2. Kasutatud töövahendid Suurem kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid tiitrimiseks, büretid, mõõtesilinder, Na-kationiitfilter, 0,1 M soolhape, 0, 025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus, indikaatorid metüülpunane ja metüüloranz ja kramogeenmust 3. Töö käik A) Karbonaatse kareduse määramine · Lõputada pipett uuritava veega. Loputada kooniline kolb. Pipeteerida kolbi 100 uuritavat vett ning lisada 3-4 tilka indikaatorit mp või mo · Täita bürett 0,1 M soolalahusega 0-ni · Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett. Lõpetada tiirimine koheselt, kui punane värvus jääb püsima. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht 0,05 täpsusega · Loputada kolb dest. Veega ja korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 Katseandmed:
tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na- kationiitfilter. Kasutatud ained 0.1M soolhape, 0.025M ja 0.005M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl+NH3*H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ja kromogeenmust ET-00 Töökäik Karbonaatse kareduse määramiseks loputasin pipeti uuritava veega ja koonilise kolbi destilleeritud veega. Pipeerisin koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vet, lisasin 3 tilka indikaatorit mp. Seejärel täitsin büreti 0.1M soolhappelahusega nullini ja tiitrisin 0.1M soolhappelahusega kolvis olevat vett pidevalt segades. Kui vesi muutus punaseks lõpetasin tiitrimise ning lugesin skaalalt kulunud soolhappe mahu. Sama katset kordasin veel kolm korda. Üldkareduse määramiseks pipteerisin destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisasin ∼5 cm3 puhverlahust ning noaotsatäis (∼0,1 g) indikaatorit ET-00. Lahus värvus lillaks
Töövahendid Suurem (500...750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. Töö käik A Karbonaatse kareduse määramine 1. Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega)
pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na - kationiitfilter Kasutatud ained: 0.1 M soolhape, 0.025 M ja 0.005 M triloon - B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane või metüüloranz ja kromogeenmust ET-00 Töö käik: A Karbonaatse kareduse määramine Loputan pipeti vähese koguse uuritava veega ning koonilise kolvi destilleeritud veega. Siis pipeteerin koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett ning lisan 4 tilka indikaatorit metüüloranz. Sean töökorda büreti ja täidan selle 0,1 M soolhappelahusega nullini. Seejärel tiitri soolhappelahusega vett kolvis, samal ajal kolvis olevat vett segades. Lõpetan tiitrimise ,kui vedelik kolvis läheb punaseks ning loen büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe mahu. Seejärel kordan katset veel kaks korda. B Üldkareduse määramine Loputan koonilise kolvi destilleeritud veega ning pipeteerin koonilisse kolb 100 cm3 uuritavat vett. Seejärel lisan
töövahendid ja metüüloranž; kromogeenmust ET-00. kemikaalid Töövahendid: Suurem (500...750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. 3. Töö käik Karbonaatse kareduse määramine: Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. Bürett täita 0,1 M soolhappelahusega nullini. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranži punaseks. Tiitrimine lõpetada täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht
Suurem (500...750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. Töö käik A. A Karbonaatse kareduse määramine 1. Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt
0.1 M soolhape, 0.025 M ja 0.005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ja kromogeenmust ET-00. Suurem (500...750 cm³) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm³) tiitrimiseks, pipett (100 cm³), büretid (25 cm³), mõõtsilinder (25 cm³), Na-kationiitfilter. 3.Töö käik A – Loputada bürett ning pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm³ uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm³. HCO−3 + H+ → H2O + CO2 B - Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm³ uuritavat vett, lisada ∼5 cm³ puhverlahust ning noaotsatäis indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. Seada
Kasutatavad ained:0.1M soolhape, 0.025 M ja 0.005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranzˇ (mo) ja kromogeenmust ET-00. Vahendid: Suurem (500-750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm 3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. Töö käik A Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisasin 3-4 tilka indikaatorit mo või mp. Seadsin töökorda büreti ning täitsin 0,1 M soolhappelahusega nullini. Tiitrisin 0,1 M soolhappelahusega, ja segasin kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzˇi punaseks. Oluline oli lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jäi püsima viimase tilga lisamisel. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe mahu täpsusega 0,05 cm 3.
Kasutatud ained: 0,1M soolhape, 0,025M ja 0,005M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) ja kromogeenmust ET-00. Töö käik, katseandmed ja andmete töötlus ning tulemuste analüüs: A Karbonaatse kareduse määramine Loputasin 100 cm3 pipett 2 korda vähese koguse uuritava veega. Koonilised kolbid loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin mõlemasee koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisasin 6 tilka indikaatorit mp. Seadsin töökorda büreti. Kõrvaldasin otsikust õhumullid ning täitsin büreti 0,1M soolhappelahusega kuni skaala 0 märgini. Tiitrisin 0,1 M soolhappelahust, seejuures segadas kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutus vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe mahu täpsusega 0,05 cm3 ja sain 2,50ml.
mõõtesilinder (250 cm³ ) 2) Kemikaalid: Uuritava kontsentratsiooniga HCl lahus, uuritava kontsentratsiooniga NaOH lahus, NaOH lahus (0,1004 M), indikaatorid fenoolftaleiin (ff) ja metüülpunane (mp), destilleeritud vesi, pipetipump, statiiv, lehter. Bürett: 3. Töö käik 3.1 Soolhappelahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega Loputasime pipeti töölahusega. Pipeti abil mõõtsime koonilisse kolbi 10cm3 hapet. Seejärel lisasime 3 tilka indikaatorit (ff). Lahus jäi värvusetuks. Järgnevalt tilgutasime büretist leelise NaOH( 0,1004 mol /dm 3 ¿ lahust HCl happesse, kuni lahuse värvus muutus ühe tilga leelise lisamisel punaseks. Kordasime katset kolm korda, kuni mõõdetud leelise koguste vahe ei ületanud enam 0,1 cm3. Arvutasime saadud tulemuste aritmeetilise keskmise. 3.2 Kontroll-lahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega Saime mõõtkolvi, milles oli 250cm3 kontroll-lahust NaOH
· suurem (500-750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks; · koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks; · pipett (100 cm3); · büretid (25 cm3); · mõõtsilinder (25 cm3); · Na-kationiitfilter. Töö käik. A Karbonaatse kareduse määramine. · Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. · Pipeteerida koonilisse kolbi 100cm3 uuritavat vett, lisada 3-4 tilka indikaatorit mo või mp. · Täita bürett 0,1M soolhappelahusega nullini. · Tiitrida kolvis olevat vett 0,1M soolahappelahusega, sealjuures vett pidevalt segades, kuni vee värvus muutub oranzist punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt siis, kui punane värvus jääb põsima viimase tilga lisamisel. · Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05cm3. · Loputada kooniline kolb destilleeritud veega ja korrata tiitrimist uue veekogusega.
Kasutatavad ained 0.1 M soolhape, 0.025 M ja 0.005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ja kromogeenmust ET-00. Töö käik A) Karbonaatse kareduse määramine 1. Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0- märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga
Na-kationiitfilter. 0.1Msoolhape, 0.025Mja 0.005Mtriloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ja kromogeenmust ET-00. 3. Töö käik A Karbonaatse kareduse määramine Loputada pipett korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit Täita bürett 0,1M soolhappelahusega nullini. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Lõpetada tiirimine kui vesi muutub kollasest oranzi punaseks. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. B Üldkareduse määramine
HCl lahus, teadaolev NaOH lahus, indikaatorid fenoolftaleiin ja metüülpunane Koonilised kolvid (250 cm3), 2 büretti (25 cm3) , pipett (10 cm3) 3.Töö käik: Pesta töövahendid ja vaadata, et veetilgad konsentratsiooni ei muudaks Happe konsentratsiooni leidmiseks tuleb kallata büretti teadaoleva konsentratsiooniga NaOH lahust mahuskaala 0-märgini. Pipeti abil mõõta (10 cm3) hapet ja lisada 4 tilka indikaatorit (ff). Tilgutada büretist leelist NaOH happe lahusesse HCl kuni lahuse värvus muutub punaseks. Tuleb lugeda büreti nivooasukoht (0,05cm3) täpsusega, katset tuleb korrata kolm korda ja aluseks võtta kolme katse aritmeetiline keskmine. Kontroll-lahuse tiitrimiseks pipeteerida 10 cm kontroll-lahust kolbi, lisada 2-4 tilka indikaatorit mp (metüülpunast). Tiitrida HCl lahusega kuni kolvis olev kollane lahus (NaOH + indikaator) muutub punaseks
määramiseks. Kasutatud ained: 0,025 M soolhape, 0,025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl +NH3H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) ja kromogeenmust ET-00, 10% BaCl2 lahus; ~0,5 M HCl lahus tiitrimisnõude pesemiseks. Töö käik A iooni sisalduse (KK) määramine 1. Loputasin 100 mL pipeti 3 korda vähese koguse uuritava veega. Koonilist kolbi loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisasin 3 tilka indikaatorit mp. 2. Järgmiseks seadsin töökorda büreti - kõrvaldasin otsikust õhumullid ning täitsin 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrisin 0,025 M soolhappelahusega, seejuures segasin kobvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala. 4
määramiseks. Kasutatud ained: 0,025 M soolhape, 0,025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus (), indikaatorid metüülpunane või metüüloranz ja kromogeenmust ET-00, 10% BaCl 2 lahus, ~0,5 M HCl lahus tiitrimisnõude pesemiseks. Töö käik A. iooni sisalduse (KK) määramine Enne pipeteermist loputasin pipetti paar korda uuritava veega ning kolbi destilleeritud veega. Pipeteerisin kolbi 100 mL uuritavat vett ning lisasin 4 tilka indikaatorit (metüülpunast). Peale büreti töökorda seadmist alustasin tiitrimisega. Selleks kasutasin 0,025 M soolhappelahust. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala. Kordasin tiitrimist 5 korda. B. Ca2+ + Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine Mõõtsin koonilisse kolbi 100 mL uuritavat lahust, lisasin 5 mL puhverlahust ning natuke indikaatorit ET-00. Lahus värvus lillaks. Seadsin büreti töökorda ning viisin läbi tiitrimise 0,025 M triloon-B lahusega.
Töövahendid : Suurem (500...750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. 3. Töö käik. 1) Karbonaatse kareduse määramine Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mp. Seada töökorda bürett, täita 0,1 M soolhappelahusega nullini. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3
0,1 M soolhape, 0,025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl+NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranzˇ (mo) ja kromogeenmust ET-00. 3. Töö käik A. Karbonaatse kareduse määramine Loputada pipett paar korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb tuleb loputada destilleeritud veega. Seejärel pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett ning lisada 3-4 tilka indikaatorit mo või mp. Kui see on tehtud tuleb büreti otsikust eemaldada õhumullid ning täita 0,1 M soolhapelahusega. Seejärel tiitrida seda soolhappelahusega, samalajal kolvis oleva vett loksutades. Kui vee värvus muutub viimase tilga lisamisel jäävalt punaseks, tuleb tiitrimine lõpetada. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht. Kui see on tehtud tuleb loputada kooniline kolb destilleeritud veega ja korrata katset uue
indikaatorid metüülpunane (mp) kromogeenmust ET-00. Töövahendid Suurem (500 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks pipett (100 cm3) büretid (25 cm3) mõõtsilinder (25 cm3) Na-kationiitfilter Lehtrid Keeduklaasid Töö käik Karbonaatse kareduse määramine Loputasin 100 cm3 pipett 3 korda uuritava veega(“Saaremaa vesi”). Koonilist kolbi loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisasin 4 tilka indikaatorit mp ja segu värvus muutus kollaseks. Seasin töökorda büretti – kõrvaldasin otsikust õhumullid ning täitsin 0,1 M soolhappelahusega nullini. Tiitrisin 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segades kolvis olevat vett .Tiitrisin kuni värvus muutus punaseks, ehk happe neutraliseerimiseni (reaktsioon hape ja aluse vahel, mille tulemuseks on sool ja vesi). Loputasin koonilist kolbi destilleeritud veega ja kordasin tiitrimist 2 korda. Katse andmed: 1)2.4ml HCl 2)2.34 ml HCl 3)2.4 ml HCl
Mg(HCO3)2 Mg(OH)2 + 2CO2 Ja sadestuvad raskesti lahustuvate ühenditena CaCO3 ja Mg(OH)2 mis ongi katlakivi. Püsiv karedus on põhjustatud tugevate hapete, s.o. peamiselt soolhapete ja väävelhappe kaltsiumi ja magneesiumsooladest CaSO4; CaCl2; MgSO4; MgCl2 need ei kõrvaldu vee keetmisel. Püsiva ja mööduva kareduse summa annab vee üldkareduse. Mööduva kareduse määramiseks pipeteeritakse keeduklaasi 100 cm3 vett, lisatakse 3 4 tilka indikaatorit metüüloranzi ja tiitritakse 0,1 n soolhappega kuni punase värvuseni. Esimese värvi muutumise korral tiitrida edasi väga ettevaatlikult tilga kaupa. Teha kaks määramist. a ×1000 × n Arvutus: = mg ekv/l 100 a1- tiitrimisel kulunud soolhappe kogus ml n1- soolhappe normaalsus Lisasime 2,2 ml HCl - i 2,2 ×1000 × 0,1
tiitrimiseks, pipett (100 mL), büretid (25 mL), mõõtsilinder (25 mL), lehter, klaaspulk, filterpaber, katseklaaside komplekt, Na-kationiitfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt SO42- iooni kontsentratsiooni määramiseks. A. HCO3- iooni sisalduse (KK) määramine 1. Loputada 100 mL pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett - kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,025 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis,
triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp), kromogeenmust ET-00. Tiitrimine: 3. Töö käik A Karbonaatse kareduse määramine Loputasin pipetti (100 cm³) kaks korda uuritava veega. Uuritavaks veeks oli OÜ Saare Foods- i toode nimega Saaremaa Vesi. Koonilist kolbi loputasin destilleeritud veega. Seejärel pipeteerisin koonlise kolbi 100 cm³ uuritavat vett. Lisasin kolm tilka indikaatorit (mp). Lahus muutus kollakaks. Seadsin büreti töökorda ja täitsin 0,1 M soolhappe lahusega mahuskaala nullini. Tiitrisin uuritavat vett 0,1 M soolhappe lahusega, vahepeal lahust segades, et lahuse pH tase oleks ühtne. Tiitrisin kuni lahuse värvus jäi ka peale segamist punakas. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe mahu täpsusega 0,05 cm³. Loputasin koonilist kolbi destilleeritud veega ja kordasin katset kaks korda. B Üldkareduse määramine
kationiitfilter. Kasutatavad ained 0.1 M soolhape, 0.025 M ja 0.005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranž (mo) ja kromogeenmust ET-00. Töö käik A) Karbonaatse kareduse määramine 1. Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett – kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranži punaseks. Oluline on
Skemaatiliselt kirjeldab määramist reaktsioonivõrrand: Ca2+ + H2Y2- -> CaY2+ + 2H+ Kompleksi CaY2- moodustumise täielikkus oleneb lahuse pH-st. Selle tõttu viiakse läbi ioonide määramine leeliselises keskkonnas. Tiitrides analüüsitavat proovi TriloonB-ga, seotakse karedust põhjustavad ioonid kompleksühendisse. Ekvivalentpunktis on TriloonB kulunud täpselt nii palju, kui Ca2+ ja Mg2+ ioonide sidumiseks vaja. Ekvialentpunkti kindlaks tegemisel kasutatakse indikaatorit ET 00. Üldise kareduse määramiseks kasutatakse büretti. Standartlahuseks on 0,1N TriloonB lahus. Seejärel mõõdetakse 100ml analüüsitavat proovi. Lisatakse segades dosaatoriga 10ml NH4OH + NH4Cl puhverlahust, selleks et saada vajalik pH (pH10), ja spaatli otsa täis indikaatorit ET 00. Loksutatakse läbi. Vesi sisaldab Ca2+ ja Mg2+ ioone, sest lahus omandab vaarikapunase värvuse. Saadud lahust tiitritakse 0,1N TriloonB lahusega. Kolvi sisu muutub siniseks, st, et
(10 cm³). 3. Töö käik Soolhappelahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega: Happe kontsentratsiooni kindlaksmääramiseks võtta kindla kontsentratsiooniga NaOH lahust ja valada seda büretti kuni mahuskaala 0-märgini. Edasi mõõta pipeti abil puhtasse koonilisse kolbi 10 cm3 hapet ja lisada 2-4 tilka indikaatorit (fenoolftaleiin). Järgmisena tilgutada büretist leelise (NaOH) lahust happesse (HCl), kuni lahuse värvus muutub ühe tilga leelise lisamisel punaseks. Seejärel korrata katset kuni tiitrimiseks kulunud NaOH lahuse mahtude vahe ei ületa 0,1 cm3. Kontroll-lahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega: Kontroll-lahuse tiitrimiseks pipeteerida 10 cm3 kontroll-lahust kolbi,
3. Kasutatud ained Uuritava konsentratsiooniga HCl lahus, NaOH lahus (0,1004 mol/dm3). NaOH kontroll- lahus, indikaatorid fenoolftaleiin (ff) ja metüülpunane (mp) 4. Töö käik a) HCl lahuse konsentratsiooni määramine tiitrimisega. NaOH lahust valasin büretti. Büretti valasin täis kuni mahuskaala 0-märgini. Pipetid loputasin eelnevalt töölahusega. Pipetipumva abil võtsin HCl täpselt 10 cm 3. Siis lasin koonilisse kolbi 10 cm3 hapet ja lisasin 3 tilka indikaatorit ff (fenoolftaleiini). Büretist tilgutasin leelise (NaOH 0,1004 mol/dm3) happesse (HCl) ja samal ajal segasin seda, kuni lahuse värvus muutus punaseks. Kordasin katset neli korda. b) NaOH kontroll-lahuse konsentratsiooni määramine tiitrimisega. Loputasin pipeti soolhappe lahusega. Täitsin büreti HCl lahusega kuni 0-märgini. Mõõtsin pipeti abil 10 cm3 NaOH kotroll-lahust kolbi, lisasin kaks tilka indikaatorit mp (metüülpunast)
Meniski alumine osa peab olema skaala 0-märgiga kohakuti NB! Pipetid ja bürett loputada eelnevalt töölahusega, lahusega, mida hakatakse pipeteerima või büretist lisama. See on vajalik selleks, et vee või teistsuguse kontsentratsiooniga lahuse tilgad pipeti ja büreti seintel ei muudaks mõõdetava lahuse kontsentratsiooni. 2. Pipetile panna otsa pipetipump. Pipeti abil mõõta puhtasse koonilisse kolbi 10 cm3 hapet ja lisada 2-4 tilka indikaatorit ff (fenoolftaleiin). 3. Järgnevalt tilgutada büretist (büreti allosas kummitorus asuvale klaaskuulikesele surudes) leelise (NaOH) lahust happesse (HCl), kuni lahuse värvus muutub ühe tilga leelise lisamisel punaseks. Sel juhul on hape neutraliseeritud. 4. Lugeda büretis oleva leelise nivoo asukoht 0,05 cm3 täpsusega. Saadud lugem annab happe neutraliseerimiseks kulunud leelise mahu cm3-tes. Korrata katset kuni tiitrimiseks
fenoolftaleiin (ff) ja metüülpunane (mp). Koonilised kolvid (250 cm3), 2 büretti (25 cm3), pipett (10 cm3) Töö käik Happe kontsentratsiooni määramiseks võtsime kindla kontsentratsiooniga NaOH lahust (mõõtelahust) ja valasime seda büretti. Büreti valasime täis kuni mahuskaala 0-märgini. Pipetile panime otsa pipetipumba. Pipeti abil mõõtsime puhtasse koonilisse kolbi 10 cm3 hapet ja lisasime 2-4 tilka indikaatorit ff (fenoolftaleiin). Järgnevalt tilgutasime büretist leelise (NaOH) lahust happesse (HCl), kuni lahuse värvus muutus punaseks. Lugesime büretis oleva leelise nivoo asukoha. Seejärel kordasime katset kolmel korral. Saadud tulemustest leidsime aritmeetilise keskmise. Katseandmed Happe neutraliseerimiseks kulunud leelise maht cm3: 1.) 10,9 ; 2.) 12,3 ; 3.) 11,6 ; 4.) 11,5 Aritmeetiline keskmine: 11,575 cm³ Katse arvutused
NH3H2O Karedust, mida arvutatakse HCO3- ja CO32- ioonide kontsentratsioonide järgi, nimetatakse karbonaatseks kareduseks (KK). Soolhappega tiitrimisel reageerivad vesinikkarbonaatioonid soolhappega (HCO3- seob prootoni H+). HCO3- ioone sisaldava lahuse tiitrimisel tugeva happega (nt HCl) asub stöhhiomeetriline punkt happelises keskkonnas pH väärtuste 4,0...5,0 juures. Antud määramisel kasutatakse indikaatorit metüülpunane, pöördeala pH 4,4...6,2. Pöördealast suuremate pH väärtuste juures annab indikaator lahusele kollase värvuse, väiksemate juures punase. Karedas vees, mis sisaldab nii HCO3- kui Ca2+ ja Mg2+ ioone, tekib kuumutamisel tahke faas katlakivi. 1. Vees sisalduvad vesinikkarbonaatioonid hakkavad kuumutamisel üle 65°C lagunema: 2. Sellest tingituna hakkavad kulgema järgmised reaktsioonid, mille käigus tekkivat sadet nimetatakse katlakiviks.
ühemahupipetiga 25,00 cm3 lahjendatud fosforhappe lahust ja lisatakse mõõtesilindriga 25 cm3 vett Bürett täidetakse 0,2 M KOH lahusega ja fikseeritakse selle täpne (0,0001M) kontsentratsioon.Klaas lahusega paigutatakse pH-meetri statiivile, pannakse lahusesse magnetsegur ja lastakse sisse elektroodid (klaas- ja hõbe-hõbekloriidelektroodid). NB! Elektrood peab jääma lahuses nii kõrgele, et keeduklaasi põhjas keerlev magnetsegur seda ei puudutaks. Lahusesse lisatakse 3-4 tilka indikaatorit fenoolftaleiin. Lahus on värvitu. Klaasi kohale paigaldatakse bürett, nii et büretist lastav lahus satuks otse klaasi. Registreeritakse lahuse alg-pH ja tiitritakse lahust lisades korraga 1,0 cm3 KOH lahust. Tiitrimist jätkatakse kuni ff värvib lahuse roosaks. Selleks ajaks peab olema fikseeritav tiitrimistulemustes kaks pH hüpet. Tiitrimiskõvera kaudu määratakse esimene lõpp-punkt ja arvutatakse selle kaudu fosforhappe algproovi kontsentratsioon arvestades lahjendust
tiitrimiseks, pipett (100 mL), büretid (25 mL), mõõtsilinder (25 mL), lehter, klaaspulk, filterpaber, katseklaaside komplekt, Na-kationiitfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt SO42− iooni kontsentratsiooni määramiseks. Töökäik A iooni sisalduse (KK) määramine 1. Loputasin 100 mL pipeti 3 korda vähese koguse uuritava veega. Koonilist kolbi loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisasin 4 tilka indikaatorit mp. 2. Järgmiseks seadsin töökorda büreti − kõrvaldasin otsikust õhumullid ning täitsin 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrisin 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segasin kobvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranži punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga
täpse kontsentratsiooniga (0,1004M) NaOH lahus indikaatorid fenoolftaleiin (ff) metüülpunane (mp). Töövahendid: Koonilised kolvid (250 cm3) 2 büretti (25 cm3) Pipett (10 cm3) Lehrid Keeduklaas Töö käik: Soolhappe kontsentratsiooni määramine: Võtsin kindla kontsentratsiooniga NaOH lahust ja valasin seda büretti. Bürett valasin täis kuni mahuskaala 0-märgini. Pipetile panin otsa pipetipump. Pipeti abil mõõtsin puhtasse koonilisse kolbi 10 cm3 hapet ja lisasin 4 tilka indikaatorit ff. Lahus jäi värvituks. Järgnevalt tilgutasin büretist NaOH lahust HCl-i, kuni lahuse värvus muutus punaseks. Lugesin büretis oleva leelise nivoo asukoht 0,05 cm3 täpsusega. Saadud lugem annab happe neutraliseerimiseks kulunud leelise mahu cm3-tes. Kordasin kolm korda. Saadud tulemustest leidsin aritmeetiline keskmine. Kontrolllahuse kontsentratsiooni määramine: KOLB №7 Täitsin büreti soolhappe lahuse kogustega, et loputada ja siis täitsin seda sama soolhappe
tiitrimiseks, pipett (100 mL), büretid (25 mL), mõõtsilinder (25 mL), lehter, klaaspulk, filterpaber, katseklaaside komplekt, Na-kationiitfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt SO42- iooni kontsentratsiooni määramiseks. Töö käik: A: HCO3- iooni sisalduse (KK) määramine 1. Loputada 100 mL pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 mLuuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett - kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0- märgiga). 3. Tiitrida 0,025 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga
Meniski alumine osa peab olema skaala 0-märgiga kohakuti. NB! Pipetid ja bürett loputada eelnevalt töölahusega, lahusega, mida hakatakse pipeteerima või büretist lisama. See on vajalik selleks, et vee või teistsuguse kontsentratsiooniga lahuse tilgad pipeti ja büreti seintel ei muudaks mõõdetava lahuse kontsentratsiooni. 2) Pipetile panna otsa pipetipump. Pipeti abil mõõta puhtasse koonilisse kolbi 10 cm3 hapet ja lisada 2 tilka indikaatorit ff (fenoolftaleiin). 3) Järgnevalt tilgutada büretist (büreti allosas kummitorus asuvale klaaskuulikesele surudes) leelise (NaOH) lahust happesse (HCl), kuni lahuse värvus muutub ühe tilga lee-10 ml lise lisamisel punaseks. Sel juhul on hape neutraliseeritud. 4) Lugeda büretis oleva leelise nivoo asukoht 0,05 cm3 täpsusega. Saadud lugem annab happe neutraliseerimiseks kulunud leelise mahu cm3-tes. Korrata katset kuni
1. Happe kontsentratsiooni kindlaksmääramiseks võtta kindla kontsentratsiooniga NaOH lahust (mõõtelahust) ja valada seda büretti. Bürett valada täis kuni mahuskaala 0- märgini. 2. NB! Pipetid ja bürett loputada eelnevalt töölahusega, lahusega, mida hakatakse pipeteerima või büretist lisama. 3. Pipetile panna otsa pipetipump. Pipeti abil mõõta puhtasse koonilisse kolbi 10 cm 3 hapet ja lisada 2-4 tilka indikaatorit ff (fenoolftaleiin). 4. Järgnevalt tilgutada büretist (büreti allosas kummitorus asuvale klaaskuulikesele surudes) leelise (NaOH) lahust happesse (HCl), kuni lahuse värvus muutub ühe tilga leelise lisamisel punaseks. Sel juhul on hape neutraliseeritud. 5. Lugeda büretis oleva leelise nivoo asukoht 0,05 cm 3 täpsusega. Saadud lugem annab happe neutraliseerimiseks kulunud leelise mahu cm3-tes. Korrata katset kuni
olevat vett segades. Tiitriti seni, kuni punane värvus jääb püsima. Büretilt loeti kulunud soolhappe ruumala. Tiitrimist korrati, kuni ruumalade erinevus ei ületanud 0,10 0,15 mL. 1. VHCL = 12,05 mL 2. VHCl = 12,0 mL 3. VHCl = 11,95 mL KK = 3,00 mmol/L B Ca2+ + Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine · Pipeteeriti koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisati 5 mL puhverlahust ning noaotsatäis indikaatorit ET-00. · Seati töökorda bürett0,025 M triloon-B lahusega ning tiitriti, vett pidevalt segades, kuni sinine värvus jäi püsima. Tiitrimist korrati kuni ruumalade erinevus ei ületa 0,10 0,15 mL. 1. Vtriloon-B=11,25 mL 2. Vtriloon-B=11,35 mL 3. Vtriloon-B= 11,30 mL C Katlakivi moodustumise uurimine · Pipeteeriti 100 mL uuritavat vett kahte koonilisse kolbi ning kuumutati keemiseni.
Pipetid ja bürett loputada töölahusega Happe kontsentratsiooni kindlaksmääramiseks võtta kindla kontsentratsiooniga NaOH lahust ja valada seda büretti. Jälgida, et büreti väljalaskeava juures ei oleks õhumulle.Bürett valada täis kuni mahuskaala 0-märgini. Pipetile) panna otsa pipetipump. Pipeti abil mõõta puhtasse koonilisse kolbi 10 cm 3 hapet ja lisada 2-4 tilka indikaatorit fenoolftaleiini. Järgnevalt tilgutada büretist leelise (NaOH) lahust happesse (HCl), kuni lahuse värvus muutub ühe tilga leelise lisamisel punaseks. Sel juhul on hape neutraliseeritud. Lugeda büretis oleva leelise nivoo asukoht 0,05 cm3 täpsusega. Saadud lugemannab happe neutraliseerimiseks kulunud leelise mahu cm 3 -tes.
Need on intensiivse värvusega. *MIn + HY3= HIn2 + MY2 ET00 Mureksiid In + Me2+= MeIn+ Ksülenooloranz kompleksid metalliioonidega on punased Indikaatorid *Kalmagiit * Eriokroommust T, ET00 Indikaatorid *Arsenazo I *NASHappelises keskkonnas punakasvioletne, punane pH 3,5;Kollased kompleksid Cu, Zn, Pb ioonidega Tiitrimismeetodid EDTAga *Otsene võimalik tiitrida 40 elementi, sõltub kas on sobivat indikaatorit; potentsiomeetriline tiitrimine, kui leidub ioonselektiivne elektrood; *Tagasitiitrimine kui pole sobivat indikaatorit või kui katioon reageerib EDTAga aeglaselt. Lahusele lisatakse ülehulgas EDTAd, ülejääk tiitritakse tagasi Mg või Zn standardlahusega ET00 ind.Kasut. kui analüüsitav lahus sisaldab anioone, mis muidu moodustaksid sademe katiooniga, EDTA ülehulk väldib sadenemise; Tiitrimismeetodid
Bürett täideti 0,025 M soolhappelahusega ning tiitriti, kuni lahuse punane värvus jäi püsima viimase tilga lisamisel. Seda korrati kuni saadi vähemalt 3 0,1-0,15 ml erinevusega tulemust. HCO3- kontsentratsioon määrati valemiga Ca2+ ja Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine tiitrimisega Koonilisse kolbi pipeteeriti 100 ml vett, lisati 5 ml puhverlahust ning ~0,1 g indikaatorit ET-00, saadi lilla lahus. Bürett täideti 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitriti, kuni viimase tilga lisamisel jäi püsima lahuse sinine värvus. Seda korrati, kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B koguste erinevus ei ole suurem kui 0,1-0,15 ml Vee üldkaredus määrati valemiga Katlakivi moodustumise uurimine 1. Kõigepealt pipeteeriti kahte koonilisse kolbi 100 ml vett ning kuumutati keemiseni.
Ained · 0.025M HCl lahus · 0.025M ja 0.005M trioon-B lahus · Puhverlahus (NH4Cl + NH3H2O) · Indikaatorid metüülpunane (mp) ja metüüloranz (mo) · Kromogeenmust ET-00 · 10% BaCl2 lahus · ~0.5M HCl lahus Töö käik HCO3- - iooni sisalduse (KK) määramine 1. Lopudata 100ml pipett 2-3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destileeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100ml uuritavat vett, lisada 3-4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett 0.025M HCl lahusega. 3. Tiitrida 0.025M HCl lahust koonilisse kolbi ja seda ringjate liigutustega. Lõpetada, kui viimase tilga lisamisel lahuse värv jääb püsima. 4. Korrata vähemalt kolm korda ja jälgida, et kulunud HCl-i ruumalade erinevus ei ületaks 0.05ml. Katse Tiitrimiseks kulunud 0.025M HCl 1 11,25ml
kuna kaks reaktiivi ei segunenud oma vahel piisavalt. 2.2 KATSE 2 – VEE KAREDUSE MÄÄRAMINE MAHTANALÜÜSI ABIL A – Üldkareduse määramine Töö eesmärk: Määrata üldine kaltsiumi- ja magneesiumioonide sisaldus kraanivees. Töö vahendid: Vesi, NH4Cl, NH3 * H2O, pH (9,7) puhverlahus, ET00 indikaator, EDTA lahus, bürett Töö käik: Pipeteerida 100 ml vett, lisada 5 ml NH4Cl, NH3 * H2O, ph (9,7) puhverlahust, väike kogus (ca 0,1 g ) Indikaatorit ET00 ja tiitrida 0.05 M EDTA lahusega aeglaselt kuni lahuse punase värvuse muutumiseni siniseks. Arvutada üldkaredus tiitrimiseks kulunud EDTA lahuse ruumala. Andmed: Tiitritud kogus – 3,5 ml Arvutused: 3,5 * 0,005 * 1000 * 1000 / 1000 * 100 = 0,175 mg/mol * dm-3 Järeldus: Leidsime vee kareduseks 0,175 mg/mol, mis tähendab et tegemist on pehme veega. B – Mööduva ehk karbonaatkareduse määramine Töö eesmärk: Karbonaat kareduse määramine vesinikkloriidhappega.
Meniski alumine osa peab olema skaala 0-märgiga kohakuti. NB! Pipetid ja bürett loputada eelnevalt töölahusega, lahusega, mida hakatakse pipeteerima või büretist lisama. See on vajalik selleks, et vee või teistsuguse kontsentratsiooniga lahuse tilgad pipeti ja büreti seintel ei muudaks mõõdetava lahuse kontsentratsiooni. 2) Pipetile panna otsa pipetipump. Pipeti abil mõõta puhtasse koonilisse kolbi 10 cm3 hapet ja lisada 2 tilka indikaatorit ff (fenoolftaleiin). 3) Järgnevalt tilgutada büretist (büreti allosas kummitorus asuvale klaaskuulikesele surudes) leelise (NaOH) lahust happesse (HCl), kuni lahuse värvus muutub ühe tilga lee-10 ml lise lisamisel punaseks. Sel juhul on hape neutraliseeritud. 4) Lugeda büretis oleva leelise nivoo asukoht 0,05 cm 3 täpsusega. Saadud lugem annab happe neutraliseerimiseks kulunud leelise mahu cm 3-tes.
A1. Teostatavad tööd 1 Määrimine: Määrida shassi ja lisaseadmed vastavalt määrimisprogrammile. 0 2 Lekked: Käivitada mootor. Kontrollida heitegaaside-, kütuse-, õhu-, jahutusvedeliku- 0 ja õlilekkeid ning kas ei esine ebaloomulikku müra. 3 Vigastused ja kulumised: Kontrollida, kas on vigastusi või ebaloomulikku kulumist 0 auto all. 4 Õhupuhasti: Kontrollida indikaatorit, vajadusel vahetada filter 1 5 Mootor DC16: Vahetada karterituulutuse filter(Teostatakse 90000-se intervalliga veokitel) 1 6 Mootor: Kontrollida õlitaset 7 Kütusesüsteem: Vahetada kütusefilter ja õhutada kütusesüsteem 3 (Teostatakse 90000-se intervalliga veokitel) 8 Manuaalsed pidurinarred: Reguleerida. 10
Korda tiitrida) V(HCl lahus)=12,25ml Arvutasin selle järgi HCO3 ioonide molaarse kontsentratsiooni CM=V(HCl)*CM(HCl)*1000mmol/(V(vesi)*1mol) CM(HCO3)=(12,25ml*0,025mol/l*1000mmol)/(100ml*1mol)=3,0625mmol/l KK= CM(HCO3)/2= 3,0625/2= 1,53125 2)Ca(2+) ja Mg(2+) ioonide sisalduse, üldkareduse määramine Pipeteerisin destilleeritud veega loputatud 250 ml koonilisse kolbi 100ml uuritavat vett, lisasin 5ml puhverlahust ning noaotsatäie indikaatorit ET-00. Lahus värvus lillaks. Tiitrisin 0,025M triloon-B lahusega pidevalt segades, kuni lahus muutus siniseks (violetse tooni kadumiseni). Fikseerisin büretilt tiitrimiseks kulunud triloon B lahuse ruumala ning arvutasin selle järgi Ca ja Mg ioonide molaarse kontsentratsiooni. V(triloon-B)=8,35ml ÜK=CM(Ca2+ + Mg2+)=(8,35ml*0,025mol/l*1000mmol)/(100ml*1mol)=2,0875 mmol/l 3)Katlakivi moodustumise uurimine Pipeteerisin 100 mL kraanivett kahte koonilisse kolbi ning kuumutasin kuni keemiseni
Seega võib meie katset õnnestunuks lugeda, kuna katseline tulemus erines sellest, mis vaja oli siiski küllaltki vähe. Katse 2: Vee kareduse määramine mahtananalüüsi abil. Töö eesmärk : Määrata kooli vee üldine ja mööduv karedus Reaktiivid: H2O, NH4Cl, NH3 · H2O puhverlahus, EDTA lahus, indikaator ET00, metüülpunane, HCl a) Üldkareduse määramine: Töö käik : Pipeteerida 100 cm3 vett keeduklaasi, lisada 5 cm3 NH4Cl, NH3 · H2O, pH 9,7, puhverlahust, väike kogus indikaatorit ET00 ja triitida 0,05 M EDTA lahusega aeglaselt kuni lahus muutub punasest värvusest siniseni. Arvutada üldkaredus triitimiseks kulunud EDTA lahuse ruumala kaudu (ühikutes mgmol dm-3 ehk mol · 10-3 dm-3) Katse andmed : VKulunud EDTA 312 (cm3) CEDTA 0,05 M Arvutused : -1 · dm-3) b) Mööduva ehk karbonaatkareduse määramine Töö käik : Pipeteerida 100 cm3 analüüsitavat vett, lisada 3-4 tilka indikaatorit mp ja triitida lahuse värvuse muutumiseni kollasest punaseks
Pipeti abil mõõta koonilisse kolbi 10 cm 3 hapet ja lisada 2- 4 tilka ff. Järgnevalt tilgutada büretist leelise (NaOH) lahust happesse (HCl), kuni lahuse värv muutub ühe tilga leelise lisamisel punaseks. Lugeda büretis oleva leelise nivoo asukoht 0,05 cm3 täpsusega. Korrata katset kuni tiitrimiseks kulunud leelise lahuse mahtude vahe ei ületa 0,1 cm 3. B Kontrolllahuse tiitrimiseks pipeerida 10 cm3 kontrolllahust kolbi, lisada 2- 4 tilka indikaatorit mp. Tiitrida HCl lahusega kuni kolvis olev kollane lahus muutub punaseks. Korrata katset kolm korda. 4. Katse andmed: A - CM, NaOH = 0,1053 mol/dm3 ; VHCl = 10 cm3 = 0,1 dm3 ; VNaOH = 10,5 cm3 = 0,105 dm3 . B - CM, HCl = 0,116 mol/dm3 ; VNaOH = 10 cm3 = 0,1 dm3 ; VHCl = 5,8 cm3 = 0,058 dm3 5. Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs: a. CM, HCl = VNaOH CM, NaOH / VHCl= 0,105 dm3 0,1053 mol/dm3 / 0,1 dm3 = 0,116 mol/dm3 b
Sotsiaalne tõrjutus Carmely Reiska, Carolina Kass, Helen Kossas, Helena Kerge, Johanna Charlotte Jeltsch, Helen Ausman 12.2 Tallinn 2020 Sissejuhatus - Mis on sotsiaalne tõrjutus? ● ...olukord, kus sotsiaalne sidusus on katkenud. ● 18 indikaatorit Mis tegurite järgi seda mõõdetakse? ● Suhteline ja absoluutne vaesus ● Ilmajäetus ● Kaasatus tööturul ja töö intensiivsus leibkonnas ● Haridustase ● Terviseseisund Tõrjutuse põhjused ● Majanduslikud ● Sotsiaalsed ● Poliitilised ● Kultuurilised Majanduslikud ● Seotud tihedalt sotsiaalsete põhjustega ● Tõrjutus tööturul ● Palgaline ebavõrdsus ● Raha annab vabaduse ● Vaesus Sotsiaalsed ● Erivajadus ● Puudulik haridus ● Sõltuvusprobleemid
Mulla pH-d määrati kahel viisil- pH meetriga ja universaalse indikaatoriga. pH meetriga happesuse määramiseks kaaluti 5 g mulda ning juurde lisati 12,5 ml 1M KCl, proovi segati pulga abil ning jäeti umbes veerand tunniks seisma. Pärast veerand tunni möödumist segati veel proov läbi ning asuti mõõtma happesust pH meetri abil. pH-d universaalse indikaatoriga määrati nõnda, et võeti väike kogus mulda ning peale valati universaalset indikaatorit, peale loksutamist saadi värv, mida võrreldi universaalindikaatori värvide skaalaga ning määrati pH. Lõimise määramiseks võeti väike kogus mulda, mille peale piserdati kergelt vett, kuid muld ei tohi jääda vastu läikima. Edasi veeretati kuulike, ning vooliti nöör ja nööri prooviti keerata. Antud proovis keeramisel nööri voolimine oli peaaegu, et võimatu. Ligikaudse huumusesisalduse määramiseks on tarvis teada mulla lõimist, värvust ja niiskust
ja lisan 2- 4 tilka ff. Järgnevalt tilgutan büretist leelise (NaOH) lahust happesse (HCl), kuni lahuse värv muutub ühe tilga leelise lisamisel punaseks. Loen büretis oleva leelise nivoo asukoha 0,05 cm3 täpsusega. Kordan katset kuni tiitrimiseks kulunud leelise lahuse mahtude vahe ei ületa 0,1 cm3. Töö käik B Kontroll-lahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega: Kontrolllahuse tiitrimiseks pipeteerin 10 cm3 kontroll-lahust kolbi, lisan 2- 4 tilka indikaatorit mp. Tiitrin HCl lahusega kuni kolvis olev kollane lahus muutub punaseks. Katseandmed Happe neutraliseerimiseks kulunud leelise maht cm3: 1.) 10,5ml ; 2.) 10,7ml ; 3.) 10ml ; 4.) 10,5ml Aritmeetiline keskmine: 10,425 ml Katse arvutused Katse A Arvutan tiitrimiseks kulunud NaOH lahuse mahu järgi HCL molaarse kontsentratsiooni, kasutades valemit CM,NaOH=0,1004M CM,HCL=(10,425*0,1004) /10 = 0,1054 [mol/dm3] HCl lahuse molaarne kontsentratsioon on 0,1054[mol/dm3] Katse B
Hapetele vastavaid oksiide Aluseline oksiid on alusele nimetatakse happelisteks (hüdroksiidile) vastav oksiid. oksiidideks. Enamasti on Happelised oksiidid mitte- metallioksiid. Oksiide nimetatakse a)Oksüdatsiooniastme kaudu b)Eesliidete järgi Haped Haped on liitained, mis annavad lahusesse. vesinikioone. Hapete iseloomulikuks on hapu maitse. Hapete kindlaks tegemiseks on vaja indikaatorit. Hapetes on vähemalt üks vesinikioon, aga seal kus on neid mitu nimetatakse mitmeprootonilisteks hapeteks. Hape reageerimisel metallidega, tekib teise saadusena hape anioonide ja metalli katioonide vahel sool. Alus Alus on aine, mis annab lahusesse hüdroksiide. Hüdroksiidid on kristalsed ained, mis vees lahustudes jagunevad iooideks. OH - ioonid ehk hüdroksiidioonid. Vees lahustuvaid tugevate omadustega hüdrok-
annaabi.ee 
