 26 Ühel päeval ma jalutasin pargis Arva ära, Arva ära keda nägin Lillelapsed istusid ja küsisid ,,Kas sa tahad veeta oma aega lõbusalt?" ja ma ainult küsisin "Kas ma võiksin istuda ja juua ühe mõnusa tee?" Ja äkitselt ma avastan, pimedus peegelub pargiteel Olin omadega metsas, olin täiesti segi tuli politseinik ja palus meil võtta ritta Ja surus meid vastu maad, näoga itta Kallis vaata endale otsa ja kas sulle meeldib see Et istud seal nagu känd, üksluine on su elutee
Siis tulid sina. Rebisid mu haavad uuesti jõuga lahti. Sa tulid, arvasin et taas haiget tegema, kuid ei. Sa tulid ja anusid, et ma su tagasi võtaksin. Ma ei vaevunud mõtlemagi. Vastus oli ei. Ma ei oleks suutnud seda piina uuesti taluda. Ennem oleksin surnud. Su silmad põlesid valust. Ma nägin seda, tundsin kuidas su kehaosad üksteise järel külmaks ja kahvatuks muutusid. Tahtsin, et ka sina kannataksid. Tahtsin, et piinleksid valus, nagu mina tookord. Ütlesin sulle viimase ei ning jalutasin minema. Sa jäid sinna seisma kuni ma olin juba väga, väga kaugel. Sa nutsid. Ma kuulsin seda mitmesaja meetri taha. Ma ei kuulnud sinust enam mitu päeva, kuud. Ühel õhtul helistas sinu vend. Ta ütles, et oled surnud. Päeval mil me esimest korda kohtusime, aasta hiljem samal päeval sa surid. Oli see kättemaks? Seda ei saanud ma teada, kuna sind polnud enam. Sel hetkel varises mu maailm kokku. Tahtsin, et kannataksid, aga mitte nii rängalt
“ Ma ei meeldinud talle. Süda pekslemas, tõusin ma püsti ja ütlesin: „See pole kõige vähematki teie Olin üsnagi ärritatud fraasist „end ise akadeemiliseks äpardujaks kuulutanud...“ (ma pole kunagi asi!“ (Isegi 15-aastaselt olin ma temast natuke pikem). Kellelegi polnud lubatud rünnata minu midagi sellist öelnud ega uskunud): ennasttäis ajakirjanduslik tõlgendusvabadus, mis muud. vanemaid ega nende kasvatusviise. Ma pöördusin ümber ja jalutasin klassist välja. Klass oli Siiski on neil mälestusteradadel rändamises peidus õppetund. Pole võimalik ennustada, kuhu haudvaikne ja ootas; kõik see oli väga dramaatiline. Ma ei näinud „jobu“ (nii olime ta ristinud) õpilane võib jõuda või mis temast saab. Mõned mu õpetajad ütlesid mulle – sisuliselt ja vahel terve nädala
peaaru läheb segi ja silma ees on järjest kõiksugu kõledad asjad, -- siis viimaks mõtled, et kui ma nüüd oleks teine neist poistest ja oleks üleval seal toas ja uks oleks lukust lahti ja . . .» Ta jäi vait, tegi nagu1 imestunud näo, keeras tasakesi pead ja kui ta pilk mind tabas, siis tõusin üles ja läksin välja. Mõtlesin, et kui ma natuke ringi käin ja aru pean, siis oskan paremini seletada, kuidas see juhtus, et meid hommikul enam toas polnud. Jalutasin siis ringi ja mõtlesin. Aga kaugele ma ei julgenud minna, muidu ta oleks kedagi mulle järele saatnud. Hilja õhtupoolel läksid inimesed kõik ära; ma läksin siis tuppa ja jutustasin talje, et mina ja Sid olime kära ja laskmise peale ärganud; ja uks oli lukus olnud; ja rne olime seda nalja näha tahtnud; ja olime siis piksevarrast mööda alla läinud ja mõlemad natuke haiget saanud; ja et me enam seda ei teeks.
annaabi.ee 
