Jäävöönd (2)

Jäävöönd
Jäävöönd on poolusi ümbritsev ala, kus maapind on kogu aasta jooksul kaetud lume ja jääga.

ASEND

Põhjapoolkeral on jäävöönd levinud peamiselt Põhja- Jäämerd katval paakjääl. Suuremad igilume ja- jääga kaetud saared on Gröönimaa, Teravmäed, Franz- Josephi maa, Novaja Zemlja põhjasaar ning Severnaja Zemlja saarestik . Lõunapoolkeral hõlmab jäävöönd peaaegu kogu Antarktise mandri ning mitmed lähikonda jäävad saarestikud . Ühesõnaga jäävöönd on Euraasias, Põhja Ameerikas ja Antarktisel .
KLIIMA
Peamine kliimat kujundav tegur on asend/asukoht. Kindlasti ka hoovused . Sademeid on seal väga vähe ja kui sajab siis peamiselt uduvihma, udu esineb sageli. Temperatuur on aasta ringselt madal, kuigi Põhja poolkeral on umbes aasta ringselt umbes 40 kraadi võrra soojem.
TAIMESTIK
Jäävööndis leidub mikroskoopilisi vetikaid ja seeni, kes kasutavad ajutisi sulakuid, mis tekivad soojemate ilmade korral jää ja lume pinnale. Vetikakolooniate asupaiku tähistavad värvilised laigud lumel. Vetikad ja seened saavad mineraalseid toitaineid õhus leiduvast vähesest tolmust ja sooladest. Maailma elustikuvaeseim maismaa- ala on Antarktika mandrijääkilbi keskosa.
LOOMASTIK
Kuna rohelisi taimi kui peamisi orgaanilise aine tootjaid on ülimalt vähe, on ka loomastik väga liigivaene. Loomastik toitub peamiselt mereandidest . Seal elavad jääkarud, kelle peamiseks toiduks on kalad ja hülged. Kalad on ka põhitoiduks veelindudele ,kes suvekuudel saarte rannakaljudel pesitsevad. Kalad ja vaalad saavad toitu planktonist, mille moodustavad mikroskoopilised vetikad ja veeloomad. Antarktika ranniku lähedal pesitsevad kinnisjääl keiserpingviinid. Adeeliapingviinid ehitavad kividest pesad jääst ja lumest vabadele pindadele .
INIMSESED JÄÄVÖÖNDIS
Püsiv inimasustus jäävööndis üldiselt puudub. Gröönimaa külmakõrbes elavad aga inuitid , keda võib pidada maailma kõige karmimate kliimatingimustega kohastunud rahvaks. Nad on osavad kalastajad ja hülgekütid, kes varem elasid onnides ehk igludes ning kes liiguvad koerterakendis kelkudega. Nad ehitavad omapäraseid paate- kajakke. Trummitants on üks nende kultuuri atraktiivsemaid väljendusviise. Teine püsiasustusega piirkond on Norrale kuuluv Teravmägede saarestik ehk Svalbard. Seal käiakse kivisütt kaevandamas ning saarestikku kasutatakse ka teaduslike uurimustööde paigana.
HUVITAVAD NÄHTUSED
Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste (niinimetatud päikesetuule) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega.
Teaduslikult nimetatakse virmalisi vastavalt esinemiskohale kas Aurora Borealis (ladina keeles 'põhjakoit'; põhjapoolkeral või) Aurora Australis 'lõunakoit' (lõunapoolkeral). Üldnimetus on Aurora Polaris 'polaarkoit'.
Virmaliste tekkimise keskmine kõrgus on 105 km maapinnast . Madalaim kõrgus on umbes 80 km ja kõrgeim umbes 200 km. Virmaliste esinemise tõenäosus on tihedas seoses magnettormidega, sest mõlemat põhjustab sama nähtus – päikesetuul.
Liustik on lume tihenemisel ja ümberkristalliseerumisel tekkinud jäämass, mis on moodustunud maismaal (vähemalt osaliselt), ei sula suvel täielikult ja liigub oma raskuse ja gravitatsioonijõu mõjul eemale akumulatsioonialast.
Liustikud katavad tänapäeval ligikaudu 10% maismaast. Geoloogilises minevikus on liustikud korduvalt hõlmanud vähemalt kolm korda suuremat ala. Viimane suurem jäätumine hakkas lõppema umbes 20 000 aastat tagasi. Ka Eesti oli siis veel täielikult kaetud paksu jääkilbiga. Liustikutekkelisi pinnavorme võib leida kõikjalt Eestist. Liustikud kujundavad reljeefi ka tänapäeval, kuid on taandunud poolusepoolsematele aladele . Lähim koht Eestile, kus võib näha liustikke on Skandinaavia mäestik. Liustikud ei kujunda mitte ainult pinnamoodi , vaid mõjutavad kliimat ja on ise selle indikaatoriks, reguleerivad merepinna taset, mõjutavad maapinna isostaatilisi liikumisi jne.
Eristatakse palju erinevaid liustikutüüpe, kuid kõige üldisemalt võib nad jagada oruliustikeks ja mandriliustikeks.