Kas tänane Eesti on mereriik? (0)

Kas tänane Eesti on mereriik ?
Hiljuti jalutasin mööda Pirita rannaäärt ja nägin üht vanemat daami veepiiril istumas ning taamale vaatamas. Merevaade oli minu arust ülimalt ajekas, silmasin sadamat ja mõtlesin, kas see kaunistab Eesti merd või üritab allutada midagi ürgselt metsikut. Vanamemm tundus samal teemal mõtteid mõlgutavat. Meri on ju südamelähedane igale mereriigi elanikule, kuid kas tänane Eesti on mereriik? Geograafilist asukohta ja ümbrust vaadeldes on eestlastel väga vedanud , merepiiri pikkuseks on 3794 kilomeetrit. Eesti on Läänemere kaudu avatud ka Maailmamerele, mis katab 2/3 maakerast, täpselt sedavõrd suur ala annab võimaluse loendamatutele eesootavatele tegudele. Kõik eeldused mereriigiks oleks justkui olemas.
Peale ilmselgete erinevuste, sisemaiste ja mereriikide vahel, on ka muid vähem märgatavaid põhjusi, mille alusel saab tituleerida teatud piirkonna mereriigiks. Eestlase sünnimaa kujundab tema ise, kõik sõltub sellest, kui suurel määral kasutatakse ära erinevaid šansse. Tänu erakordsele vanalinnale ning rohelisele loodusele on turism alati toonud olulisi summasid riigikassasse, tõenäoliselt õitseb turismindus ka tulevikus. Vale on jääda soojaks saanud kohale istuma, tuleks rõhuda arengule, seeläbi leida uusi võimalusi turistide meelitamiseks Soome lahe lõunarannikule. Pooled maailma jõukamate ja vaesemate riikide erinevustest sõltuvad kahest asjaolust, millest üks on meresadamate lähedus. Viimse punktiga probleeme ei ole. Möödalaskmiseks on potentsiaalsete sadamalähiste piirkondade ebarakenduslik kasutus. Tallinna reisisadam asub suurepärases kohas, mida ei tohiks ümbritseda erastatud, vaid munitsipaalmaa. Erafirmade poolt ehitatud rikkurite kortermajad ja ignorantsuse ning ülbuse segust pasundavad keskused samuti mitte. Soodustamaks majandusintegratsiooni tuleb ressursid panna kaubasadamate rahvusvahelise konkurentsivõime alla. Paldiski ja Muuga sadam vajaksid olulisi täiendusi. Pidades meritsi kaubavahetust maailma tähtsamate kaubariikidega, nendega võrdsel tasemel, oleks õige kutsuda Eestit mereriigiks.
On ka vähem radikaalseid muudatusi nõudvaid võimalusi. Võttes eeskuju põhjanaabritelt saaks lisaturismiharuna sisse tuua kalanduse. Ekskursantidele saaks anda võimaluse ise kalastada ja hiljem tutvustada neile vastavas keskkonnas põliseid rannakalurite kombeid koos endapüütud kalaga söögikorraks. Maitseb teine ju alati poetoidust paremini. Eesti alade rahvuslikku uhkust kiirgav ning paganlikke heitlusi tulvil ajalugu oleks võimeline ülevürtsima ka kõige seiklushimulisema isiku eine. Saamaks täisväärtuslikuks mereriigiks tuleks siduda kultuuriajalugu merega ning leida sellele kaasakiskuv väljund. Hetkel valitseb olukord, et soodsaid variante on hulga rohkem, kui valitsus tahab näha või rahvas saaks kasutada. Süsteem, et välismaalased toovad raha sisse ning eestlased teenivad, esitledes oma armsa kodumaa ajalugu, on lootustandev. Majandus tuleb suunata mereäärse asukoha poolt pakutavale. Vähemalt valmistab head meelt asjaolu, et kalanduspiirkondade säästva arengu toetus saab aina rohkem hoogu sisse ja Euroopa Liidu poolt jagatavad summad selle tarbeks suurenevad.
Üks õige mereriik tunneb sidet end piiritleva veega ja oskab hoida temaga häid suhteid. Igal aastal tuleb Eestis juurde kümneid paljutõotavaid mereteadlasi, kuid neisse suhtutakse põlgusega. Rääkimata ilmatüdrukute jutu vastukäivusest reaalsusele, ei tunta ka muret mere käitumise üle. Mereriik peab merd omaks võtma koos kõigi puudustega. Üleujutused ning nende eest ettehoiatamata rahvas, kes on varem mitmes paigus Eestimaal kannatanud ja vaevleb teadmatuse käes seni, kuni ei hakata kasutama saadaval olevate mereteadlaste abi. Selle asemel, et maksta hävinenud asjade eest hüvitist, oleks odavam probleeme ennetada. Üleüldiselt tuleks mere ääres paikneval riigil propageerida hüdroloogiat ning muid merega seotud teadusi. Eesmärgid tuleb seada suured ning need kätte võita kasutades innovatiivset mõtlemist. Aastaks 2023 on plaanis saavutada energeetiline sõltumatus, mis tohutult parandaks nii majanduslikku seisukorda kui ka Eesti iseseisvuslikku vundamenti. Plaan rajada veepealne tuumajaam on julge ja üllatavalt realistlik . Mereriigi tunnuseks on laevaehitus . Eestlastel on siiani antud vallas saavutusi olnud, kuid tööhõivet saab veelgi suurendada rajades enda tuumajaam. Vähearvulisest rahvusest pärit inimestena on alati kasutatud kavalust, tarkust, julgust. Enne tulemuste nägemist saab kindlasti olema raske, kuid see on risk, mis vajab võtmist. Läbi raskuste tähtede poole.
Eesti merevägi on täidetud entusiastlike isamaa poegadega. Pärast 2009. aastat on mereväelaste hulgas ka ookeanikogemustega meremehi . Selline areng on tähtis, sest esiteks on lihtsalt tobe omada kogemusi ainult Läänemere tundmisega, on maailm ju suur ja lai. Teiseks Eesti merevägi ei omaks mõeldavat tegutsemisvalmidust liitlaste kaitsmises, kui pole kodu kõrvalt kaugemal käidudki. Nõustun kaitseminister Aaviksooga, et ookeaniületus saadab sõnumi tegutsemisvalmidusest nii sõpradele kui ka vaenlastele. NATO-le teadvustab Eesti end mereriigina, kes suudab ka vetel abi osutada. Patriootlik suhtumine, üheskoos avara pilguga rahvusvahelistesse suhetesse, tuleb paljus kasuks. Tahtmine kaitsa isade maad viitab , et eestlaste südames on alati oldud mereriik. Ka kõige väiksem liigutus võib näidata tänulikkust rannaääre olemasolu üle. Viimati avaldas muljet „Muinastulede öö“. Koostöö, näitamaks endas pesitsevaid mere märke, on südant liigutav. Suve viimasel päeval kogunesid ürituse kodulehe andmetel 15 445 osalejat 420 lõkke tegemiseks mereranda ning tuletasid endale meelde merd inimeste ühendajana ja kui palju vajab meri hoidmist. Meenutati kunagiste iidetulede süütamist, mis leidsid aset viikingite ajal selleks, et näidata meremeestele teed ohutusse randa . Leian, et kui eestlased kogunevad, mäletamaks mereriigiga seonduvaid sedavõrd iidseid kombeid, siis pole kellelgi õigust öelda, et südames ei tunne eesti inimesed end merega ühte kuuluvat.
Eesti mereriigina on omapärane. Väike maalapp, mida paljud on ihanud, kuid vaid õnnelikud saanud nautida. Isegi 21. sajandil tuntakse uhkust tuhandete aastate eest esiisade poolt peetud sõdade üle. Olen kindel, et maailmamastaabis ei ole Eesti, hetkelist olukorda arvestades, markantne mereriik. Geograafiline asend ning töökas rahvas lubavad läbimurdeid tulevikus. Väga palju on arenguruumi ja täideviimata plaane . Kindlustunnet lisab teadmine, et iidne tuulerahvas on südames valmis saamaks millekski enamaks ja enda arust seda ka alati olnud. Ma ei kahtlegi, et paarikümne aasta pärast võib Eesti olla üks relevantsemaid mereriike maailmas. Ei tohi võtta kandmiseks rohkem, kui jaksab, ja tasapisi liigubki kõik määratud suunas. Võimsad viikingid on pidanud Eesti alasid piisavalt vallutamiskõlblikeks, küll kunagi peab terve maailm seda maarahvast piisavalt oluliseks, et temaga arvestada. Kõige olulisem on uskuda oma rahvasse ning selle edusse.
Katriin Bachmann 11A