"Õnn, mida me eelistame" Arutlused, mis on õnn, tulid juba Aristotelese ajal, tuhandeid aastaid tagasi. Väljaarvatud armastusest, ühtegi inimkogemust ei peeta nii tähtsaks kui õnne kogemust. Meie saavutused, karjäärid, suhted on mõttetud juhul kui nad ei tee meid õnnelikuks. Igapäevaselt inimesed üritavad leida õnne definitsiooni, arutlevad, mis ikkagi on õnn ja mida tähendab õnnelik elu. Mina toon välja filosoofia professorite Raymond Beliotti ja Daniel Haybron vaateid õnnele. Kui me räägime sellest, kas inimene on õnnelik või mitte, me tihti viitame ainult inimeste
Humanistide eesmärk on näidata , et inimestel on püüdlus areneda ja täiustada oma potentsiaali. Humanistliku psühholoogia põhiideed: Loomi uurides saab inimeste kohta teada vähe väärtuslikku. Inimese käitumise juurde juhatab meid eelkõige subjektiivne reaalsus. Üksikindiviidide uurimine on palju informatiivsem kui inimgruppide uurimine Peamised jõupingutused tuleks pühendada selle avastamiseks, mis inimkogemust avardab ja rikastab. Uuringud peaksid olema suunatud sellise info avastamiseks, mis aitab lahendada inimeste probleeme. Psühholoogia eesmärgiks peaks olema ammendavalt sõnastada, mida tähendab olla inimene. Selline kirjeldus peaks sisaldama väärtustamise protsessi, inimeste emotisoone ja selle kuidas inimesed oma elus tähendust otsivad ja leiavad. Humanistliku psühholoogia huvivaldkonnad:
Ometigi on kultuuril niisugust vastandumist alati tarvis. Siinjuures saab just kultuurist opositsiooni markeeritud liige. Teiseks, kogu kultuuri ja mitte-kultuuri eraldamise mitmekesisus taandub tegelikult ühele: kultuur tõuseb mitte-kultuuri foonil esile m ä r g i s ü s t e e m i n a . Kas me räägime muuhulgas niisugustest kultuuri tunnustest, nagu “tehtus” (“looduslikkuse” antiteesina), “tinglikkus” (“loomulikkuse” ja tingimatuse antiteesina), võime kondenseerida inimkogemust (erinevalt looduse ürgsusest) – kõikidel juhtudel on meil tegemist kultuuri märgilise olemuse erinevate aspektidega. … Meie käsitame kultuuri kui k o l l e k t i i v i m i t t e p ä r i l i k k u m ä l u, mis avaldub teatava keeldude ja ettekirjutuste süsteemina. … definitsiooni poolest on kultuur sotsiaalne nähtus. See tees ei välista individuaalse kultuuri võimalikkust, juhul kui üksik
Humanistliku psühholoogia põhiideed: Loomi uurides saab inimeste kohta teada vähe väärtuslikku. Inimese käitumise juurde juhatab meid eelkõige subjektiivne reaalsus. 10 Üksikindiviidide uurimine on palju informatiivsem kui inimgruppide uurimine Peamised jõupingutused tuleks pühendada selle avastamiseks, mis inimkogemust avardab ja rikastab. Uuringud peaksid olema suunatud sellise info avastamiseks, mis aitab lahendada inimeste probleeme. Psühholoogia eesmärgiks peaks olema ammendavalt sõnastada, mida tähendab olla inimene. Selline kirjeldus peaks sisaldama väärtustamise protsessi, inimeste emotisoone ja selle kuidas inimesed oma elus tähendust otsivad ja leiavad Humanistliku psühholoogia huvivaldkonnad:
toimimist reguleerivad. • Saussure ütleb, et keel on süsteem, mis hõlmab sõnade suhteid antud hetkel, see tähendab sünkrooniliselt. Ta lõi süsteemi, mis määras ära selle, kuidas keel funktsioneerib/toimib. • Keskne tegelane on Claude Levi-Strauss ning see on tema käsitus. Ta ütleb, et kultuurid on erinevad, aga struktuurid, mis seovad inimkogemust toimivad sarnaselt vaatamata eri kultuuride spetsiifikale. Kõikides kultuurides on sarnased kodifitseerimisprotsessid (näiteks sarnased rituaalid, initsiatsioonid, sugulassidemed, paarilise valimine) Erinevad müüdid kultuurides on sama müüdi variatsioonid, inimestele on sarnane teadvuse ülesehitus. Semiootika. Uurib märgisüsteemi. Märgisüsteemi mõiste. Märgitüübid: indeks, ikoon ja sümbol.
Teose vorm on ‘tähenduste struktuur’, mis väljendub autonoomse tervikuna läbi kujundite(thematic imagery) ja sümbolite kasutuse (sümbolic action). Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub kogu inimkogemus (sh. looming). Fookuses struktuurid, millele alluvad kultuurinähtused. Strukturalism on meetod, mille abil süstematiseeritakse inimkogemust, seda kasut. mitmetes valdkondades (nt. lingvistika, antropoloogia, sotsioloogia, psühholoogia, kirjandusteadus). Semiootika on samuti üks strukturalistlikke kirjanduse ja kultuuri analüüsiteooriad. Semiootika kesketeks mõisteteks on märk ja märgisüsteem: mida need semiootikas tähistavad? Märgisüsteem on lingvistiline või mittelingvistiline objekt või käitumismudel, mis toimib nagu keel. Keel on kõige olulisem märgisüsteem, lähtub Saussure märk = tähistaja + tähistatav
inersubjektiivselt kehtivate ideaalsete vaimsete objektide kaudu. 9 20. Mida tähendavad Ernst Cassireri mõisted „sümboolsed vormid“ ja „sümboolne laetus“? [Kultuurifilosoofia, lk 65-70, 67] Sümboolsed vormid on needsamad ideaalsed objektid, vaimsed objektid, tähendused. Läbi sümboolsete vormide tajume me tähendusi. Sümboolne laetus on inimkogemust iseloomsutav põhimõte, mille kohaselt on asjadel inimese kogemuses alati mingisugune tähendus, mis eelneb konkreetsele kogemisaktile ja teeb selle kogemuse üldse võimalikuks. KULTUURIPSÜHHOLOOGIA 21. Millega tegeleb kultuuripsühholoogia? [Kultuuripsühholoogia, lk 202] Kultuuripsühholoogia tegeleb kultuuriga seotud psüühiliste nähtuste mõistmisega. Püüab mõista indiviidi psüühilise suhestumise vorme kultuurikeskkonnaga.
Avallaneda järg Cervantese Don Quijote I osale Jäljendatakse alusteksti autori stiili, sõnakasutust, lausestust, jutustamislaadi jne. Kirjandusteooria koolkonnad 1, Strukturalism. Põhialused, struktuuri mõiste. Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub kogu inimkogemus (sh. looming). Fookuses struktuurid, millele alluvad kultuurinähtused. Strukturalism on meetod, mille abil süstematiseeritakse inimkogemust, seda kasut. mitmetes valdkondades (nt. lingvistika, antropoloogia, sotsioloogia, psühholoogia, kirjandusteadus). Põhialus: inimkogemuses, kultuuris jne. eristatavad pindmised nähtused ja struktuurid, mis nende toimimist reguleerivad, kõik pindmised nähtused kuuluvad mingisse strukturaalsesse süsteemi. Struktuure loob inimmõistus (inimmõistus kui struktureeriv mehhanism), struktuurid ei eksisteeri maailmas, need projitseeritakse maailmale inimteadvuse poolt.
Avallaneda järg Cervantese Don Quijote I osale Jäljendatakse alusteksti autori stiili, sõnakasutust, lausestust, jutustamislaadi jne. Kirjandusteooria koolkonnad 1, Strukturalism. Põhialused, struktuuri mõiste. Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub kogu inimkogemus (sh. looming). Fookuses struktuurid, millele alluvad kultuurinähtused. Strukturalism on meetod, mille abil süstematiseeritakse inimkogemust, seda kasut. mitmetes valdkondades (nt. lingvistika, antropoloogia, sotsioloogia, psühholoogia, kirjandusteadus). Põhialus: inimkogemuses, kultuuris jne. eristatavad pindmised nähtused ja struktuurid, mis nende toimimist reguleerivad, kõik pindmised nähtused kuuluvad mingisse strukturaalsesse süsteemi. Struktuure loob inimmõistus (inimmõistus kui struktureeriv mehhanism), struktuurid ei
Lood on olulised ja universaalsed. 14.Milline toime on lugudel? Lugudel on oluline ühiskondlik, psühholoogiline roll, lugude abil loome endale maailma. Lugu annab mingi tähenduse ja mõistmise erinevatest asjadest. Seega on lood vajalikud maailma mõistmiseks, viis eksperimenteerida erinevate ,,minade" ja identiteediga, mõelda oma koha üle ,,pärismaailmas" paljud lood keskenduvad initsiatsioonile ehk suureks kasvamisele. Lood korrastavad inimkogemust ja paigutavad ümber. Ka inimene mõtleb oma elust looliselt, korrastatult. Lugude/kirjanduse abil saab uurida või ka leiutada inimelu tähendust. Lood seega ilmutavad (näitab maailma korrastatust) ning loovad (lugu on millegi loomine, käivitab sündmused). Lugudes saab läbi mängida alternatiivse kultuuri valitsevale kultuurile ja ühiskonnakorraldusele; kultuuri ja ühiskonda kritiseerida. Lood nii kinnistavad kultuuri domineerivaid vorme kui problematiseeivad neid.
See on universaale inimkogemuse korrastamise viis. Kõige kuulsam idee, mida Strauss välja pakkus on seotud binaarsete opositsioonidega. Tulevad välja sellest, et kui uurida müütide alusstruktuuri, siis ilmeb et kõigi rahvaste müüdid on väga sarnased oma ülesehituse poolest. Kõik sündmused ja tegelased on liigitatud binaarsel põhimõttel. Jaotuvad kaheks: elus/surnud, mees/naine, lubatud/mittelubatud, puhas/mittepuhas. See ongi algoritm, mis aitab kogu inimkogemust seletada. Ka tegelikus elus me kategoriseerime vastavata terminite kaudu maailma. Neid nim sensoorsed opositsioonid: toores/keedetud, niiske/kuiv, soe/külm. Mittesensoorsed: kuu/päike, mesi/tubakas Ühe rahva kommete kogum on alati märgitud stiiliga. Levi-Strauss tegeles ka mõtlemise probleemidega. Kas kogu maailma mõtlen nii nagu lääne inimesed? Või mõtlevad põlisrahvad teistmoodi? Lääne inimese mõtlemise stiil ehk inseneri mõtlemise stiil
Kuigi materiaalse kultuuri uurimisel on pikad juured (arheoloogia, etnograafia, museoloogia jne), siis alles viimastel aastatel on asutud materiaalsed kultuuri käsitlema tervikuna, sh vaadates asju interaktsioonis inimesega ja omavahel. Loobutud on asjade hindamisest üksnes esteetilistel alustel, nagu varem tavaks. Lähtekohad Elutud esemed on sotsiaalse interaktsiooni kandjad ning annavad inimtegevusele sümboolse tähenduse, kuivõrd neil on võime midagi tähistada, inimkogemust vahendada ja täita ühiskondlikke funktsioone. Asjad peegeldavad ja tihendavad sotsiaalseid nähtusi igapäevase "ainevahetusena", milles neid mõjutavad inimesed. Asjad annavad edasi kogemust ja väljendavad tähendust, niisiis võib neid pidada tõendusmaterjaliks, mis võimaldab rekonstrueerida eluviise, kujuteldavaid või konkreetseid inimtegevusi või -tegevusetust. Nagu tekste või kujutisi, võib ka asju käsitada
Keelt uurivad paljud teadused. Teistest teadustest erineb loogika selle poolest, et keel on loogikale eelkõige formaliseeritud süsteem. Loogika kasutab väga rangeid reegleid, sest ta eesmärk on vältida määramatust ja kahemõttelisust (Sõerd1992: 105). Keele iseärasused iseloomustavad ka kõnet. Kuid keel ei ole kõnega samane. Keel üldine, suhteliselt muutumatu ja staatiline süsteem, mis peegeldab sjandite jooksul fikseeritud kollektiivset inimkogemust. Kõne individuaalne, alati konkreetne, konkreetses ajas ja ruumis muutuv. Keelel on tempo, intonatsioon, emotsionaalne värving jmt. Lääne-euroopaliku mõtlemise ja kultuuri käsitlus on alates antiikajast olnud lahutamatu keele mõistmisest. Lääne-euroopa filosoofia ja kultuuri ajalugu on olnud püüd leida ainuõiget mõistuslikku alget e kõige õigemat tõelisuse kirjeldust, sest filossoofide küsimuste lahendus
tema jaoks jäljendati meie näilist tegelikkust, mitte ainult füüsilist tegelikkust, vaid ka vaimset tegelikkust. Muusika on hingeelu jäljndus. Samamoodi ka kirjandus. Aristoteles rehabiliteeris kunsti, mille Platon oli alandanud. Ta tõstis kunsti auväärsete inmtegevuse valdkondade hulka. Ütleb, et jäljendamisinstinkt on inimeselel omane. Pakub meile rõõmu ja naudingut. Inimene on uudishimulik, otsib seoseid ja arutleb. Kunsti eesmärk on laiendada meie inimkogemust. Võrdleme sellega, mida teame ja tunneme. Kunst teab meid asjadest teadlikumaks, võib olla ka alternatiivide läbi mängimine, fantaseerimine. Kunstil on oluline funktsioon meie paremaks inimeseks tegemisel. Veel funktsioone. Kunsti eesmärk ka teatud tunnete esile kutsumine. Aristoteles eristab jäljendamise objekte või esemeid ehk siis mida jäljedatakse. Inimeste kirgesid, tundeid ja eluta maailma objekte. See ei pea olema päriselt eksisteerinud. Võib olla fantaasia.
annaabi.ee 
