4.Mis on rahvus, mille järgi määrata inimese rahvus (lk 16-17), mida kujutab endast multikultuursus (lk 19) Rahvus on kuulumine kindlasse etnilisse rühma. Rahvust saab määrata emakeele, territooriumi ja esivanemate järgi. Multikultuursus ühiskond, kus on koos mitu kultuuri, millega kaasneb erinevate kultuuride, traditsioonide ja kommete mõistmine. 5.Mida nimetatakse ühiskondlikeks väärtusteks (lk 20), mille poolest erinevad üksteisest individualistlikes ja kollektivistlikes kultuurides olulisteks peetavad väärtused (lk 21), mis kujundab inimese väärtushinnanguid (lk 23) Ühiskondlikud väärtused on haridus, ausus, usklikkus, lasterohkus, julgus ja jõukus. Individualistlikes kultuurides on inimestevahelised sidemed nõrgad ning oodatakse, et inimene hoolitseks ennekõike vaid enda ja oma lähedaste eest. N: Inimesed tahavad olla ainulaadsed ja sõltumatud või inimesed tahavad teiste hulgast välja paista ja olla teistest
maades (nt Sveits, Luxemburg, Holland) on subjektiivse heaolu tase väga kõrge · Endise kommunismibloki riikides (ka Eestis) ning paljudes Aasia ja Aafrika maades on inimesed oma eluga vähem rahul Subjektiivne heaolu · Oluliselt seotud suurema sissetulekuga, individualismiga, inimõiguste austamisega, sotsiaalse võrdsusega ühiskonnas · Teatud jõukusest alates inimese rahulolu oma materiaalse olukorraga enam oluliselt ei kasva · Individualistlikes maades oluline positiivsete emotsioonide kogemine, kollektivistlikes hinnatakse rahulolu kultuurinormi alusel (milline seisukoht valitseb kultuuris eluga rahulolu osas) Sotsiaalne taju · Et edukalt toime tulla sotsiaalsete suhete maailmas, on tarvis tajuda, mida teevad või kavatsevad teha ümbritsevad inimesed · Sotsiaalne taju tugineb suures osas inimese subjektiivsetele järeldustele ja tõlgendustele toimuva kohta
omadele kui võõrastele kergemini mõistetav. Peetakse võimalikuks väärtuste ja normide paljusust. Madala kontekstiga maad on näiteks Skandinaaviamaad, USA ja ka Eesti. 2.2 Kultuuridimensioonid Kõige kuulsam kultuurierinevuste võrdlusuuring on Geert Hofstede töö kultuuridimensioonidest. Hofstede eristab nelja kultuuridimensiooni. a) Individualism-kollektivism kirjeldab inimeste ja grupi seoste tugevust. Individualistlikes kultuurides on inimestevahelised sidemed nõrgad, oodatakse, et igaüks hoolitseks ennekõike enda ja oma lähedaste eest. Kollektivistlikes kultuurides on aga tugevad sidemed grupi ja inimeste vahel. Liikmetelt oodatakse pühendumust pakkudes vastutasuks kaitset ja hoolitsust. b) Võimukaugus kirjeldab, mil määral peetakse võimu ühiskonna loomulikuks osaks. Madalamat võimukaugust soodustavad kõrge linnastumise tase, sotsiaalne mobiilsus,
või omadust, mis individualismi ja kollektivismi kui kultuurisündroome iseloomustavad, on järgmised: Sõltuv või sõltumatu minakontseptsioon: Kollektivistlikes kultuurides on rõhuasetus inimeste seotusel ja sõltuvusel teistest inimestest (sõltuv minakäsitlus). Inimese minakontseptsiooni ei määratle inimese unikaalsed omadused, vaid sotsiaalsed suhted teiste inimestega. Kultuuriline eesmärk on sobida teistega, täita oma kohust ja rolli interpersonaalsetes suhetes. Individualistlikes kultuurides on inimestel valdavalt sõltumatu minakäsitlus inimest nähakse kui sõltumatut, enesekeskset (idiotsentrilist) ja autonoomset tervikut, kelle mina on defineeritud inimese sisemiste omaduste (isiksuse omadused, võimed, väärtused) baasil. Individualistlikes kultuurides (Ameerika Ühendriigid ja Euroopa) peetakse indiviidi huvisid. Kollektivistlikes kultuurides (Aasia, Lähis-Ida ja Ladina-
(Triandis,1985). Sõltuv või sõltumatu minakontseptsioon (Markus&Kitayama, 1991) Kollektivistlikes kultuurides on rõhuasetus inimeste seotusel ja sõltuvusel teistest inimestest (sõltuv minakäsitlus). Inimese minakontseptsiooni ei määratle inimese unikaalsed omadused, vaid sotsiaalsed suhted teiste inimestega. Kultuuriline eesmärk on sobida teistega, täita oma kohust ja rolli interpersonaalsetes suhetes. Individualistlikes kultuurides on inimestel valdavalt sõltumatu minakäsitlus inimest nähakse kui sõltumatut, enesekeskset (idiotsentrilist) ja autonoomset tervikut, kelle mina on defineeritud inimese sisemiste omaduste (isiksuse omadused, võimed, väärtused) baasil. Individualistlikes kultuurides nagu näiteks Ameerika Ühendriigid ja Euroopa, peetakse indiviidi huvisid tähtsamaks ning rõhutatakse rohkem mina-identiteeti (private self ) ja enda saavutusi,
Madala kontekstiga kultuuris peetakse võimalikuks väärtuste, tõekspidamiste ja normide paljusust. Madala kontekstiga on näiteks Sveits, Skandinaaviamaad, USA. Ka Eestit võib pidada pigem madala kontekstiga kultuuriks. Madalat konteksti on seostatud individualismiga ja kõrget kollektivismiga. 1.2 Kultuuridimensioonid Eristatakse viite kultuuridimensiooni: 1) Individualism-kollektivism kirjeldab inimese ja grupi vaheliste seoste tugevust. Individualistlikes kultuurides, kus inimestevahelised sidemed on nõrgad, loodetakse, et igaüks hoolitseks ennekõike enda ja oma lähedaste eest. Kollektivistlikes kultuurides on olulised tugevad grupid (suguvõsa, hõim või religioosne kogukond). Inimestelt oodatakse, et nad oleksid oma grupile pühendunud ning vastutasuks pakub grupp neile kaitset ja hoolitsust. 2) Võimukaugus kirjeldab, mil määral peetakse võimu ühiskonna loomulikuks osaks
Ressursside jaotamise alusel saab õiglust hinnata järgnevate printsiipide alusel: 1. Vajaduse printsiip (principle of need) – ressursid jaotatakse nende vahel, kes vajavad neid kõige enam. 2. Võrdsuse printsiip (principle of equality) – ressursid jagatakse kõikide vahel võrdselt, 3. XXX printsiip (principle of equity) – ressursid jagatakse vastavalt individuaalsetele panustele. Meritokraatia baseerub the principle of equity’le, laiemalt levinud individualistlikes ühiskondades. Seniority system – peegeldab võrduse printsiipi, sest vähendab konkurentsi. Jõupingutuste ning võrdsuse ja equity vahelised suhted erinevad kultuuriti. Vajaduste printsiip on institutsionaliseeritud valdavas enamuses tänastes industriaalühiskondades nt riiklik tervisekindlus, sotsiaalabi süsteem. Inimesed rakendavad vajaduste printsiipi ka vähem institutsionaliseeritud meetodeid kasutades, nt annetades heategevustele.
D Teadlikkuse mudel - põhineb tarbijate bränditeadlikkuse tõstmisel eristamaks antud brändi teistest omalaadsetest. Selles mudelis sisalduvad assotsiatsioonide loomine, metafoorid, huumor ja teised kaudse reklaami vormid. Sobib kultuuridesse, mis vajavad bränditeadlikkust kui ühte usalduse alustala nagu enamus kollektivistlikke kultuure (nt Hispaania). Kuna mudel ei sisalda veenmistaktikaid, siis võib ta olla suhteliselt ebaedukas maskuliinsetes ja individualistlikes kultuurides (nt Ameerika). D Meeldivuse mudel - põhineb hüpoteesil, et reklaami meeldivus viib ka brändi meeldivuseni. Nii töötab reklaam peamiselt kollektivistlikes keskkondades kus esineb nõrk ebaedu vältimise ilming. Meeldivuse mudel on enimlevinud Jaapani reklaaminduses, kus meeldivuse alusel luuakse tarbijaga sõprussuhted ning seeläbi saavutatakse tarbija usaldus ja lojaalsus.
3) Ebakindluse vältimine - mil määral peetakse kultuuris teadmatust ja ebakindlust elu normaalseks koostiosaks ning kuivõrd hästi ja mugavalt tuntakse ennast uutes ja ebaselgetes olukordades. 4) Maskuliinsus-feminiinsus - mil määral rõhutatakse kultuuris edukust, ambitsioonikust ja materiaalseid väärtusi vastandina elukvaliteedile, meeldivatele inimsuhetele ning vastastikusele hoolivusele ja sõltuvusele. Kui individualistlikes maades tugineb hinnang eluga rahulolule ennekõike sellele, kuivõrd on kogetud teatud perioodi jooksul positiivsed emotsioone, siis kollektivistlikes maades saab eluga rahulolu hindamisel valdavaks kultuurinorm (see, milline seisukoht valitseb kultuuris eluga rahulolu osas). Sotsiaalne taju erineb füüsilise maailma tajust selle poolest, et tugineb suures osas inimese subjektiivsetele järeldustele ja tõlhendustele toimuva kohta.
Järjestus selle järgi, kui nauditavaks vaikust peetakse: 1. Hiina hiinlased 2. Hiinlastest ameeriklased 3. Valged ameeriklased. Hiinlastest ameeriklased selles mõttes konvergeerunud ameeriklaste suunas (Couplandi termin). Triandis: kõne, mida kasutatakse kuuluvuse ja enesekehtestuse eesmärkidel on seotud "'vastastikuse sõltuvuse ja seltskondlikkuse" faktoriga, mille väärtus kaldub olema kõrge paljudes modernsetes, individualistlikes kultuurides. /.../ Kollektivistid /.../ on sündinud teatavatesse gruppidesse ja on nendega enam-vähem lahutamatult seotud. Seega ei pea kollektivistid tegema erilisi pingutusi, et olla aktsepteeritud, samas kui individualistid peavad selle nimel tublisti vaeva nägema. Seepärast tuleb individualistidel rohkem rääkida, katsuda olukorda verbaalselt oma võimu alla saada, ning nad ei hinda vaikust". Vaikimine iseloomustab pigem põhjapoolseid rahvaid, sellega kaasnevad vaikuse vasted
Kultuurimallid: I'm fine, läheb normaalselt Enesehinnang kui probleem Eneseteadlikkus (self-awareness). Csikszentmihalyi inimene on kõige õnnelikum siis, kui ta ei pane tähele, et ta on olemas. Flow! Positiivse enesehinnangu tähtsus Enesekaitse: tähtsustan edu ja unustan ebaedu Positiivse ellusuhtumise kultiveerimine. Tunnustuse otsimine ja pakkumine Empiiriliselt: kollektivistlikes kultuurides EH madalam kui individualistlikes. Kultuurisurve olla tubli, edukas, õnnelik. Tähtede draamad. Nartsissistlik enesekäsitlus: "a pervasive pattern of grandiosity, need for admiration, and lack of empathy that begins by early adulthood and is present in a variety of contexts." Mis on adekvaatne enesehinnang? Eestlase enesehinnang? Eneseregulatsioon Eneseregulatsioon (self-regulation): process of controlling and directing one's behavior in oder to achieve desired goals. Oma Mina teadlik
Inimese identiteet baseerub indiviidile, mina-kesksusele. Lõppeesmärgiks on eneseteostus. Kollektivistlikus ühiskonnas tunnevad inimesed end kuuluvat teatud gruppidesse (sugulased, organisatsioonid), kus toetatakse üksteist ning ollakse grupile lojaalsed. Identiteet baseerub sotsiaalsel ringkonnal. Grupi poolt on olemas kontroll ning inimesed pingutavad, et endast mingit muljet jätta. Kollektivistlikkuse määr mõjutab inimeste mitteverbaalset käitumist. Tomkins leidnud, et individualistlikes kultuurides inimesed naeratavad rohkem. Individualistlikus kultuuris, nt. USA-s on kohtamised ja nn. small-talk ja tutvused palju olulisemad kui kollektivistlikus kultuuris, kus sotsiaalne võrgustik on rohkem fikseeritud ja ei sõltu konkreetse inimese initsiatiivist. Individualistlikus kultuuris on inimene ise vastutav oma suhete eest ja oma õnne eest, kollektivistlikus kultuuris inimene püüab kohanduda normidega ja tema isiklik õnn on suhteliselt tagaplaanil. Nt. Small talk e
Samuti oli oluline roll situatsioonilistel teguritel (armee suurus ja struktuur), mis olid positiivses seoses hukkunute arvuga vastaste seas. Indiviidi karakteristika ei pruugi teha temast head juhti igas situatsioonis. Nt Winston Churchill oli edukas juht Teises maailmasõjas, ent rahuajal ei olnud tema kangekaelsus enam soosivaks teguriks. Sobivad juhiomadused varieeruvad kultuuriti: kollektivistlikes ühiskondades on parimateks juhtideks inimesed, kes soodustavad kooperatiivsust, individualistlikes aga need, kes keskenduvad eesmärgile, mitte grupidünaamikale. Juhtimisstiilid Juhtimisstiilid jagunevad autokraatseks, demokraatseks ja minnalaskvaks. Lippitt ja White (1943): katse, kus õpetati osalistele eelmainitud kolme juhtimisstiili. Need, keda õpetatud autokraatseteks juhtideks jäid keskenduma tegevuste organiseerimisele ning jagasid grupiliikmetele käsklusi. Demokraatlikud juhid kaasasid liikmeid arutlusse tegevuskava üle. Minnalaskvad juhid aga ei huvitunud
• Kultuurimallid: I’m fine, läheb normaalselt Enesehinnang kui probleem • Eneseteadlikkus (self-awareness). Csikszentmihalyi – inimene on kõige õnnelikum siis, kui ta ei pane tähele, et ta on olemas. Flow! • Positiivse enesehinnangu tähtsus Enesekaitse: tähtsustan edu ja unustan ebaedu • Positiivse ellusuhtumise kultiveerimine. Tunnustuse otsimine ja pakkumine • Empiiriliselt: kollektivistlikes kultuurides EH madalam kui individualistlikes. Kultuurisurve olla tubli, edukas, õnnelik. Tähtede draamad. • Nartsissistlik enesekäsitlus: “a pervasive pattern of grandiosity, need for admiration, and lack of empathy that begins by early adulthood and is present in a variety of contexts.” • Mis on adekvaatne enesehinnang? Eestlase enesehinnang? Eneseregulatsioon Eneseregulatsioon (self-regulation): process of controlling and
väärtus kui ekstra- vertsus ehk teistele orienteeritus. Eesti on viimase kolme sajandi vältel arenenud suhteliselt võõraste saksa ja vene kultuuride agressiivse mõju all, mistõttu eestlaste mentaalne prog- rammeeritus on häiritud rohkem kui rahvusriiki omanud rahvastel. Seepärast asub Eesti kultuurimudelite reaalsetes või tinglikes koordinaatteljestikes võrdlemisi keskpunkti lähedal. Individualistlikes kultuurides (USA, Suurbritannia, Austraalia) on väärtustatud üksikindiviidi huvid ja vajadused. Inimene peab hoolitsema vaid iseenda ja oma lähedaste eest. USA kultuur praktiliselt ei paku enesehinnanguks teisi võimalusi kui teo ja saavutuse kaudu. Just eesmärkide saavutamine on see abinõu, millega inimene grupist silma paistab. Et teised inimesed saaksid indiviidi saavutusi
annaabi.ee 
