Inglise renessansiteater
Inglise renessansiteater baseerus Londonis aastatel 1567, millal
avati esimene Inglismaa teater The Red Lion ehk Punane lõvi, kuni
aastani 1642 mil võimule tulnud puritaanid sulgesid kõik teatrid ,
sest nende arust oli meelelahutus patt. Selle aja teater oli sarnane
eelnevate perioodidega ning erinevate riikidega. Teatrit võis teha
absoluutselt igal pool. Kus iganes rahvas kogunes , seal teatrit
tehti. Näitlejad olid ainult mehed, naisi lavale ei lastud .
Varasemast Inglismaa teatrist erines ta aga teemade poolest. Enne
seda perioodi käsitleti peamiselt kirikuteemasid ja näideldi
usklike ürituste puhul. Nüüd aga hakati kujutama ühiskondlike
probleeme ja elulisi juhtumisi.
Organiseeritud etendused õukondades ja rikkamate linnaelanike kodudes. Neil olid oma näitetrupid. Selle pärast kõlavad ka
näitetruppide nimed sellest ajast nii nagu nad oleks kellegi omad.
10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2017-10-02
Kuupäev, millal dokument üles laeti
21 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Carmenn
Õppematerjali autor
Üldine teatriajalugu 1. Kuidas ja millest tekkis kreeka klassikaline teater (enamlevinud kultused ja muud elemendid)? Antiikteater põhineb mütoloogial nagu Uus-Euroopa teater kristlusel. Teater tekib kultusest/religioonist, ta fikseerib selle hetke, kui kultus käib alla enne kultuuriks muutumist teater on siis allakäigu nähtus. Langus usulises teaduses vohama lööb teater. Kreeka mütoloogia fikseerib hästi ära ühe maailmavaate ja selle arenguetapid. Iga uus etapp sulab eelnevaga kokku. Kui kreeklased vallutasid Trooja, siis tõid nad endaga kaasa päikesekuninga Apolloni kultuse, mis sai Kreekas tuntuks oma optimistlikkuse poolest. Apolloni kultus saab peaaegu tähtsamaks kui Zeusi kultus inimeste kaitsja see, kes tapab maa, maajõud olid aga titaanid, kelle Zeus alistas. Apolloni tempel hakkas asuma Delfis, kus lahendati kõik kreeklaste probleemid
Üldine Teatriajalugu II I Perioodi, riigi või kunstivoolu iseloomustus (eksamil mõne perioodi, riigi, voolu võrdlus; pöörata tähelepanu ka ajaloolistele ja ühiskondlikele taustadele teatri arengus) 1) Lavastajateatri teke Uusaja euroopa teater ei tundnud autori institutsiooni. Teatris oli ainuvaldajaks alati konservatiivne ja traditsioone hoidev näitlejaskond. Uuendusi võeti vastu äärmise vastumeelsusega. Nii Inglismaal kui ka Hispaanias asus näitlejate tsunft ja tema järel ka vaataja nende dramaturgide poolele, kes tagasid etenduse traditsioonilise vormi säilimise. Prantsusmaal juurutati uus lavaline süsteem käsu korras (kardinal Richelieu).
Oli selle poolehoidjaid ja vastaseid. Poolehoidja oli näiteks Cervantes, kelle ideaaliks oli nn õige komöödia nõuded keelele ja zanripuhtusele. Ülev süzee nõudis ülevat keelt. Teiste hulgas kiitis ka noort Lopet ja tema draamateoseid. Mõne aasta pärast pühkis viljakas Lope Cervantese teatrist täielikult minema. Lope kirjutas meeletult palju, säilinud 430 teost (oli üle tuhande, 1500-1800 teost). Võis üksi kindlustada kõik hispaania trupid. Teater oligi nagu tema impeerium, tema selle valitseja. Kõik trupijuhid ja näitlejad olid tema sõbrad ja tuttavad. Cervantese jaoks oli see tõeline katastroof, kuna ta oli teatrisse väga kiindunud. Ta tegi tugeva panuse teatrisse. Cervantes oli Alzeerias vangis, käsi oli kahjustatud jne. Löök teatri poolt tabas teda siis, kui ta arvas, et on juba kindel pind jalge alla ja siis sai nö löögi kõhtu. Lope põrmustas Servantese ettekujutuse õigest ja hästi kirjutatud dramaturgiast
Romansid kuuluvad hispaania iidsesse rahvamuusika kunsti neid lauldi ja nende saatel tantsiti. Romanss keskendub dramaatilisele olukorrale. Romansis on palju metafoore, vähe tegelasi, tabav kõne. Hispaanias võeti romanss klassitsistliku draama üheks põhivärsivormiks, tänu millele olid romansid nii elujõulised. Antiigilembelises ja klassitsistlikus Euroopas unustati rahvaluule 200 aastaks. Romansid said Euroopa romantismis populaarseks. Keskaegne draama ja teater olid antiigiga võrreldes algelisemad. Keskaja algul olid väiksed näidendid, mis said alguse jumalateenistustest ehk kirikuliturgiast, mistõttu nimetatakse varajast keskaegset draamat liturgiliseks. 12.saj laienes draama kirikute ette või linnaplatsile, sest vaatajate huvi kasvas. Draama keel muutus: mindi üle rahvakeelsuselt ladina keelde. Vaimulike asemel hakkasid näitlema linnakodanikud käsitöölised, edasi läks teatritegemine tsunftidesse ja teemad ilmalikustusid
Opera seria, eelklassitsistlik e. Metastasio ooper. 11.-12. Händel ja opera seria Hamburgis, Itaalias. Agrippina 1709. Händel Londonis: Rinaldo 1711, "Julius Caesar" (Giulio Cesare) 1724, Orlando 1733, "Xerxes" (Serse) 1738. Händeli-aegne teatripraktika. 13. Prantsuse muusikateater 18. sajandi I poolel (kuni 1764). Opéra-ballet. Rameau Pygmalion 1748. Tragédie lyrique. Rameau "Boreaadid" (Les Boréades) 1764. 14. Koomiline ooper Itaalias, k.a. intermezzo ja opera buffa e. dramma giocoso. Inglise sentimentalismi mõjud. Prantsuse muusikateater 18. sajandi keskel ja II poolel. Opéra comique. Melodraama. 15. Lühidalt Glucki põhimõtetest. 16. Mozarti ooperid prantsuse ja itaalia muusikateatri taustal. "Idomeneo" 1781. 17. Ooper ja singspiel Saksamaal ja Austrias 18. sajandi II poolel. Mozarti "Haaremirööv" (Entführung aus dem Serail) 1782. 18. Mozarti ja Da Ponte koostöö. Nüüdisaegse muusikateatri sünd: "Figaro pulm" (Le nozze di Figaro) 1786, ,,Don
Nipernaadit, on aga viimasest stiililiselt ja ka süzeeliselt ühtlasem. Ohtrasti esineb siin G lemmiktegelast - mõnest fanaatilisest ideest haaratud inimest - rannakuninganna Jevdokia, talumees-praost Odja ja teised. Selles teoses on pessimismi asemel juba vaikne rahulolu lihtsate rõõmude, töö ja kodu ning lähedastega. 4. ,,Toomas Nipernaadi" analüüs Pilet 3 1. Antiikteater tekkimine, lavastuslik ja korralduslik külg. Kreeka teater. Esimene dateeritud etendus 534 eKr, lavastaja Thespis. Tekkis tänu Dionysosele, kelle auks peetud pidustustest välja kasvas umbes 500 eKr dionüüsia (märts&aprill), lenaia (jaanuar&veebruar. Komöödiad ja tragöödiad seotud usuliste kommetega. Draamat ei tuntud. 6. saj eKr tekkis teatrile meelelahutuslik varjund. Esimesena kujunes välja tragöödia, tähtis osa on kooril 24 inimest, pikkades rüüdes
Seal seisid endiselt paleefoogti neli seersanti, sirged ja liikumatud nagu ülevärvitud raidkujud. Kõigi silmad pöördusid poodiumi poole, mis oli määratud Flaami suursaadikute jaoks. Uks oli ikka veel kinni, poodium tühi. Rahvahulk ootas hommikust saadik kolme asja: keskpäeva, Flandria suursaatkonda ja müsteeriumi. Ainult keskpäev oli õigel ajal saabunud. Mis liig, see liig! Oodati veel üks, kaks, kolm, viis minutit, veerand tundi; midagi ei juhtunud. Poodium püsis tühjana, teater oli vait. Kärsitusele järgnes viha. Ärevad sõnad lendlesid ringi, olgugi poolsosinal. «Müsteeriumi! Müsteeriumi!» ümiseti tumedalt. Rahulolematus kasvas. Rahva kohal hõljus ähvardav pilv, mis esialgu ainult tasa kõmises. Jehan du Moulin meelitas sellest välja esimese sädeme. «Müsteeriumi, käigu kus kurat kõik flaamlased!» karjus ta kõigest kõrist, ise ussina kapiteeli ümber keerdudes. Rahvas plaksutas käsi.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid