Inimese eeldused ja võimalused elus toime tulla (0)

Inimese eeldused ja võimalused elus toime tulla
Mäletan, kuidas põhikooli lõpuaktusel ütles õppealajuhataja oma kõnes ühe väga tähtsa vanasõna, mida peaksime kogu oma elu meeles pidama , ta ütles „Igaüks on oma õnne sepp .“ Ma nõustun täielikult selle vanasõnaga, nii see tegelikult ongi, iga inimene peab tegema kõik selleks, et olla edukas ja elus läbi lüüa. Kuid kui palju sõltub inimese elus toimetulek temast endast ja kui suurt rolli mängib selles riik?
See, milline elu inimest ees ootab, kujundatakse juba lapsepõlves, selles mängivad suurt rolli vanemad, sõpruskond ja muidugi noor inimene ise. Vanemate jõukus on paratamatult üheks suureks näitajaks, vanemad, kes on majanduslikult jõukad saavad oma võsukestele palju võimaldada, kõiksugused trennid, erakoolid ja muidugi ka uhked riided. Vanemad, kelle sissetulek ei võimalda elada lapsel luksuses jääb paljust ilma, ta ei saa käia erakoolides, tasulistes trennides ning kanda uhkeid firmariideid . Siin peab panema riik oma õla alla, ta peab võimaldama noorel inimesel areneda, saada haridust ja võimaldama igal noorel inimesel tegeleda mõne treening - või huvialaga.
Eesti Vabariigi kohustus on hoolt kanda oma riigi kodanike eest, see tähendab, et riik peab toetama suuri peresid, üksikvanemaid, võimaldama noortel saada head haridust ning kandma hoolt ka selle eest, et neil oleks vabal ajal võimalik tegeleda millegi kasulikuga. Nii on võrdsustatud nii rahakamad kui ka natuke vähema rahakamad pered, sest lapsed on sõltuvad vaid oma vanematest ja nemad ei pea kandma karistust oma venemate eest, kui nad on alkoholist või muudest ainetest sõltuvuses või elu hammasrataste vahele jäänud. Kuid näiteks tahtejõus ja õppimisvõimes ei mängi raha mingit rolli, seda ei saa osta.
Mäletan, et isa rääkis mulle kunagi ühe loo, selles loos oli kaks noort tüdrukut, kes kasvasid suures paljulapselises peres, kus isa oli surnud, neiud pidid kooli kõrvalt ema toetama, abiks olema ja nooremate eest hoolitsema, seega õppimiseks ei jäänud neid kodus aega. Nad õppisid koolis, vahetundide ajal ning mõlemad tüdrukud lõpetasid kooli kuldmedaliga. Tüdrukutel pidi olemema väga hea pea, kindlasti töötasid nad tundides põhjalikumalt kaasa, sest teadsid, et kodus ei jää neid selleks aega, neil pidi olema suur tahtejõud, et sellise koormusega hakkama saada ja ma arvan, et isiklikus elus olid nad edukamad , sest nad said noorena palju kogemusi tehes ise tööd ja nähes vaeva, et hakkama saada, mitte nad paljud noored, kellele ema teeb kõik ette-taha ära, koristab tuba ja pühib ka siis suu pudrust puhtaks, kui nooruk on täisealine. Kahjuks jäi mu isa jutt pooleli selles kohas, mis sain nendest neiudest edasi, kas nad läksid kõrgharidust omandama või mitte.
Tänapäeval on kõrghariduse omandamine noorele hädavajalik, kui tahetaks saada tulutoovat töökohta. Kuid kahjuks on riigi poolt tasutud õppelaenuga kohti vähe ja konkurss sinna on suur, enamasti tuleb arvestada õppelaenu võtmisega. Haridus võiks olla taskukohasem, ma saan aru, et riik on läinud sellisele poliitikale, et meie riiki oleks vaja rohkem kutseharidusega inimesi, aga nad võiksid jätta mõned uksed siiski lahti ka neile, kes eelistavad omandada kõrgemat haridust ning võiksid ulatada oma abistava käe. Mina arvan, et mida haritum ja tervem on rahvas, seda edukam ja tugevam on riik
Selleks, et inimene saaks iseseisvalt hakkama, saaks tööl käia, pere eesti hoolitseda, peab olema hea tervis. Selle suve alguses käisin oma klubiga, mis kogub raha annetuste jaoks, Maarja Külas, see armas loodusküllane koht, mis on koduks 25ele intellektipuudega noorele vanuses 18-30 eluaastat . Seal proovivad need noored erinevalt passiivsetest hooldekodudest aktiivselt iseseisva eluga toime tulla. Esimene pilt neist puuetega inimestest oli jahmatav, nad jooksid meile vastu, kallistasin, tervitasid, kutsusid meid oma kodusid vaatama, nad oli rõõmsad, kuigi eraldatud metsaga ümbritsevast keskkonnast. Selles külas on üks peamaja ja kolm noortemaja, iga kuueliikmelise majapidamise eest hoolitseb koostöös püsielanikega maja perenaine , ilma perenaiseta ei saaks nad hakkama, nad on sellest südamlikust ja heatahtlikust inimesest sõltuvad. Kusjuures , kõik need kolm maja on üles ehitatud täna annetustele, Maarja Külas on olemas Saksa, Rootsi ja Põhjala majad, kuid Eesti maja pole, piinlik. Selleks, et Maarja Küla noored saaksid elada tavapärast elu, püüda elus hakkama saada ja õppida tegema tavapäraseid asju, on neid vaja toetust lisaks perenaistele ka Eesti Vabariigi poolt.
Meie riigis on toimiv haigekassa, toetatakse pensionääre ja noori emasid, aidatakse kodutuid ning toetatakse puuetega inimesi, aga miks ei ole aidatud Maarja Küla noori, see oleks riigi poolt väga õilis tegu, ehk vajavad nad maja ehitamiseks liiga palju raha, mida praegune majanduslangus ei võimalda? Samas poliitikute ja arstige palgad on ikka väga kõrged. Kui on juhtunud õnnetus, vajab inimene kiiret arstiabi , mida meie riigis ei saa, selleks, et arsti vastuvõtule saada, peab ootama umbes kolm kuud järjekorras ning kui inimene tuuakse avariijärgselt haiglasse ja tal oleks vaja näiteks jalga opereerida, et luud kokku panna, peab valudes haige ootama kaks päeva, enne kui ta jalg saab õigetesse mõõtmetesse. Kuid, kui olen nõus maksma 300 krooni vastuvõtu ees, siis astu kasvõi kohe sisse, kuigi öeldaks, et kõik ajad on kolm kuud kinni, väga naljakas. Tervis on inimesele väga oluline, selle nimel ollakse valmis maksma need närused 300 krooni, peale ravi saamist saab inimene elada taas normaalset elu, saab tööl käia, hoolitseda pere eest ja nautida elu.
Tõepoolest, igaüks on oma õnne sepp, peab olema õpihimuline, aktiivne, tahtejõuline ja nõudlik, ainult nii saab olla elus edukas. Kuid ka riigi poolne abi on vajalik, et inimene, eriti noor saaks tulevikus kindlustada endale hea elu, riik peab ulatama oma abistava käe hariduse valdkonnad ja ka see, et inimesed oleksid terved , peaks oleme riigi huvides. Riik, mis suudab hoolt kanda igas vanuses inimeste eest, nii väikeste, täiskasvanute kui ka pensionäride eest, võib olla kindel, et tema elanikkond on toimetulev.
Kätlin Hrenova