Materjaliteaduse instituut TTÜ Füüsikalise keemia õppetool ZELATIINI ISOELEKTRILISE TÄPI OPTILINE Töö nr: 1 MÄÄRAMINE Liis Hendrikson KATB 41 Teostatud: Kontrollitud: Arvestatud: 13.03.2012 Töö eesmärk Zelatiini lahuse isoelektrilise täpi määramine hägususe pH-st sõltuvuse järgi. Töö käik 1. Nummerdatud kolbidesse (1-9) pipeteerisin 10 ml filtritud zelatiinilahust ja lisatakse vett. 2. Segasin ja seejärel lisasin HCl lahust või leelist KOH järgmistes hulkades: Kolvi nr 1 2 3 4 5 6 7 8 9 HCl maht 10 4 1 0,5 - - - - - KOH maht ...
TTÜ Materjaliteaduse instituut füüsikalise keemia õppetool Töö nr: 19k Töö pealkiri: ZELATIINI ISOELEKTRILISE TÄPI OPTILINE MÄÄRAMINE Üliõpilase nimi ja eesnimi: Õpperühm: KAOB-61 Töö teostamise Kontrollitud: Arvestatud: kuupäev: 13.02.2012 Töö eesmärk. Zelatiini lahuse isoelektrilise täpi määramine hägususe pH-st sõltuvuse järgi. Töövahendid. Fotoelektriline kolorimeeter, pH-meeter, 50 ml mahuga koonilised kolvid, pipetid 10 ml mahuga, 1,5%-line zelatiinilahus, 0,05-molaarne ja konts HCl lahus, 0,01- molaarne KOH lahus. Töö käik. Nummerdatud kolbidesse (1-9) pipeteeritakse a' 10 ml filtritud zelatiinilahust ja lisatakse vett, segatakse ning seejärel lisatakse HCl lahust või leelist järgmistes hulkades: Kolvi nr 1 2 3 ...
TTÜ Materjaliteaduse Instituut Füüsikalise keemia õppetool FK laboratoorne töö nr.19 ZELANTIINI ISOELEKTRILISE TÄPI OPTILINE MÄÄRAMINE Töö eesmärk. Zelatiini lahuse isoelektrilise täpi määramine hägususe pH-st sltuvuse järgi. Teoreetilised alused: AMFOTEERSE POLÜELEKTROLÜÜDI ISOELEKTRILISE TÄPI MÄÄRAMINE Polüelektrolüüdid dissotseeruvad vees ja teistes polaarsetes lahustites tänu nende koostises leiduvatele ionogeensetele rühmadele. Dissotsiatsiooniaste sltub pH-st ja lahuse ioonkoostisest. Dissotsiatsiooniastme kasvades kasvavad ka samanimeliselt laetud rühmade vahelised tukejud makromolekulis, mistttu oluliselt muutuvad molekulide konformatsioonid lahuses. Algselt kerakskeerdunud ahelad sirgenevad. Koos sellega kasvavad molekulide efektiivsed mtmed ja muutuvad lahuste füsikokeemilised omadused. Näiteks kasvab viskoossus ja muutub valguse hajutamise intensiivsus. Dissotsiatsiooniastme väh...
Materjaliteaduse instituut TTÜ füüsikalise keemia õppetool Töö nr 19k ZELATIINI ISOELEKTRILISE TÄPI OPTILINE MÄÄRAMINE Üliõpilase nimi: Õpperühm: Töö teostamise Kontrollitud: Arvestatud: kuupäev: 02.04.2014 Töö eesmärk Zelatiini lahuse isoelektrilise täpi määramine hägususe pH-st sõltuvuse järgi. Töövahendid Fotoelektriline kolorimeeter, pH-meeter, 50 ml mahuga koonilised kolvid, pipetid 10 ml mahuga, 1,5%-line zelatiinilahus, 0,05-molaarne ja konts HCl lahus, 0,01-molaarne KOH lahus. Töö käik Nummerdatud kolbidesse (1-9) pipeteeritakse a' 10 ml filtritud zelatiinilahust ja lisatakse vett, segatakse ning seejärel lisatakse HCl lahust või leelist järgmistes hulkades: Kolvi nr 1 2 3 4 5 6 7 8 9 HCl maht ...
Töö teoreetiline osa, töö käik ja tulemuste analüüs PARANDUSED Kvalitatiivsete reaktsioonide abil saab uurida, kas on mingil materjalil teatud keemilise elemendi funktsionaalne rühm, ühendite rühm või ei ole. VALGUD - polüpeptiidid (aminohappejäägid seotud peptiidsidemetega), omavad 4 struktuuri. Valkude detekteerimiseks(=kindlakstegemiseks) kasutatakse: värvusreaktsioonid, väljasadestamine, väljasoolastamine. Kvalitatiivsed reaktsioonid: universaalsed (üldreaktsioonid) ja spetsiifilised (erireaktsioonid). BIUREEDIREAKTSIOON Kasutatakse et määrata ühendit millel on kaks või enam peptiidsidet aluselises keskonnas Cu2+-ioonidega moodustavad violetse kompleksi. Valkude üldreaktsioon. 1.1ml munavalgu 2.1ml 10%-list NaOH, 1 tilk 1%-list CuSO4 3.Loksutasin Lahus muutus sinakasvioletseks => Cu2+-ioonid moodustusid valgumolekulidega biureetkompleksi => lahuses olid valgud. KSANTOPROTEIINREAKTSIOON (MULDERI REAKTSIOON) Kasutata...
Tallinna Tehnikaülikool 1. Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega Biokeemia labori protokoll 2011 1.1 Valkude reaktsioonid Töö teoreetilised alused Valgud koosnevad aminohapetest, mis on omavahel seotud peptiidsidemetega. Peptiidside moodustub kui ühe aminohappe karbosküülrühm reageerib teise aminohappe aminorühmaga. Valkude koostises on 20 üldlevinud aminohapet, neid nimetatakse proteogeenseteks. Lisaks üldlevinud aminohapete sisaldavad mõned valgud ka nn ebaharilikke aminohappeid. Valgud on biopolümeerid ja täidavad oma funktsioone tänu oma iseloomulikele ruumilistele struktuuridele. Esineb primaarne, sekundaarne ja tertsiaarne struktuur. Kui valgumolekul koosneb mitmest polüpeptiidahelast, siis on valk oligomeerne ja osamolekulide omavahelist seostumist iseloomustab kvaternaarne struktuur. Denaturatsioon on va...
TTÜ keemiainstituut Bioorgaanilise keemia õppetool Biokeemia Laboratoorsed Töö pealkiri: tööd: 1.1,1.2 Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid Õpperühm: Töö teostaja: Õppejõud: Töö teostatud: Protokoll esitatud: Protokoll Tiina Randla arvestatud: 1. AINETE TUVASTAMINE KVALITATIIVSETE REAKTSIOONIDEGA Kvalitatiivsete reaktsioonide abil saab kindlaks teha mingi keemilise elemendi, funktsionaalse rühma, ühendi või ühendite rühma olemasolu või puudumist uuritavas materjalis. Hinnatakse, iseloomuliku värvusreaktsiooni teket, sademe või hägu moodustumist, gaasi eraldumist, muid silmaga nähtavaid muudatusi. Kvalitatiivse analüüsi puhul pole tavaliselt vaja reagente täpselt mõõta, piisab silmamõõdust ja suurusjärguga arvestamisest. 1.1 VALKUDE REAKTSIOONID Valgud on polüpeptiidid, mis koosnevad a...
Tööd nr 1.1 ja 1.2 Valkude ja süsivesikute reaktsioonid Koostas: Juhendaja: Mart Reimund Teoreetilised alused Kvalitatiivsetes reaktsioonides tehakse kindlaks mingi keemilise elemendi, funktsionaalse rühma, ühendi või ühendite rühma olemasolu või puudumine, need reaktsioonid ei näita kvantitatiivset sisaldust. Üldiselt ei ole seetõttu vaja kvalitatiivsel analüüsil reagente ka täpselt doseerida. Reaktsioon toimub, kui: a) Tekib sade või hägu b) Eraldub gaas c) Värvimuutus d) Muu silmaga nähtav muutus 1.1 Valkude reaktsioonid Valgud on polüpeptiidid, mis on kokku pandud aminohapetest, mis on omavahel seotud peptiidsidemega. Peptiidside moodustub ühe aminohappe karboksüülrühma reageerimisel teise aminohappe aminorühmaga, eraldub vesi. Proteogeenseid aminohappeid on 20 (need on need ü...
TALLINA TEHNIKAÜLIKOOL Keemiainstituut Bioorgaanilise keemia instituut Biokeemia praktikumi laboratoorne töö 1.1 Valkude reaktsioonid 1.2 Süsivesikute reaktsioonid Üliõpilane: Matrikli nr: Õpperühm: Juhedaja: 1.1 VALKUDE REAKTSIOONID Töö teoreetilised alused Valgud on polüpeptiidid, milles aminohapped on omavahel seotud amiidsidemetega, mida nimetatakse ka peptiidsidemeteks. Peptiidside moodustub ühe aminohappe karboksüülrühma reageerimisel teise aminohappe aminorühmaga. Seda nimetatakse ka kondensatsioonireaktsiooniks, sest reaktsiooni käigus eraldub vesi. Peptiidside on osalise korduse tõttu planaarne ja enamasti trans-konformatsioonis. Valkude koostises leidub 20 üldlevinud aminohapet, mida nimetatakse proteogeenseteks amino...
Kordamine biokeemiaks. 1. Biokeemia areng ja seos teiste teadusharudega Biokeemia – teadus elava mateeria keemilisest koostisest ja biomolekulidega toimuvatest reaktsioonidest Biokeemia on väga tihedalt seotud meditsiiniga, toitumisega ja toiduainetega, metabolismiga. Meditsiinilise biokeemia baasteadmised on aluseks füsioloogiale, immunoloogiale, farmakoloogiale, farmaatsiale, endokrinoloogiale, molekulaargeneetikale, geenitehnoloogiale jt uutele spetsiifilistele arengutrendidele. 2. Keemilised ühendid ja elemendid loomorganismis Põhibioelemendid – C, H, N, O, P, S, mikroelemendid – raud, tsink, vask, mangaan, koobalt, jood jne, ja makroelemendid – kaltsium, naatrium, kaalium, magneesium, kloor. 3. Inimkeha aminohapped Aminohapped – karboksüülhapete derivaadid, mis sisaldavad vähemalt ühte amino- ja karboksüülrühma. Looduses umb 300, inimkehas 20 põhili...
Kordamine biokeemiaks. 1. Biokeemia areng ja seos teiste teadusharudega Biokeemia teadus elava mateeria keemilisest koostisest ja biomolekulidega toimuvatest reaktsioonidest Biokeemia on väga tihedalt seotud meditsiiniga, toitumisega ja toiduainetega, metabolismiga. Meditsiinilise biokeemia baasteadmised on aluseks füsioloogiale, immunoloogiale, farmakoloogiale, farmaatsiale, endokrinoloogiale, molekulaargeneetikale, geenitehnoloogiale jt uutele spetsiifilistele arengutrendidele. On kiiresti arenenud; suurt tähelepanu pööratakse sellele, kuidas organismid energiat ja teavet hangivad ja töötlevad. Tulemuseks teadmine, et pealtnäha erinevad elussüsteemid on molekulaartasandil küllaltki sarnased. Mitte biokeemia ei ole ühtne, vaid elu on- organismid põlvnevad ühisest eellasest ning praegune elurikkus on kujunenud miljardeid aastaid kestnud evolutsiooni vältel. 2. Keemilised ühendid ja elem...
Kolloidkeemia Kristian Leite 2012 Materjal/aine Kalju Lott Kolloidkeemia Kristian Leite 2012 Materjal/aine Kalju Lott 1.) Dispergeeritud süsteemide klassifikatsioon Dispergeeritud süsteem e. peenendatud süsteem süsteem, kus on enamasti üks faas maatriksiks ja teine faas või faasid, mis on jaotatud väikeste tükkidena suurema faasi sees, kuid mitte molekulidena (nagu lahuses). Näiteks kolloidid. Dispersioonikeskkond analoogia lahusti. Nö. maatriks, milles on peenendatud kujul teine faas Dispergeeritud faas analoogia lahustunud aine. Aine, mis on dispersioonikeskkonnas peenendatud kujul. Dispergeeritud faasi vaadeldakse lihtsustatuna kui kuupi. Kui see oleks ühes tükis, siis oleks ta kuup ruumalaga V. Dispergeeritud faas on aga peenendatud, mistõttu...
1. Bioeemia areng ja seos teiste teadusharudega Esimesed sammud biokeemias tegi Scheele aastatel 1770.....1786 eraldades orgaanilisi happeid ja glütserooli. Aastatel 1770...1774 avastas Priestley hapniku- keemilise ühendi, mida loomad neelavad aga taimed toodavad. Olenevalt uurimisobjektist eristatakse biokeemias kolme erinevat suunda: staatiline, dünaamiline ja funktsionaalne biokeemia. Varasem biokeemia areng oli seotud 19. sajandi keskpaiku, kui hakkas tunnustust võitma seisukoht, et elusorganismide keemia ei ole põhimõtteliselt erinev eluta aine keemiast 20. sajandi esimesel poolel algas biokeemia kiirem areng. Võeti kasutusele kaasaegsed analüüsimeetodid, tehti kindlaks peamised ainevahetusrajad (O. Warburg, O. F. Meyerhof, H. A. Krebs, M. Calvin jpt). 1944 tõestasid Oswald Avery ja Colin MacLeod lõplikult nukleiinhapete seose geenidega. Järgnev biokeemia areng on toimunud tihedas seoses molekulaarbioloogia arenguga, olulisemateks ...
Biokeemia 1.Biokeemia areng ja seos teiste teadusharudega. Varasem biokeemia areng oli seotud orgaanilise keemia arenguga. Omaette uurimisvaldkonnaks hakkas ta kujunema 19. sajandi keskpaiku, kui hakkas tunnustust võitma seisukoht, et elusorganismide keemia ei ole põhimõtteliselt erinev eluta aine keemiast Meditsiinilise biokeemia baasteadmised on aluseks füsioloogiale, immunoloogiale, farmakoloogiale, farmaatsiale, endokrinoloogiale, molekulaargeneetikale, geenitehnoloogiale jt uutele spetsiifilistele arengutrendidele. 2. Keemilised elemendid ja ühendid looduses ja loomorganismis Elementaarkoostis on elava ehituse/talitluse alus. Elavast leitud üle 70 keemilise elemendi hulgas on talitlusteks vajalik miinimum 27 bioelementi, mis jaotuvad inimkehas: · Põhibioelemendid: H, C, O, N, P, S, biomolekulides aatomitena ja nende kombinatsioonidest koosnevad biomolekulid · Essentsiaalsed makrobioelemendid; (vajatakse üle 100mg pä...
Dispergeeritud süsteeme klassifitseeritakse nii osakeste mõõtmete (jäme-, kolloid-, molekulaardispergeeritud) kui koostisosade agregaatoleku alusel (gaas, vedel, tahke);Lüofoobsed: vastastikmõjud nõrgad, dispersioonikeskkonnaks vesi: hüdrofoobsed süsteemid, lüofiilsed: osakeste vastastikmõjud suured, vesikeskkonna puhul hüdrofiilsed;vabadispersed: puuduvad disperse faasi omavahelised seosed (nim soolid), struktureeritud süsteemid: disperse faasi osakesed moodustavad omavahel suht tugevaid struktuure, omadused lähenevad tahkele ainele ja nim tarreteks ehk geelideks.; gaasiliste korral aerosoolideks, vedela korral lüsoolideks, tahke korral soolideks, hüdrosoolide korral on keskkonnaks vesi; organosoolide korral orgaaniline vedelik. Kolloidsüs. Valmistamise meetodid: kondenseerimism: eesmärgiks aatomite/molekulide/ioonide liitmine suuremateks agregaatideks. Toimib isevooluliselt, sest kondenseerumisel toimub pinna vähenemine ja sellega ko...
1. loeng Akronüümid: TH1 – t lümfotsüüdid helper, IL interleukiin CD – diferentseerumise klaster, raku pinnal olev marker, valguline v lipo.. marker. Seos diferentseerumisega – erinevatel rakkudel eri omad. DSCAM- Down Syndrome Cell Adhesion Molecule, neuronid ei tunne üksteist õigesti ära, liiga palju DSCAM valku Down sündroomiga imetajatel. Drosophilal erinevad valgu variandid – tunnevad ära eri patogeene. PPR- molekulaarset mustrit ära tundvad TLRs- Tol like retseptors PAMPs- patogeeniga seotud molekulaarsed mustrid NLRs- bakterite äratundmiseks mitte rakkudde pinnal vaid sees Evolutsioon Varasemad – ei kaasne mälu, iga kord samaga kokku puutudes sama vastus sama tugev. Kuni kõhrkaladeni. Omandatud ehk adaptiivne alates kõhrakaladest hakkab tekkima, antikehad, T ja B lümfotsüüdid. Komplement – Ehhinodermidest, seotud ka kaasasündinud immunoloogiaga, kaasasündinud retseptorid võivad midagi väga spetsiifiliselt ära tunda, enne kui p...
1 1. PINDPINEVUS/ADHESIOON/MÄRGUMINE/KAPILLAARSUS 1. Mis on dispersse süsteemi peenestusastme mõõduks? Pihussüsteeme jaotatakse sõltuvalt pihustunud aine osakeste mõõtmetest jämepihus- ehk jämedispersseteks ja peenpihus- ehk peendispersseteks süsteemideks. Esimesel juhul on pihuse mõõtmed suuremad kui 10-7 m, teisel juhul jäävad need suurusvahemikku 10-7...10-9 m. Sellest väiksemaid osakesi käsitletakse tõeliste lahuste komponentidena ja neis eristatakse ainult ühte faasi. 2. Mis on pindpinevus, mis on selle ühikud? Pindpinevus on pinnanähtus, kus vedeliku pinnakiht käitub kui elastne kile. Vedeliku pinnamolekulid mõjustavad üksteist tõmbejõududega, mis on suunatud piki pinda ja püüavad pinna suurust vähendada. Pindpinevuse ühikuks on . Njuuton meetri kohta võrdub pindpinevusega, mille tekitab vedeliku vaba pinna 1 meetri pikkusele piirjoonele, pinna puutuja sihis mõjuv jõud 1 njuuton. 3. Kuidas sõltub pindpinevu...
Kolloidkeemia eksam 1. Dispergeeritud süsteemide klassifikatsioon 2. Kolloidsüsteemide valmistamise meetodid (ainult keemiline meetod) 3. Dispergeeritud süsteemide optilised omadused, tuleb osata iseloomustada Rayleigh valemit, (kuid optilised uurimismeetodid ei tule). 4. Difusioonikonstandi ja difusiooni sügavuse avaldise tuletamine. 5. Kolloidlahuste osmootne rõhk. 6. Sedimentatsiooni tasakaalu tuletus(kuid sedimentatsioonianalüüsi ei tule). 7. Hüpsomeetrilise seaduse tuletamine. 8. Viskoossus. (Polümeeri molaarmassi viskosimeetrilist määramist ei tule). 9. Pinna kõverdumisest tingitud rõhu liia(Laplace võrrandi) tuletamine. 10. Pinna vaba energia, pindpinevus, pindaktiivsus, pindliig. 11. Adsorptsioon. 12. Pindpinevuse määramine kapillaarse tõusu abil. 13. Gibbsi adsorptsioonivõrrandi tuletamine (teada ühte kahest tuletusest) 14. Adsorptsiooni isotermid: Henry, Langm...
4Mikroobifüsioloogia LOMR.03.022 Riho Teras Sisukord 1. Bakterite kasv ja toitumine................................................................................ 4 1.1. Bakterite kasvatamine laboritingimustes.....................................................4 1.2. Elutegevuseks vajalikud elemendid.............................................................7 1.3. Söötmed bakterite kasvatamiseks laboris....................................................9 1.4. Füüsikalis-keemilised tegurid, mis mõjutavad bakterite kasvu...................10 2. Bakterite ehitus ja rakustruktuuride funktisoonid.............................................15 2.1. Tsütoplasma komponendid.........................................................................16 2.1.1. Nukleoid............................................................................................... 16 2.1.2. Tsütoplasma ja inklusioonkehad.........................
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat Toimetaja Raul Adlas Koostajad: Andras Laugamets, Pille Tammpere, Raul Jalast, Riho Männik, Monika Grauberg, Arkadi Popov, Andrus Lehtmets, Margus Kamar, Riina Räni, Veronika Reinhard, Ülle Jõesaar, Marius Kupper, Ahti Varblane, Marko Ild, Katrin Koort, Raul Adlas Tallinn 2013 Käesolev õppematerjal on valminud „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007- 2013” ja sellest tuleneva rakenduskava „Inimressursi arendamine” alusel prioriteetse suuna „Elukestev õpe” meetme „Kutseõppe sisuline kaasajastamine ning kvaliteedi kindlustamine” programmi Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013” raames. Õppematerjali (varaline) autoriõigus kuulub SA INNOVEle aastani 2018 (kaasa arvatud) ISBN 978-9949-513-16-1 (pdf) Selle õppematerjali koostamist toetas Euroopa Liit Toimetaja: Raul Adlas – Tallinna Kiirabi peaa...
annaabi.ee 
