Inger (18)

Inger
Raamatu põhiprobleemiks on armastus, selle areng, purunemine , selles pettumine. Inger on noor õpetaja Hiiumaal. Saarel, kus ta on kinni, mis hoiab teda, kust ta põgeneda ei saa. Tal on väljakujunenud rutiin, mugav elukorraldus – ta käib sõbrannade pool kohvi joomas ja sõbrannad käivad tema juures naistejuttu ajamas, ta üritab anda parimat endast abiturientidele, kelle klassijuhataja ja inglise keele õpetaja ta on. Kõik tundub olevat õige ja rahulik, Inger on tasakaalukas, analüüsiv, elurõõmus ning nooruslik naine. Ometigi ei ole ta omakasupüüdlik, vähemalt mitte niikaua , kuni teised temaga inimlikud on.
Sündmuste käigu paneb käima Kiuru , noor praktikant , kes tuleb mandrilt pooleks aastaks internaatkooli õpetajaametit proovima. Kuna ta on meesõpetajate naistekarja sees, võetakse teda teatud elevusega vastu. Ühel tervitaval kohvijoomisel loositakse välja, kes Kiuru endale saab ning „võitjaks“ osutub Inger. Viimase jaoks on see kõigest mäng, kuid loosimine paneb Kiuru kindla oleku kõikuma ning tegelikult mõjutab tervet tema saareloleku aega.
Raamatu esimene osa pühendub pigem naiste omavahelisele sõprussuhtele, kuidas Aet muutub Ingerist sõltuvaks, klammerdub sõbranna külge nagu kaan ning ei suuda lahti lasta. Ta imeb Ingerist välja elujõu ja rõõmu, kuid lõpuks paneb Inger sellele punkti. Muidugi ehmatab see Aetu – kuidas saab tema enda sõbranna teda alt vedada. Õnneks selline maa peale laskumine viib Aeda ravile , sellele eelneb veel enesetapukatse tablettide abil, depressioonihood ja ärevushäired.
Paralleelselt jookseb Ingeri elus ka mänglev suhe Kiuruga. Naispool suhtub sellesse naiivselt, sest Kiuru on ometigi mandrilt siia vaid korraks praktiseerima tulnud. Kiuru, võib-olla oma noorusest, võib-olla elevusest, suhtub Ingerisse hoopis tõsisemalt. Ta korraldab paadimatka väikesaarele, kuhu võtab kaasa peale Ingeri ja Riina (matemaatikaõpetaja koolist) kui ka Arne , kes tuleb asjatundjana kaasa. Esialgu ei ole Arne tähtis tegelane, kuid tema roll muutub raamatu jooksul kardinaalselt.
Raamatu esimeses osas domineeriv meestegelane on siiski Jaak – meremees, kes on Ingeri elus varem tähtsat rolli mänginud oma üksikute ja salapäraste külastustega. Ingeri jaoks on mees mere võrdkuju – kauge, aga samas lähedane. Jaak külastab Ingerit mitmeid kordi , kuid nende suhe on pigem nagu isa-tütre suhe, millesse on pingestatud peidetud romantikat. Nende vahel on nähtamatu piir, mis hoiab neid üksteisest eemal, see sama piir aga on nende ühine tegur ning hoiab neid ühenduses. Jaagu ja Ingeri suhtele paneb lõpu see, kui mees tuleb Ingeri väikesesse korterisse külla purjuspäi koos oma sõbraga ning Inger vihastab, sest meremees Jaak kasutab teda vaid ära ning käib ka teiste naiste juures samamoodi külas. Sellest tekib hiljem ka tüli – kaks purjust meremeest suundusid edasi Meeli juurde, kus on ka tema sõbranna Urve , kes on omakorda Ingeri lõpuklassi õpilased. Kuna selline käitumine on mõeldamatu – kaks noort neidu võõrustavad vanemaid purjus mehi ja söövad nende kommi – peavad nad oma käitumisest ka kurja direktorihärra Soova ees aru andma. Olukorra lahendab Inger sellega, et vestleb Urve emaga ning toob temas esile melanhoolianoodi.
Kiuru lahkub jõulude paiku. Inger ei saanud aru, et Kiuru temast sisse võetud oleks, kuid enne äraminekut tunnistab Kiuru naisele oma tundeid. Inger ei käinud kunagi Kiurul külas, kuigi viimane teda mitu korda vihjamisi üritas kutsuda. Inger ei saanud aru, sest ta ei tahtnud. Mis sidus teda selle noore praktikandiga? Kiuru läks mandrile ning Inger jäi üksi.
Talvevaheajal käis ta oma abiturientidega suusamatkal. Matk ise ei olnud suurem asi sündmus, kuid kuna nad läksid mööda metsaäärset teed vanast koolimajast tagasi linna, peatus Ingeri kõrval üks auto ning ütles tere. Hiljem koju jõudes leidis ta postkastist õnnitluskaardi. Inger ei tundud käekirja ära, oleks võinud kahtlustada nii Kiurut kui Jaaku, kuid mõlemad olid läinud Ingeri elust, loodetavasti igaveseks . Varsti kostusid trepil ka võõrad sammud. Tulid ülespoole, kohmakalt. Jäid ukse taga peatuma . Vaikus valitses mitu minutit, siis kostus õrn koputus. Ukse taga oli Arne, sama mees, kes käis nendega paadiretkel, pruunide silmadega ja tõmmu, ometigi natukene häbelik. Tal olid kaasas lilled. Valged kuninglikud kallad. Mandrilt! Ega saarelt talvel lilli saada polnud, kui Inger oli matkal maininud, et talle lilled meeldivad ning neid kunagi talle ei tooda. Niisiis oli Arne võtnud kätte ja toonud naisele lilled.
Nad sõbrunesid. Muutusid lähedasemaks. Ajapikku said neist armukesed. Ingeri aeg möödus lennates, muidu igavikulisena näiv kolmas veerand läks märkamatult. Arne oli Ingeri jaoks suur armastust, ta käis küll ootamatult ja mitte väga tihti, kuid ometigi oli mees tema jaoks midagi head ja lootusrikast. Arne kohta avaldusid uued faktid – ta oli abielus, tal oli kaks poega . Ingerit kohutas see, kuid ta ei vandunud alla. Pikalt käsitleb raamat nende arutelusid armastuse ja elu üle. Naine plaanis oodata meest – kuniks ta on oma pojad suuremaks kasvatanud ja saab naisest lahutada, et siis Ingeriga kokku elama hakata. Arne kinnitas, et armastab vaid Ingerit ning tema oma naine ei ole midagi väärt. Nii nad elasid – salaja, armastades , vaikides.
Raamatu lõpp on nagu ameerika mägede järsk allatulek – ilmsiks tulevad järjestikused faktid – Ingerit piinab armukadedus, ta ei suuda näha, kuidas Arne oma naisega poodides käib, Arne naine osutub Aeda õeks. Kõik muutub puertoricolikuks armastusromaaniks. Arne muutub raamatu lõpus ebakindlamaks ning Inger tajub, et midagi on valesti. Jutuajamises Aedaga tuleb välja seik , et Aet on rase ning täiesti terve. Samuti ka tema õde! Inger on teadmisest, et Arne saab veel ühe lapse ja seekord oma enda abikaasaga, haavatud. Tema armastatu , armuke, tema usaldusisik, on teda petnud. Valusalt lõhki lõiganud õrnad köied, mis ühendasid teda Arnega, on igaveseks katkenud.
Raamatu vältel areneb Inger – kui alguses on ta armastust vaid kaugelt ja abstraktselt kogenud, siis lõpuks on tema süda kõvemaks ja valivamaks muutunud. Küll pettub ta õpilastes – Toomasega näeb ta hullupööra vaeva, vestleb ja utsitab, kuid Toomas siiski suudab lõpuks trikkidega kõik ära rikkuda ( ehkki raamatu lõpuks lubatakse siiski kõik abituriendid lõpueksamitele). Meremees Jaak oli teda alt vedanud . Ta ei taibanud Kiuru tundeid ära. Arne oli purustanud suurima armastuse tema elu jooksul. Taolised katsumused oleksid kindlasti Riina või Aedu viinud surmavarjuorgu. Kuid Inger seisis vapralt. Siiski oli viimane koolipäev, toomingas õitses, mitte küll enam tema akna all, aga tänavas. Ta oli tugevam, kogenum, targem . Täis elurõõmu. Tema elu algas uuesti.
Hanna