Itaalia renessanss ja Prantsuse renessanss (5)

Itaalia renessanss
Giovanni Boccaccio ( 1313 -1375) on sündinud Firenzes kaupmehe pojana. Isa saatis poja Napolisse õppima, et too õpiks seal äriala ning saaks samuti kaupmeheks . Noort Giovannit huvitasid aga keeled ja kirjandus. Napolis tutvus ta kuninga õukonnaga ning sagedased külaskäigud tõid kaasa armumise Mariasse. 1330-ndal aastal hakkab ta kirjutama nii proosat kui luulet. ’Dekameron’-i eelne kõige küpsem teos on ’Fiameta’ (kirjutatud 1343-1344, ilmus 1472), kus ta kirjeldab naise hingeelu ebaõnnestunud armastuse puhul. Põhiliselt hinnatakse seda psühholoogilise külje pealt. 1350-ndal aastal tutvuvad Boccaccio ja Petrarca . 1348-nda aasta katk andis ’Dekameron’-ile raamistiku ning Giovanni kirjutas selle 1349-1353.
Prantsuse renessanss
Prantsuse renessansi alustajaks peetakse kuninga õde Navarra Marguerite (1492-1549), kelle tuntuim teos ’Heptameron’ räägib kümnest noorest, kes otsivad tulvavee eest varju. Viis tüdrukut ja viis poissi räägivad (ilmselt tõestisündinud) lugusid õukonnaelust.
’ Plejaad ’ on esimene omataoline noortekirjanike rühmitus. Tegevust alustasid nad 1549. aastal, kirjandusse tulid manifestiga ’Prantsuse keele kaitse ja ülistus’. Manifestis võetakse ülesandeks süstemaatiliselt arendada rahvuskeelt ja kirjandust nii, et see suudaks igal ajal võistelda vanade kreeklaste ja roomlastega. ’Plejaadi’ kuulusid seitse luuletajat , kellest üle-euroopalise kuulsuse saavutas Pierre de Romard. Ta on kirjutanud sonette, oode, eleegiaid, tema eeskujuks oli Petrarca. 18. aastaselt jäi kurdiks.
Prantsuse renessansi suurim kirjanik Francois Rabelais (1494- 1553 ) on pärit rikkast perest , tema isa oli rikas maaomanik. Maaelust on pärit ka tema mahlakas keelekasutus ning sõnavara. Hariduse sai ta kloostrikoolides, kus asusid suured raamatukogud. Nii tekkis Francoil huvi kirjanduse vastu. Isa surve tõttu hakkab mees algul mungaks, kuid põgeneb peagi kloostrist ning õpib ülikoolis arstiks. Francois oli üks esimestest, kes lahkas ja uuris laipu. Samuti kirjutas ta naeru tervendavast mõjust. Tema viieköiteline suurteos ’ Gargantua ja Pantagruel’ (1532, 1534, 1546, 1548, 1564) räägib hiidudest ja vägilastest (Gargantua on Pantagrueli isa). Raamatud ei ole kronoloogilises järjestuses, kolmandast osast alates tuleb sisse naisevõtu sooviga Panurg, kes muutub peategelaseks. Saaga lõpus jõuavad tegelased Püha Pudeli Oraakli juurde.