Isa Goriot (7)

Lugesin Balzaci „Isa Goriot ’d“. See raamat rääkis üldiselt 19. sajandi Pariisi ühiskonnaelu pahupooltest ja perekonnaliikmete omavahelisest läbisaamisest.
    Isa Goriot oli endine nuudlikaupmees, kes raamatu alguses oli juba pensionil. Tal oli kaks tütart. Mõlemad olid abiellunud ja elasid isast lahus. Isa oli neile kaasavaraks andnud ülisuure summa raha. Väimehed keelasid isal endal külas käia. Tütred meestelt raha ei saanud ja käisid seda isalt nurumas. Isa müüs maha kõik oma võlakirjad ja muu varanduse laostudes raamatu lõpuks. Talle oli ainukeseks rõõmuks näha oma tütreid. Kui tal enam üldse raha ei olnud, jäi ta haigeks . Tütred käisid teda alguses vaatamas ning märkasid, et isal ei ole enam üldse raha. Isa tahtis surivoodil näha oma tütreid veel, aga neid ei tulnud. Alles siis sai talle selgeks, et ta ei ole tütardele midagi väärt. Isegi matustele ei ilmunud kumbki tütardest kohale. Saadeti vaid oma perekonna vapiga tõllad.
    Teine haru raamatust räägib Lõuna-Prantsusmaalt tulnud üliõpilasest Eugene de Rastignac ’st. Ta elab samas pansionaadis, kus Isa goriot. Rastignac on ainuke, kes märkab Goriot’ seisu tõsidust. Perekond saadab talle viimased rahad , et Eugene saaks sulanduda kõrgklassi sisse ja sealt rohkem raha teenida. Seda märkab üks tema naabreid pansionaadis. Tuleb välja, et tal on võimalus Rastignac’le anda suuremas koguses raha, et ta saaks kõrgemale püüelda. Ta hoiatab ka, et need seal üleval on tõelised raisakotkad. Kõigil on hinge taga mingisugune saladus, mille avalikkusele tulek laostaks nad. Peamine on see, et väljast paistaks kõik normaalne. Rastignac armub ühte Goriot’ tütardest. Viimane kasutab teda ära, et raha saada. Rastignac käib kasiios ja võidab talle raha. Sealt hakkab Eugene minu silmis alla käima. Ta muutub samasuguseks kõrgklassi meestega. Kasiinod ja ballid sisustavad tema elu. Hiljem tuleb ka välja, et see naaber, kes talle raha andis oli vanglast põgenenud kurjategija ja vangide rahahoidja, midagi pankuri sarnast.
    Rastignac saab sõbraks Isa Goriot’ga ja hoolitseb isa eest kuni ta sureb . Pärast matuseid läheb ta tagasi kõrgklassi, et tütardele kätte maksta isaga käitumise eest. 
    Mulle ei meeldinud Balzaci kirjutamise viis. Ta kirjeldas liiga pikalt ruumide ja inimeste igat detaili. Need on nii tühised asjad, mis ei jää esimese korraga kellelegi meelde. Mis mõte siis selle lugemisel on? Jätame kohe paar lehekülge teksti vahele.
    Sündmuseid kirjeldas ta aga lühidamalt. Oli selgesti ära öeldud, mis juhtus. Hea.
    Isegi tänapäeval on samasuguseid inimesi, keda Balzac kirjeldanud on. Vanemad varuvad lastele raha, et viimased saaksid üksi elama asudes kohe järje peale. Mõni ei tööta kuskil vaid käib ainult pidudel ja teenib musta tööga tulu. Vanemate ja laste vahel kaob side, nad ei räägi omavahel. Õnnemängud, pandimajad. Väliselt peab kõigi elu korras olema.
    Ma ei usu, et lapsed hakkaksid mitte millegi pärast oma vanemaid põlgama. Isa Goriot ei osanud lihtsalt ballidel korralik välja näha. Selle pärast ei oleks tohtinud teda oma elust lihtsalt välja arvata.
    Võlgadega ei tohi elada. Seda ütlesid mulle vanemad juba siis, kui esimesse klassi läksin. Võlgadel on kalduvus kasvada nii kiiresti, et sa ei suuda neid lõpuks ise ära maksta.
    Oma aja kohta võis see hea raamat olla, aga tänapäeva kirjanike romaanid on ikka paremad. Võibolla ei saanud ma kõigest lihtsalt aru.