Inglise renessansiteater (0)

Inglise renessansiteater
Inglise renessansiteater baseerus Londonis aastatel 1567, millal avati esimene Inglismaa teater The Red Lion ehk Punane lõvi, kuni aastani 1642 mil võimule tulnud puritaanid sulgesid kõik teatrid , sest nende arust oli meelelahutus patt. Selle aja teater oli sarnane eelnevate perioodidega ning erinevate riikidega. Teatrit võis teha absoluutselt igal pool. Kus iganes rahvas kogunes , seal teatrit tehti. Näitlejad olid ainult mehed, naisi lavale ei lastud . Varasemast Inglismaa teatrist erines ta aga teemade poolest. Enne seda perioodi käsitleti peamiselt kirikuteemasid ja näideldi usklike ürituste puhul. Nüüd aga hakati kujutama ühiskondlike probleeme ja elulisi juhtumisi.
Organiseeritud etendused õukondades ja rikkamate linnaelanike kodudes. Neil olid oma näitetrupid. Selle pärast kõlavad ka näitetruppide nimed sellest ajast nii nagu nad oleks kellegi omad. Näiteks The Admiral ’s Men – admirali mehed, Oxford ’s boys – Oxfordi poisid ja Queen Elizabeth’s Men – kuninganna Elizabethi mehed. Kuid samas olid Londoni linnas kiirelt arenenud avalikud teatrid, kus said sama etendust vaadata nii vaesed lihtkodanikud kui rikkam rahvas.
Ehituselt olid selle aja Inglismaa teatrid ümmargused. Keskel asus katuseta plats vaesematele inimestele, samal ajal kui ääred, kus asusid istekohtadega rõdud said olla rikkamad inimesed. Seisukoht lava ees maksis üks penn, istekoht rõdul üks šilling. Üks šilling oli võrdne 12 penniga. Vaesemal rahval polnud sellist raha võimalik meelelahutusele kulutada. Esinejad olid laval, millel toimus etenduse tegevus.
Kuna rõdud asusid ka esinejate kõrval ja seljataga ning tegelaste miimikat polnud võimalik kõigile näidata, siis oli suur osa sõnateatril, kasutati ülepaisutatud sõnu, häält ja ilustamist. Häälega pidi emotsioon tulema välja nii palju, et see mõjuks kõigile vaatajatele. See pidi panema inimesed hüsteeriliselt naerma , kui tegu oli komöödiaga või südantlõhestavalt nutma kurva etenduse puhul. Kujundust ei olnud, seega pidid näitlejad kõike ise mängima. Elutu eseme mängimise korral pidi näitleja sellest rahvale teatama. Kujunduse puudus tähendas ka seda, et lava oli suhteliselt tühi. Peale mõne põhilise rekvisiidi ei olnud laval midagi. Seega pidi visuaalset mängu pakkuma kostüümidega, mis olid sellel samal põhjusel eredavärvilised ja suurustavad. Kuna need olid kallid, siis kasutati rikaste inimeste annetatud vanu rõivaid ja kanti neid nii kaua kui need olid täiesti luitunud ja katkised . Peategelasele anti tavaliselt kõige silmapaistvam riietus ja kõrvaltegelased pidid leppima vanemate ja tagasihoidlikumatega, kuigi need olid siiski palju tähelepanu tõmbavamad kui tänapäeva kostüümid.
Üldiselt oli Inglise renessansiteatris rahvas ja pealtvaatajad tähtsad. Juhul kui neil oli midagi öelda, karjusid, segasid ja rääkisid nad isegi näitleja tekstile vahele. Nõnda võis tekkida dialoog esineja ja vaataja vahel. Inimesed kasutasid oma võimu ära hea meelega. Nad jagasid kergekäeliselt nii laitust kui kiitust, vastavalt sellele, kas näitlemist teostati hästi või halvasti. Kui rahvale tundus, et näitleja ei olnud aga üldse pädev, või neile lihtsalt ei meeldinud see milline ta välja nägi, mis ta tegi või kuidas rääkis pilluti teda kõigega, mis käeulatuses oli. Selleks võisid olla puuhalud, tomatid , munad, turukorvid ja nii edasi. Seega oli selles teatris näitlejaks olemine üsnagi riskantne.
Tähtsamateks žanriteks olid tragöödia, komöödia ja ajaloolised draamad. Erakordselt meeldisid rahvale tragöödia žanris etendused, mis tegelesid kättemaksuga. Näiteks oli üheks neist Thomas Kydi „ Hispaania tragöödia“ Komöödiast tekkis sel ajaperioodil linnakomöödia alaliik , milles kajastati Rooma komöödiale sarnaselt Londoni linna elu ja tehti selle probleemide üle nalja, näiteks Thomas Dekkeri „Kingsepa pühad“. Ajaloolistes etendustes kajastati Inglismaa näiteks ja Euroopa ajalugu. Palju kirjutati kuningate eludest. Sellesse žanrisse Shakespeare „ Richard III“ ja „ Henry V“ koos Christopher Marlowe „Edward II’ga“ ja George Peele „Kuningas Edwardi kuulsa kroonikaga“
Sama moodi nagu näitlejateks, olid ka näitekirjanikeks renessansi ajal vaid mehed. Mõned neist olid saanud hariduse Oxfordis või Cambridges aga enamik neist oli tavaline lihtrahvas, kelle hulka kuulus ka selle aja tuntuim autor William Shakespeare. Tema kõrval tuuakse tavaliselt välja Ben Jonson ja Cristopher Marlowe. Ben Jonsonit tuntakse kui parimat Inglise renessansi komöödiakirjaniku. Ta alustas oma edu 1598 . aastal avalikus teatris komöödiaga „Iga mees oma huumoriga“ ja hiljem 1603 . aastal hakkas kirjutama etendusi kuninglikule õukonnale. Christopher Marlowe tegeles vastupidiselt traagiliste teemadega ja kirjutas kangelastest kelle hävitas nende enda ego. Ta kasutas oma näidendeid et näidata välja oma poliitilisi vaateid, mis oli sellel ajal riskirikas, sest monarhidel oli sel ajal tavaks teisitimõtlejatel pea maha lüüa. Shakespeare on kahest eelnevast üldse erinev, sest tema oli osav kõigis žanrites alustades komöödiatega ja lõpetades südantlõhestavate tragöödiatega nagu Hamlet ja Macbeth . Shakespeare’i tunnustatakse ka uuemate žanrite tutvustamise eest, näiteks levis tänu temale romantika žanr.
Paljusid renessansiajal kirjuta pandud näidendeid peetakse tänapäeval suurimateks näidenditeks teatriajaloos. Neid mängitakse jätkuvalt teatrites üle maailma.
Kasutatud kirjandus:
http://www.newworldencyclopedia.org/entry/English_Renaissance_theatre
http://www.newworldencyclopedia.org/entry/English_Renaissance_theatre
http://www.wisegeek.com/who-were-the-english-renaissance-playwrights.ht m
http://arhiiv.err.ee/vaata/naite-mang-renessanss-inglismaal-w-shakespeare-i-naidendid
http://arhiiv.err.ee/vaata/naite-mang-w-shakespeare-ja-tolleaegne-teater
http://arhiiv.err.ee/vaata/naite-mang-william-shakespeare