Infoajastu geograafia: globaliseerumine (0)

1.3. Infoajastu geograafia: globaliseerumine.
Globaalse tööjaotuse põhijooned
Lisaks uute majandusharude tekkele ja kiirele arengule kujuneb infoühiskonnas ümber ka majanduse ruumiline korraldus. Seniste majandusimpeeriumide asemele on kujunemas terviklik, kogu maailma hõlmav majandussüsteem. Sellist maailmamajanduse järjest tihedamat ja ulatuslikumat seostumist üheks tervikuks nimetatakse globaliseerumiseks ehk üleilmastumiseks.
Globaliseerumine
Globaliseerumiseks oli vaja tööstusühiskonna kriisi ajal toimunud sündmusi: kolooniate poliitilist iseseisvumist, arenenud riikide vahelist majanduskoostööd ja rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerumist. Majandusalane globaliseerumine tuleneb nii uutest side- ja infotehnoloogiatest kui ka transpordi, eriti lennunduse kiirest arengust. Veo- ja sidekulud on praegu muude tootmiskuludega võrreldes teisejärguli­sed ja muutuvad järjest odavamaks. Kapitali ja tehnoloogia liikuvus lubab tootmise paigutada sinna, kus see on kõige odavam. See seab aga ohtu majanduse stabiilsuse, sest tehnoloogia-ja turumuutused võivad kergesti põhjustada kapitali väljavoolu. Püsiva arengu kindlustab vaid riigi või piirkonna suurem kohanemisvõime, mille tagavad töötajate kõrge haridustase ja kutseoskused, pidev koolitus ning tehnoloogiline uurimis - ja arendustöö - innovatsioon . Need on tegurid, millele toetub arenenud maade jätkuv ja tugevnev ülemvõim maailmamajanduses.
Kuigi maailmamajandusse kaasatakse aina enam piirkondi, toodetakse ja tarbitakse põhiosa väärtusi endiselt maailma majanduskeskustes - Põhja-Ameerikas, Lääne-Euroopas ja Jaapanis (Ida-Aasias). Valdav osa raha- ja kaubavoost liigub jätkuvalt Euroopa Liidu ja Põhja-Ameerika vahel ja siseselt.
Samal ajal on ulatuslikud alad Aafrikas, Sise-Aasias ja ka Ladina-Ameerikas "suurest majandusest" eemal. Lõhe rikka Põhja ja vaese Lõuna vahel on endiselt olemas. Vaid mõned Ida- ja Kagu- Aasia riigid nagu Lõuna-Korea, Taiwan, linnriik Singapur ning Hongkong on libisenud arengumaade killast välja. Samas on endise Nõukogude Liidu Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia riigid tuntavalt vaesumas.
Infoajastu globaalne tööjaotus
Infoühiskonnas on ettevõtete vahel suurem tööjaotus ja toimub järjest sügavam spetsialiseerumine . Iga ettevõte keskendub aina vähematele toodetele või teenustele, tihti vaid toote osale või üksikule tööoperatsioonile. Järjest enam tooteid valmistatakse mitte ühes riigis nagu varem, vaid palju eri riike hõlmavas koostöös. Toodetakse seda, mida osatakse kõige paremini ja milleks on suhteline konkurentsieelis, muu vajaminev ostetakse sisse. Viimasel paarikümnel aastal on eriti kiiresti arenenud teenindussektori harud, näiteks disain, raamatupidamine , kinnisvaraarendus, transport jms.
Toote valmistamine
Iga vähegi keerulisema toote valmistamise võib jaotada etappideks. Uurimis- ja arendustegevuse käigus tegeletakse uue toote arendami­sega: mõeldakse välja uus või täiustatakse olemasolevat toodet, töötatakse välja patendid , disain, tööjoonised ja juhised. Uurimis- ja arendustegevus nõuab kutseoskustega ja motiveeritud tööjõudu ning suuri kapitaliinvesteeringuid. Tootearendusega suudavad tegeleda eelkõige hästi arenenud riigid.
Vajaminevaid detaile ja sõlmi valmistatakse eraldi ettevõtetes. Sageli ei eelda detailide valmistamine kuigi oskuslikku, küll aga odavat tööjõudu, mistõttu tootmine viiakse odava tööjõuga maadesse. Ainult eriti vastutusrikkad ja keerukad tööd jäävad inforiikide ettevõtete teha.
Kolmas etapp on toote kokkumonteerimine või valmistoodangu viimistlemine, mida sageli tehakse samuti odava tööjõuga maades, aga ka turgude vahetus läheduses.
Neljas etapp on müük ja hooldus, mis paikneb tarbijate lähedal, s.o. ennekõike rikastes riikides.
Uus tööjaotus peegeldub ka firmade struktuuris. Eristuvad suuremad firmad, kes vastutavad toote valmimise eest ja seda oma firmamärgi all müüvad. Sellised liiderfirmad jätavad endale vaid kõige vastutusrikkamad ja pikas perspektiivis tulusamad tootmisetapid , eelkõige tootearenduse. Vähem tulusad tööd aga antakse lepingu korras teha alltöövõtjatele.
Liiderfirmadeks kujunevad tavaliselt arenenud riikide ettevõtted, kellel on hulgaliselt alltöövõtjaid odava tööjõuga maades. Uue rahvusvahelise tööjaotuse levides ongi peaaegu kõik suuremad ja edukamad liiderfirmad muutunud transnatsionaalseteks ehk rahvusvahelisteks ettevõteteks.
Alltöövõtuga sarnaseid lepinguid sõlmitakse ka toormega varustajate, toodangu müüjate ja äriteenuste pakkujatega. Liiderfirmast, alltöövõtjatest ja muudest lepingupartneritest kujunevad suured ja keerulised ettevõtlusvõrgustikud, kus iga osaleja annab oma panuse toote valmistamisse ja kõik nad sõltuvad teatud määral üksteisest.
2