Inimene maailmas kui trellideta vanglas (0)

Inimene maailmas kui trellideta vanglas
Esmapilgul võib arvata ning tunduda, et inimene siin maailmas ei ole kui trellideta vanglas, vaid ta on vaba. Näiteks, kui täisealine kodanik tahab, siis ta võib vabalt reisida või ära kolida mujale riiki. Kui ta tahab, siis ta võib osta poest ükskõik mida, mille järele isu tekib ning kui ta tahab siis ta võib võtta ka omale lemmiklooma. Ka alaealisel kodanikul on palju vabadusvõimalusi: ta ei pea käima tööl üheksast viieni, tal ei ole maksude maksmise eest kohustusi ja ta ei pea ka hoolitsema kellegi eest. Laps saab lihtsalt nautida lapsepõlve.
Kuid kõikide nende vabaduste juures on siiski mitmed aga-d. Kuigi täisealine võib reisida ükskõik kuhu, osta ükskõik mida või võtta omale lemmiklooma, siis ta ei ole hoolimata nendest vabadustest täielikult vaba. Tal on kohustused. Kohustus maksta makse, hoolimata sellest, kas ta siis käib tööl või mitte. Kohustus järgida seadusi, mitte minna röövima panka ega teha midagi seadusevastast. Kohustus laste olemasolul hoolitseda nende eest ning pakkuda neile täisväärtuslikku elu. Samamoodi ka lapsel pole täielikku vabadust. Lapsel on koolikohustus , ta peab omandama vähemalt põhihariduse. Laps ei saa osta poest kõike, mida ta tahab, näiteks alkoholi või suitsu. Laps ei saa võtta endale niisama koju lemmiklooma ilma, et ta oma vanematele sellest teataks ja laps ei saa reisida ilma vanemate loata välismaale. Kindlasti on ka mõningaid erandeid, mõnel lapsevanemal pole ehk sooja ega külma, kui laps võtab luba küsimata endale looma koju. Mõnel lapsel on koolitee enne üheksandat klassi poolikuks jäänud ning mõnel lapsel on siiski õnnestunud osta endale alkoholi või suitsu. Kuid kõik need erandid ei muuda siiski seda, et ka alaealisel kodanikul on mõningad keelud, ta ei ole täielikult iseenda peremees .
Üleüldiselt kehtivad kõigile siin maailmas võrdsed kohustused ja reeglid, millest tuleb kinnipidada hoolimata sellest, kas tahta või ei. On iseenesest mõistetav ja loomulik, et poes öeldakse müüjale „tere“, liikluses täidetakse liikluseeskirju või õues ei visata prügi maha. Kuigi kõik inimesed ehk ei tahaks nendest tavadest kinni pidada, mitte olla viisakas, ületada kiirust või visata siiski prügi maha, siis on siiski meile ettemääratud kohustused ja reeglid kõige õigemad. Vastasel juhul polegi maailmas üksteisega arvestamist ega hoolivust. Juhtuvad õnnetused, ollakse õelad ja endasse tõmbunud ja reostatakse loodust.
Kohustused ja reeglid ei ole alati halvad. Kõik inimesed on küll igapäevaselt „trellide“ taga oma kohustuste ja eesmärkide tõttu, kuid nii peabki olema. Oluline on, et maailmas ei valitseks korralagedust ning et inimesed mõistaksid oma „trellide“ taga olemise vajalikkust.
Birgit Loune