Rändur
udumere kohal
See
oli võtnud mul terve päeva , et mäetippu jõuda.
Olin
mäejalamil asuvast külast asunud teele juba varasel hallil hommikutunnil.
Olles
mööda kivis nõlvateele asunud , vatasin ma üleval tuule poolt
punakaspruunid pikad lokkis juuksed poisipeaks ja blondeerisin ära. Kui ma olin saanud oma valepassi kätte, läksin lennujaama. Seal oli riidekauplusi ka. Ma ostsin veel riideid kaasa. Otsustasin sõita Plokseri saarele, keset Vaikset ookeani. See saar oli ilus ja väike. Mul oli aeg minna lennukile. Ma sisenesin lennukisse ja otsisin endale koha 515A, mis oli märgitud mu piletile. See oli aknaalune iste. Ma seadsin end mugavalt sisse. Kolme päeva pärast olin ma kohal. Ma väljusin lennukist. Vaatepilt oli vapustav! Kenad väiksed majad, lopsakad taimed, ümberringi meri ja liivane rand. Üürisin endale ranna äärde väikese maja. Seal oli väga hea ola! Kuid ma tundsin oma laste ja Stiiv-Maikeli järele puudust. Ma turgutasin end rannas. Ujusin ja päevitasin ka. Peale kolmetunnist rannas olekut läksin aurusauna. Seal oli ka päris hea. Mul käisid igasugused mõtted peast läbi. Kas nendega on ikka kõik korras? *** "Kuhu ema küll jääb
Mind viidi vaimu läbi sinna kkorduvalt, kui olin ette valmistamas seda aruannet. Peatselt olime kõrgel taevas. Pöördusin ja vaatasin Jeesusele. Ta oli täis kirkust ja väge, ja Temast voolas selline rahu!Ta võttis mu käe ja ütles: “Ma armastan sind. Ära karda, Ma olen sinuga!” Kohe tõusime veelgi kõrgemale taevasse ja ma võisin nüüd näha maad meie all. Paljudesse kohtadesse laiali paigutatuna ulatusid maast välja pöörlevad lehtrid. Need liikusid kõrgel maapinna kohal otsekui midagi hiiglaslikku, vastikult õõtsuvat, mis pidevalt liikus, pööreldes oma keskme poole ja tagasi. Neid tõusis kõikjalt üle maa. “Mis need on?” küsisin Issandalt Jeesuselt, kui lähenesime ühele neist. “Need on põrgusse viivad väravad,” vastas Ta. “Me lähemegi põrgusse ühe kaudu neist.” Sedamaid sisenesime ühte lehtrisse. Seespidi näis see tunnelina, pööreldes ringi ja ringi ning siis jälle tagasi, nii nagu selle üleminegi ots.
lihtsalt kohustatud teda homme tööle sundima. On küll väga karm teda laupäeval, kus kõik poisid on vabad, tööle panna, aga ta vihkab tööd rohkem kui midagi muud ja ma pean ometi veidigi oma kohust täitma, muidu saadan lapse hukatusse.» Tom tegi tõesti poppi ja tal oli, väga lõbus. Ta jõudis tagasi koju just parajaks ajaks, et aidata neegripoisil Jimil järgmiseks päevaks puid saagida ja enne õhtusööki halgusid peeneks lõhkuda -- vähemalt oli ta õigel ajal kohal, et Jimile oma seiklusi jutustada, kuna Jim tegi kolmveerandi tööst. Tomi noorem vend (või õigemini poolvend) Sid oli oma tööga (pilbaste korjamisega) juba valmis, sest ta oli vaikne poiss ja tal polnud tülikaid seiklejakalduvusi. Sel ajal kui Tom õhtust sõi, igal võimalikul juhul suhkrut näpates, esitas tädi Polly talle salakavalaid ja väga sügavamõttelisi küsimusi, sest ta tähtis teda paljastavaile avaldustele ahvatleda. Nagu paljud teised lihtsameelsed hinged, nii oli ka
solvamiseks ja iga pilku väljakutseks. Sellest tuleneski, et Tarbes'ist kuni Meung'ini hoidis ta kätt alati 10 rusikas ja haaras mõõgapideme järele kümme korda päevas. Siiski ei langenud rusikas ühelegi lõuale ja mõõk jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase setuka 11 nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka seljas kõlises aukartustäratava välimusega mõõk ja mõõga kohal vaikus pigem metsik kui uhke silm, mis manitses teekäijaid naerupahvatust maha suruma, või kui naer siiski ettevaatusest ei hoolinud, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed maskid. Nii püsis ülitundlik d'Artagnan majesteetlikuna ja puutumatuna kuni õnnetu Meung'i linnani. Ent seal, «Vabamöldri» kõrtsi ukse ees hobuse seljast maha tulles, ilma et keegi, kas peremees, sulane või tallipoiss oleks tulnud jalust hoidma, silmas d'Artagnan kõrtsi
UTOOPIA KALLAS I TEEKOND TOM STOPPARD Tõlkinud Anu Lamp Tallinn, 2003 2 TEGELASED: ALEKSANDER BAKUNIN VARVARA, tema naine LJUBOV VARENKA TATJANA ALEKSANDRA, nende tütred MISS CHAMBERLAIN, inglannast guverness PARUN RENNE, ratsaväeohvitser SEMJON MIHHAIL BAKUNIN, nende poeg NIKOLAI STANKEVITS, noor filosoof MASA, teenijatüdruk VISSARION BELINSKI, kirjanduskriitik IVAN TURGENEV, tulevane kirjanik ALEKSANDER HERZEN, tulevane revolutsionäär PROUA BEYER NIKOLAI SAZONOV NIKOLAI OGARJOV NIKOLAI KETSER, Herzeni ring NIKOLAI POLEVOI, "Telegraafi" toimetaja NATALIE BEYER, proua Beyeri tütar PJOTR TSAADAJEV, filosoof STEPAN SEVÕRJOV, "Moskva Vaatleja" toimetaja DJAKOV, ratsaväeohvitser KATJA, Belinski armastatu PUSKIN, poeet ROOSTEKARVA KASS 3 ESIMENE VAATUS SUVI 1833 Premuhhino, Bakuninite m?
ARMASTUS ! Sa ütled, et armastad mind, ma uskusin, kuid enam ei usu, sest see ütleb teeb mulle haiget. On sul nüüd kergem, kui said mulle haiget teha? Need, kes ei hooli ega armasta ei oska seda järelikult teha. Sa andsid mulle oma südamekujulise medaljoni ja laususid: Hoia seda nii nagu sina tahaksid, et sind hoiaks. Paljud kõnnivad üle su südame, aga on üks, kes sinna oma jäljed jätab. Mu armastuse garantii on igavene. Jumal andis meile kaks silma et näha, kaks kõrva et kuulda, kaks kätt et tunda, kuid miks andis Jumal meile ühe südame?Sellepärast, et teise me ise ülesse leiaks. lase end õhku, õhus on armastus! Väiksena mängisin tikkudega, sain vastu sõrmi, kuna see pidi valus olema, nüüd aga mängisin armastusega, isegi kui keegi ei keelanud oli see siiski valus. Armastus ühendab endas kõik inimese head omadused. Pilgud on esimesed armastuskirjad. Armastus sünnib pilgus, kasvab suudluses ja sureb pisarais. Armastus on kõige tugevam kirgede
jaanuaril 1482, nii kitsaks oli 3 jäänud, siis ei puuduks sel vaatepildil oma huvi ja veetlus ning meie ümber oleks nii palju muistseid asju, et nad paistaksid meile täitsa uutena. Kui lugejal midagi selle vastu pole, siis katsuksime edasi anda muljet, mida me ühes temaga saaksime, kui me sisse astuksime selle suursaali uksest ja oleksime järsku keset seda pikkades vammustes, vattides ja vestides rahvahulka. Kõigepealt tunneksime suminat kõrvus ja pimestust silmis. Meie pea kohal on kahekordne teravkaarvolv, mida kaunistasid puunikerdused ning kuldliiliad taevassinisel põhjal, jalge all vaheldumisi valgest ja mustast marmorist põrmand. Mõni samm meist eemal on määratu suur sammas, siis teine, kolmas, kokku seitse sammast piki saali, mis ta laiemal kohal toetavad kahekordsete võlvkaarte aluseid. Nelja esimese samba ümber asuvad kauplejate putkad, mis sätendavad klaas-asjakestest ja kassikullast, kolme tagumise ümber hagejate
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
Kõik kommentaarid