Iring Fetscher "Sallivus" (0)

Valisin Iring Fetscheri raamatu “Sallivus. Ühe väikese vooruse asendamatusest demokraatiale.” See raamat keskendub ajaloolisele tagasivaatele ja aktuaalsetele probleemidele, mis sallivust puudutavad.
Fetscher nimetab sallivust “väikeseks vooruseks”. Mitte sellepärast, et see oleks tähtsusetu, vaid seetõttu, et see sõltub ka teistest voorustest. Sallivus sõltub nii oma arvamusest, avalikust arvamusest, valitsusest kui ka parlamendist. Sallivus on hoiak, mis pole kaasa sündinud, vaid see on sotsialiseerimise tulemus. Fetcher tõi välja: “Sallivus ei tähenda õigesti mõistetuna mitte ükskõiksust teiste suhtes, vaid tunnustus nii tema teistsugune olemisele kui ka tema õigusele teistsugune olla. Mõlemad peaksid olema seotud osavõtlikkuse ja huviga teise vastu.” Seega võib öelda, kristlus on üks ideoloogia, mis oma indiviidi väärtuse rõhutamisega on teinud enam sallivusastme tõstmiseks kui ükski teine ideoloogia.
Juba varajasest ajaloost on teada, et sallimatus ja sallivus tulenes suuresti ideelistest vastuoludest ja konfliktidest, mis olid põhjendatud religioosselt. Seega oli Mandri-Euroopas tagakiusamiste tõttu väga mitmeid kodusõdu. Arvati, et ususallivust parandab see, kui kehtestada ühtne riigiusk . Voltaire ja Montesquieu olid veendumusel, et inimesel peab olema õigus oma usulisele veendumusele. Voltaire kinnitas, et ka dogma (väide, milles ei kahelda, mida usutakse) allub ajaloolistele muutustele ning seepärast ei tohi ka juutidele ette heita, et nad hoiavad kinni oma vanemast usust. Nõnda õigustatakse sallivust Jumalale meelepärase ajaloolise paljususega, mis on vorminud inimeste usutunnistuse .
Fetscher kirjutab: “Sallivus nõuab julgust . See eeldab mina-tugevust, mis omakorda on kordaläinud sotsialiseerumise tulemus. Seega ei tohi seda ära vahetada kõigi ja kõige ebakriitilise möönmisega.” Sallivaid hoiakuid peavad võimaldama sotsiaalsed olud ja neid peavad aitama säilitada vastavalt soodsad sotsiaalsed saavutused, sest loomupoolest on inimesed agressiivsed elusolendid . Tõsiasi, et keegi on teistsugune, võib puuduliku enesetundega inimesi ahistada. Seega saab sallivusega tõestada mina-tugevust, sest see näitab, kui arvestatav ollakse teiste inimestega.
Fetscheri sõnul on 2 omadust, mis seovad kõiki inimesi, ükskõik millisesse kultuuri nad ka ei kuuluks : võime keele abil omavahel suhelda ning teadmine omaenda lõplikkusest ja sõltuvusest loodusest, mis meie elu võimaldab. Keeled on küll erinevad, kuid nad on ometi ulatuslik lähenemine täiuslikule kommunikatsioonile. Lisaks võime ju õppida võõraid keeli ja tungida nende vaimu. Multikultuurilises ühiskonnas saab üksteise keele tundmine tähtsaks vahendiks salliva hoiaku ja vastastikkuse respekti saavutamisel. Ka rassiviha ületamine saab võimalikuks vaid siis, kui tasandatakse heaoluerinevused rahvaste vahel. Samuti ei mängi rolli see, kes on “süüdi” lahkhelis vaeste ja rikaste piirkondade vahel, vaid siin nõutakse jõukatelt rahvastelt rohkemat kui sallivust – solidaarsust.
Nagu öeldud, on sallivus asendamatu, aga mitte mingi ainupiisav poliitiline voorus. Mõtte ja mõttetuse puhast sallivust õigustab demokraatlik argument, et tõde ei valda keegi, olgu rühm või indiviid, ja keegi pole võimeline määrama, mis on õige ja ülekohtune, hea ja halb.
Fetscheri raamat “Sallivus” annab hea ülevaate sallivuse ja sallimatuse tulenemisest ajaloost ning selle erinevatest voorustest, mis sallivust mõjutavad. ( religioon , riigitarkused, poliitika, ühiskond jne)