Inglisekeelne presentatsioon Lennart Merist (0)

Maailmasõda : sõda, mis muutis kõike
Margaret  MacMillan
Tänavu suvel möödub sada aastat ajast, mil Balkani väikelinnas Sarajevos 
mõrvasid  serbia  rahvuslased Austria-Ungari troonipärija ja tema abikaasa. See 
sündmus oli tollasele üldsusele  kahtlemata  šokeeriv, kuid esialgu mitte üleliia 
murettekitav. Eelnenud aastatel oli aset leidnud mitmeid poliitiliselt motiveeritud 
mõrvu, nt  tapeti  Itaalia kuningas, kaks  Hispaania  peaministrit, Vene tsaar ja USA 
president  William McKinley. Ühegagi neist kuritegudest ei kaasnenud 
rahvusvahelist kriisi. Justkui  veerev kivi, mis käivitab suurema  maalihke , algatas 
seekordne  mõrv järgneva viie nädalal jooksul sündmuste ahela, mis viis Euroopa 
üleüldisse sõtta.
Ameerika Ühendriigid president Woodrow  Wilsoni  juhtimisel  kavatsesid  Euroopas 
puhkenud konfliktist kõrvale jääda, sest paljude ameeriklaste hinnangul ei 
puudutanud see neid mingilgi moel. 1917. aastaks olid siiski Saksa allveelaevade 
rünnakud USA tsiviilaluste vastu ja Saksa valitsuse ilmsiks tulnud katsed õhutada 
Mehhikot sõtta oma põhjanaabri vastu põhjustanud ameeriklaste avalikus 
arvamuses raevupuhanguid, mis motiveerisid murelikku Wilsonit pöörduma 
Kongressi poole saamaks volitusi sõja kuulutamiseks. Ameerika ressursid  ja 
inimjõud kallutasid jõudude tasakaalu lõplikult Keskriikide, s.o Saksamaa ja 
Austria-Ungari kahjuks ja 11. novembril 1918 lõppes sõda, mida tol ajal tunti 
Suure Sõjana.
Tundetud numbrid peegeldavad selle sõja õudusi: rohkem kui 9 miljonit surnut ja 
sellest poole võrra enam  vigastatud  noori mehi, poegi, abikaasasid ja isasid, kuid 
ka tohutu hulk kaotatud meisterlikke oskusi ja vaimuandeid. Hauad Põhja-
Prantsusmaal ja Belgias ning sõja mälestusmärgid üle Põhja-Ameerika annavad 
tunnistust 53 000 hukkunud  Ühendriikide sõdurist. Sõda tõi kaasa ka tuhandeid 
tsiviilohvreid, mille vahetuteks põhjustajateks olid  nälg , haigused ja  vägivald . Ja 
siis, kui  kahurid  vaikisid, tabas inimkonda  enneolematu  gripipandeemia. Kui väed 
pöördusid lahinguväljadelt koju, aitasid nad haigust, mille ohvriks on hinnatud 50 
miljonit inimest, kanda üle maailma.
Tänapäeva Euroopa ja Lähis-Ida poliitiline geograafia peegeldab sõjale järgnenud 
rahulepingute tulemusi, milleks olid  senisest  väiksemad Venemaa ja Saksamaa 
ning paljurahvuseliste Austria-Ungari ja  Osmani   impeeriumide  kadumine. Kaardile
ilmusid uued riigid, näiteks Jugoslaavia ja  Iraak .
Raskem on hinnata sõja poliitilisi, sotsiaalseid ja moraalseid järelmeid 
pikemaajalises plaanis. Konflikt muutis kõiki selles osalenud maid ja rahvaid. 
Valitsused said ühiskonna üle suurema kontrolli ja pole sellest siiani täielikult 
loobunud. Vanad  režiimid   langesid , et asenduda uutega. Venemaal asendas 
tsaristliku  autokraatia  kommunistlik, millega kaasnesid olulised tagajärjed kogu 
ülejäänud  sajandiks .
Sõja ulatus ja hävitusjõud tõstatas mitmeid probleeme – millest paljude üle 
murtakse päid tänaseni – ja ka uusi poliitilisi ideid. President Wilson rääkis 
rahvuslikust enesemääramisest ja maailma muutmisest selliseks, et see ei 
ohustaks demokraatiat. Ta soovis näha Rahvasteliitu tulevase rahvusvahelise 
koostöö alustegurina. Venemaal  pakkusid  Lenin ja tema enamlastest kaaslased 
sellele vaatele radikaalset alternatiivi ilma  piirideta  ja klassideta maailma näol. 
Need kaks võistlevat visiooni tekitasid pingeid ka tulevase külma sõja ajastul, mis
lõppes alles 25 aastat eest.
Enne 1914. aastat oli Venemaa tagurlik  autokraatlik  riik, kuid samas ka kiiresti 
arenev maa. Tema rahvastiku kasvu määr oli sama kõrge kui " Aasia  tiigritel" 
1960.–1970. aastatel. Ta oli Euroopa peamine toiduteraviljaeksportöör ning 
alanud industrialiseerimise käigus osutus ka masinate ja tehnika importijaks 
ennenägematus ulatuses. Venemaal arenesid enne sõda tsiviilühiskonnale 
iseloomulikud institutsioonid ja kinnistusid põhimõtted õigusriigist ning 
rahvaesinduse kaudu valitsemisest. Ilma sõjata oleks Venemaa võinud areneda 
kaasaegseks demokraatlikuks riigiks, kuid selle asemel hävis vana kord ja 
riigipöördega tulid võimule  enamlased . Nõukogude  kommunism  nõudis vene 
rahvalt  ja tegelikult kogu maailmalt kohutavat lõivu ning selle selle igandid on 
veel praegugi valulikult nähtavad Vladimir Putini korrumpeerunud ja autoritaarse 
režiimi näol.
Maailmasõda hävitas alternatiivsed võimalused Euroopa poliitiliseks arenguks. 
Kindlasti oli paljurahvuselistel impeeriumidel puudusi, kuid samas võimaldasid 
nad küllaltki erinevatel  rahvastel  oma territooriumil kõrvuti  suhteliselt 
harmoonilist elu elada. Nii Austria-Ungari kui Osmani impeerium püüdsid 
erinevate rahvusgruppide suurematele autonoomiapüüetele lahendusi leida. Kas 
need oleks õnnestunud, kui sõda poleks neid riike kokkuvarisemiseni ära 
kurnanud? Me ei saa seda kunagi teada, kuid teame, et sellest ajast alates on 
maailm kannatanud  etniliste  konfliktide vägivalla ja õuduste all.
1918. aasta  vaherahu  lõpetas selle enneolematu konflikti, kuid jättis ukse 
avatuks tervele hulgale väiksematele "pügmeede sõdadele" (ingl k: "war of the 
pygmies") – nagu  Winston  Churchill neid kirjeldas. Võistlevad rahvusrühmad 
püüdsid oma iseseisvust tugevdada ja  piire  naabrite arvel laiendada. Poolakad 
võitlesid venelaste, leedulaste ja tšehhidega, rumeenlased tungisid Ungarisse. 
Omaenda  piirides võitlesid Euroopa  rahvad  ka isekeskis. 37 000 soomlast 
(kolmest miljonist) surid 1918. aasta kodusõja esimestel kuudel, samas kui 
Venemaal võis ajaks, mil enamlased lõplikult oma arvukad vastased alistasid, 
hukkuda kuni miljon  sõdurit  ja tsiviilisikut.
Sõda muutis Euroopa ühiskonna, mis oli enamjaolt rahumeelse 19. sajandi vältel 
juba harjunud mõttega kestvast rahust kui loomulikust asjade  seisust , 
brutaalseks. Pärast 1918. aastat kasvas eurooplaste hulgas valmisolek kasutada 
jõudu alates poliitilistest mõrvadest kuni tänavavägivallani ja otsida 
probleemidele radikaalseid lahendusi. Ekstremistlike vasak- ja parempoolsete 
liikumiste seemned – fašism ja kommunism – külvati mulda juba enne 1914. 
aastat, kuid läks vaja maailmasõda, et neid põhjalikult väetada.
Sõda aitas kaasa ekstremismi tõusule, nõrgendades Euroopa enesekindlust ja 
usku kehtivasse korda. Paljud  eurooplased  ei usaldanud enam oma eliiti, mis oli 
nad sellisesse katastroofi juhtinud. Saksa ja Austria monarhiad  kukutati  ja 
asendati ebakindlate vabariikidega. Uued režiimid oleks võinud edu saavutada, 
kui neil õnnestunuks aja jooksul legitiimsust koguda, kuid seda aega  Euroopale  ja 
maailmale ei antud. 1920. aastate lõpul alguse saanud suur majanduslangus 
pühkis uued režiimid minema ja õõnestas ka kindlaimate demokraatiate 
jalgealust.
Sõda sundis eurooplasi loobuma oma senisest ühiskonnakäsitlusest. Enne 1914. 
aastat olid nad  uhked  Euroopa võimu ja õitsengu üle, elades  teadmises, et nende 
majanduslik ja sõjaline jõud valitseb maailma. Nad võisid isegi hoobelda, et 
Euroopa  tsivilisatsioon  on teistega võrreldes ülimuslik. Nüüd oli neil purustatud 
kontinent, mis oli oma rikkuse ära kulutanud ja end võib-olla surmavalt 
nõrgestanud. Nagu väljendus Prantsuse mõtleja ja  poeet  Paul Valéry 1922. aastal:
"Läbi on kulunud midagi olemuslikumat kui lihtsalt masinaosad, mida saab välja 
vahetada."
Kirikuskäimine näitas langustrendi, ööklubid seevastu  ummistusid neist, kes seda
endale lubada said. Kokaiin  polnud nüüdsest enam medikament, vaid lisaks 
alkoholile  tarbitav  lõõgastav mõnuaine. Juba enne sõda olid uue põlvkonna 
kirjanikud ja  kunstnikud  naeruvääristanud vanu klassikalisi traditsioone ja loonud 
nende asemele enda omi. Nüüd, 1920. aastatel, tundusid  kubistide  segased 
vaated, Arnold Schönbergi ja teiste uute heliloojate atonaalsed kompositsioonid 
ning eksperimentaalsete kirjanike, nt Ezra Poundi ja Marcel  Prousti  luule- ja 
proosalooming olevat prohvetlikud – need uued loomevormid üritasid tabada 
mõranenud maailma reaalsust.
Samal ajal kui eurooplased üritasid toime tulla kõige iseenda poolt põhjustatu 
tagajärgedega, tegi ka ülejäänud maailm toimunust omi järeldusi. Euroopa 
impeeriumid  olid kutsunud koloniaalvaldusi üles  toetama  nende sõjalisi 
jõupingutusi, kuid seda tehes kiirendasid nad iseendi lõppu. Impeeriumid olid 
alati tuginenud petlikule usaldusele, mille kohaselt valitsetavad nõustusid 
asjaoluga – või vähemalt ei vaidlustanud seda aktiivselt –, et koloniaalvalitsejad 
olid enam tsiviliseeritud ja arenenumad ning seetõttu oli nende ülemvõim 
õigustatud.