Intelligentsus (0)

Intelligentsus
Intelligentsust peetakse tänapäevases lääne ühiskonnas üheks inimese olulisimaks omaduseks. Seda on palju uuritud ja testitud ning see on alati inimestele huvi pakkunud. Keegi ei taha olla rumal ehk nagu Rochefoucauld on oma „Mõtisklustes” öelnud: „Keegi pole rahul oma mäluga, kuid keegi ei kurda oma mõistuse üle.” Tänapäeval on kõigil ka võimalus oma intelligentsust internetis IQ-testidega testida.
Intelligentsust on üpriski raske kindlalt defineerida, kõige sagedamini kasutatavad mõisted intelligentsuse kohta on: olemasolevate teadmiste efektiivne kasutamine, probleemide lahendamine, ratsionaalne mõtlemine ning võime mõista ümbritsevat maailma. Samas mõistab iga inimene sõna „intelligentsus“ siiski veidi erinevalt. Kõige paremini on selle mõiste kokkuvõtnud esimese intelligentsustesti autor Alfred Binet: „Intelligentsus on üldine tunnetuslik võimekus.“
Kuna on olemas ka väga palju intelligentsusteooriaid, siis on psühholoogid jaganud need kaheks põhigrupiks: 1) Intelligentsuse struktuuri mudelid ja 2) Intelligentse käitumise aluseks olevaid protsesse e. infotöötlust käsitlevad mudelid. Need kaks põhigruppi jagunevad veel omakorda väiksemateks alarühmadeks: 1) a) üldandekuse e. ühe faktori mudelid; b) esmaste e. primaarsete võimete mudelid ning c) võimete hierarhilisteks mudeliteks. 2) See rühm järgib peamiselt Robert Sternbergi „intelligentsuse triaadilist teooriat“, mille järgi on intelligentsusel kolm peamist aspekti: a) komponendiline aspekt: informatsiooni analüüsis osalevad vaimsed võimed; b) kogemuslik aspekt: kogemuste kasutamine probleemi lahendamisel ja c) kontekstiline aspekt: intelligentsuse rakendamine igapäevastes situatsioonides.
Intelligentsitaset mõjutavad nii pärilikkus kui keskkond. Tänapäeval mõõdetakse intelligentsust juba ka imikutel ning selles eas mõõdetud tase ei pruugigi elu jooksul eriti muutuda. Kuid samuti mängib rolli intelligentsitaseme kujunemisel ümbritsev keskkond. On leitud, et algklassides võrdseid tulemusi saanud laste intelligentsitase muutub hilisemas elus kõrge sotsiaal-majandusliku staatuse ja haridustasemega peredest pärit lastel, eriti poistel, kõrgemaks; madalama staatuse ja haridusega vanemate lastel, eelkõige tüdrukutel aga madalamaks.
Teadlased on pikalt arutanud pärilikkuse küsimust intelligentsuse suhtes. On ju üsna selgelt näha, et asiaatide tulemused ületavad püsivalt valgete omi ning valgete omad afro-ameeriklaste omi. Samas on aga sellist rassilist küsimust intelligentsuse osas poliitiliselt ebakorrektseks peetud. Siiski on teadlased leidnud, et pärilikkusel on intelligentsuse kujunemisel väga suur roll, koguni 68 - 80% intelligentsuse muutlikkusest. See protsent on leitud peamiselt lahus kasvanud ühemunarakukaksikute intelligentsuste vahelist korrelatsiooni uurides. Tegelikult on siiski ka keskkonnal hoolimata väikesest protsendist (5–10%) suur roll intelligentsuse kujunemisel. Ning pärilikkuse ja keskkonna koosmõjul loovad ja otsivad indiviidid endale ise sobivaid elukeskkondi. Seega võib pärilikkuse ja keskkonna mõju igale inimesele väga erinev olla ning ühist selgitust sellele on leida väga raske.
Kuigi intelligentsus on meie ühiskonnas väga tähtsal kohal, on see võib-olla vahel veidi ületähtsustatud. Sellest palju olulisemad on inimese soojus , avatus ning mõistmis- ja kaasatundmisvõime, mis kuidagi ei olene inimese IQ-tasemest ning seda nii eduka karjääri tegemisel kui ka eraelus.