ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega ehk lamenenud karvadega.Karvad aitavad säilitada kehasoojust. Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või miskitpidi lapik moodustis. 3 Toitumine Liblikad on taimtoidulised. Liblikad toituvad imilondi abil, mis on tavaliselt spiraalselt kokku keerdunud, kuid õienektari imemiseks keerdub lahti. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. 4 Liblikad arenevad moondega Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kestuvad mitu korda ning kasvavad kiiresti. Lõpuks nad nukkuvad ning kujunevad täiskasvanuteks liblikateks.
või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks
· Mõned ehitavad enesekaitseks nö. Majakese(puruvana) ning mõned koovad saagi püüdmiseks püünise. Liblikad- · Liblikatel on sale keha, peened jalad, 4 tiiba on kaetud värviliste soomustega. · Nende keha on karvane(hoiab sooja) ja jalgadel on maitsmismeel, lõhna tunnevad tundlatega. Liblikad jagunevad kaheks: Hämarliblikad(öine eluviis, jässakas keha, tagasihoidlik värvus) Päevaliblikas. · Libliklikad on taimetoidulised, toituvad imilondi abil, mis on tavaliselt spiraalidest kokku keerdunud, kuid õienektari imemiseks keerdub lahti. · Imilondi pikkus vastab liblika külastavate õite sügavusest. · Puhkeolekus panevad liblikad tiivad selja peale kokku. Muna->röövik->nukk->valmik- liblika areng. Ornitopterite(linnutiib) tiibade siruulatus küünib kuni 18 cm'ni. Liblikade roll looduses ja inimese elus: · Tolmeldavad õistaimi · Siidiliblikate röövikutelt saadakse siidi
Liblikad Liblikad kuuluvad lülijalgsete hõimkonda ja putukate klassi. Liblikaid on maailmas teada üle 150 000 liiki. Eestis ligi 2000 liiki. Liblikad on olulised taimede tolmeldajad. Liblikatel on liitsilmad. Liblikad on taimetoidulised. Toituvad imilondi abil. Leidub hulk liblikaid, kelle valmikud ei toitu. Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nektari maitset. Lõhna tunnevad tundlatega. Liblikad arenevad täismoondega. Muna Röövik Nukk Valmik Enamik liblikaliike talvituvad Eestis munade või nukkudena, vähesed röövikute või valmikutena. Aitäh kuulamast! Rando, Erki ja Gert. TMG 2011
Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased, neil on tundlad kehast mitu korda pikemad. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised (tundla tipp on paksenenud), hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Tundlate kujud Rindmik
Liblikad Välisehitus Liblikad on putukad Liblikal on sale karvadega kaetud keha(soojus) Liblikad on 2 paari laiasid tiibasid Liblika tiivad on soomustega kaetud- lendamine ja muster Tiibade alumine pool on tagsihoidlikumates toonides Liblikad on taimetoidulised Enamikel liblikatel on imilondid,millega nad vedelat toitu imevad(nektarit) Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele Puhkeolekus on imilont spiraalselt kokku keeratud Nektari maitset tunnevad liblikad jalgadel olevate maitsmiselunditega Lõhna tunnevad liblikad tundlatega Liblikad on tähtsad tolmeldajad Liblikatel on avatud vereringe, kuid see ei transpordi hapnikku 85% liblikatest on hämarikuliblikad, 15% on päevaliblikad Paljunemine/Areng Munevad munad taimedele, millest röövikud(vastsed) toituvad
Pisteharjastega läbistab looma või taime pealmised koed, mis võimaldab putukal seejärel pumbata suhu koemahlu. Saamaaegselt juhib putukas mööda erilist süljetoru peremeeslooma oma sülge, mis näiteks sääskedel takistavad vere hüübimist. Sääsk - Kõik osad pikenenud: labium ümbritseb teisi; hypopharynx – sülg alla; labrum – veri ülesse. Imemissuiste ettekujutamiseks tasub mõelda liblikate toitumisele. Alalõuad pikenevad oluliselt ja moodustuvad imilondi (proboscis), samas ülalõuad kaovad sootuks. Alahuulest saab peamiselt keemilise meele elund. Sellise imilondi abil on võimeline toituma ka kõige sügavama õitest. 3. Putuka rindmik Rindmik (thorax) koosneb kolmest lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik - prothorax, mesothorax, metathorax. Iga segment jaotub: selgmine osa = notum; külgmine osa = pleuron; kõhtmine osa = sternum. Joon. 6. Putuka rindmikulüli ristlõige: 1 – seljalooge e tergiit (tergum), 2 – küljelooked
,,surumine". · Valdavalt suured liblikad. Allikas: http://38.media.tumblr.com/819f00c36265b90b60d704eeb88ab885/ tumblr_miy8ufLTP31rc05ifo1_400.gif Allikas: http://stream1.gifsoup.com/view5/3483746/hummingbird-hawk-moth-o.gif Kehaehitus · Pea, rindmik, tagakeha. · Massiivne, jässakas, tugev, tahapoole ahaneb keha. · Värtnakujulised tundlad. · Eestiivad pikad ja kitsad. · Tagatiivad väiksemad ja lühemad. · Imilondi pikkus mõningatel liikidel kuni 35cm. Allikas: http://media-2.web.britannica.com/eb-media/01/150201-004-21075C01.jpg Kehavärvus · Eestiivad tuhmid, hallikad, rohekad või pruunikad. · Tagatiivad värvirohked. · Kaitsevärvus Eestiibade kiri ja värvus on puukoorega sarnased. Allikas: http://nationalmothweek.org/wp-content/uploads/2015/01/unnamed-11-1024x718.jpg Toitumine ja lendamine
peenemateks torukesteks.Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised. Välisehitus: Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugadel sisemälutiteks tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev. Valmikuna mittetoituvatel liikidel on see sageli täiesti kadunud. Troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne
Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased (suguk. Adelidae), neil on tundlad kehast mitu korda pikemad.
siin ei talvitu, kuid on Eesti suurim liblikas siruulatusega kuni 12 cm • Kokku kuulub maailmas surulaste sugukonda umbes 1200 liiki • Surulasi iseloomustavad sihvakad tiivad, • väga hea lennuvõime ja suur lennukiirus. • Väidetavalt suudab kassitapusuru (Agrius convolvuli) hetkeks arendada kiirust isegi kuni 123 km/h. • Enamusel surulastest on väga pikk imilont ja nad ei lasku toitumisel õiele maha, vaid "ripuvad" selle kohal õhus, ning sirutanud imilondi õieni, imevad niiviisi nektarit. Ainulaadne tontsuru • Omapärane on tontsuru imilont, see on vastandina teistele surulastele lühike ja jäme. • Põhjus on ilmselt selles, et tontsurud tungivad tihti mesipuudesse ja imevad kärgedest mett, selleks aga pole teab kui pikka imilonti tarvis. • Mesilaste eest kaitseb looma nii tema paks kitiinkest kui ka häälitsemise võime (väidetavalt meenutab see hääl mesilasema laulu). Loom võib kuuldavale tuua
Surulaste hulka kuulub ka Eesti suurim liblikas - harva sisse lendav tontsuru (Acherontia atropos), kelle siruulatus on kuni 12 cm. Surulasi iseloomustavad sihvakad tiivad, väga hea lennuvõime ja suur lennukiirus. Väidetavalt suudab kassitapusuru (Agrius convolvuli) hetkeks arendada kiirust isegi kuni 123 km/h. Enamusel surulastest on väga pikk imilont ja nad ei lasku toitumisel õiele maha, vaid "ripuvad" selle kohal õhus, ning sirutanud imilondi õieni, imevad niiviisi nektarit. Siiski leidub surulaste seas ka selliseid liike, mille valmikud ei toitu; neil on imilont taandarenenud. Omapärane on tontsuru imilont, see on vastandina teistele surulastele lühike ja jäme. Põhjus on ilmselt selles, et tontsurud tungivad tihti mesipuudesse ja imevad kärgedest mett, selleks aga pole teab kui pikka imilonti tarvis. Mesilaste eest kaitseb looma nii tema paks kitiinkest kui ka häälitsemise
näiteks mardikatel, kiilidel, sihktiivalistel (rohutirtsudel ja ritsikatel) ning liblikate röövikutel (aga mitte liblikate valmikutel). Kaugeltki mitte kõik putukad ei toitu tahkest toidust. Näiteks liblikate valmikud toituvad enamasti õites leiduvast nektarist, mida nad imevad oma pika imilondi abil. See koosneb kokkupandud ja väga pikaks veninud alalõugadest. Ülalõuad ja ülahuul, tihti ka alalõua kobijad on peaaegu kadunud. Toitumise ajaks sirutatakse imilont välja, muul ajal on ta spiraalikujuliselt kokku
Liblikate toitumine Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomsetest ollustest – näiteks koiröövik villast ja karvast. Leedikute vastsed arenevad jahus, kamajahus jt. jahusaadustes. Liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu (peamiselt nektarit). Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Liblikaid võib sageli näha õitel toitumas. Oma jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nad nektari maitset. Lõhna tunnevad liblikad tundlatega. Liblikate levik Liblikaid võib kohata kõikjal. Maailmas on teada üle 165 000 liblikaliigi, neid ei leidu vaid igilumega kaetud aladel ja kõrbete kõige kuumemates piirkondades.
Näiteks kevadpaabusilma isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu. Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Mõnikord on eesjalad tugevasti redutseerunud. Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud
Päevaliblikad · Päevase eluviisiga · Tiivad erksavärvilised Hämarikuliblikad · Öise eluviisiga · Tavaliselt tuhmi hallikaspruuni värvi · Jässaka kehaga · Moodustavad enamiku Eluviis · Näeb suhteliselt hästi · Lõhna tunneb tundlatega · Maitsmiselundid paiknevad jalgadel · Taimtoidulised · Toituvad imilondi (suisest kujunenud toru) abil, mis õienektari kogumiseks keerdub lahti ( pikkus vastab taimele, mida külastatakse) · Puhkeolekus panevad tiivad selja peale kokku, alumine osa on tuhmimas värvis ning tänu sellele jääb liblikas märkamatuks. · Arenevad täismoondega: o Muna -> röövik-> nukk - > valmik · Munad munetakse nendele taimedele, millest toituvad nende röövikud. · Röövikud kestuvad mitu korda · Maailmas on teada u 165 000 liiki
putukatele tüüpilise lülistusega: pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha kaetud tihedate karvade või soomustega. Pea erineva suurusega; kinnitub rindmikule peene kaelaga; on liikuv. Liitsilmad hästi arenenud; paljudel liikidel ka 3 täppsilma. Suiseid kaht tüüpi: lõugadega liblikatel haukamissuised, ülejäänutel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Ülejäänud suiste osad taandarenenud. Imilondi pikkus erinev (troopilistel liikidel kuni 35cm). Tundlad hästi arenenud; mitmesuguse kujuga. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad. Sageli esineb tundlate kujus dimorfism isaste tundlad keerukama ehitusega. Rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile
Neil on üla- ja alalõuad muutunud pisteharjasteks, mis asuvad ala- ja ülahuulest moodustunud rennis. Pisteharjastega läbistab looma või taime pealmised koed, mis võimaldab putukal seejärel pumbata suhu koemahlu. Saamaaegselt juhib putukas mööda erilist süljetoru peremeeslooma oma sülge, mis näiteks sääskedel takistavad vere hüübimist. Imemissuiste ettekujutamiseks tasub mõelda liblikate toitumisele. Alalõuad pikenevad oluliselt ja moodustuvad imilondi, samas ülalõuad kaovad sootuks. Alahuulest saab peamiselt keemilise meele elund. Sellise imilondi abil on võimeline toituma ka kõige sügavama õitest. Rindmik: Peale järgneb rindmik. Putukate rindmik koosneb kolmest lülist, mis tavaliselt on üksteisega liikumatult ühendatud. Rindmiku esimesele lülile e. eesrindmikule kinnituvad esijalad, teisele lülile e. keskrindmikule keskjalad ja kolmandale lülile e. tagarindmikule tagajalad
Selts: Liblikalised Lepidoptera Liblikad on väga erineva suurusega (tiibade siruulatus 3-280 mm) putukad. Ühiseks tunnuseks on tiibu katvad soomused. Tiibu on kaks paari, mõnedel liikidel on need väga suured ja laiad, mõnede liikide emasliblikatel aga tugevasti redutseerunud. Osal liikidel soomused tiibadel peaaegu puuduvad ning liblikad sarnanevad herilastele või kimalastele. Algliblikatel on suised haukamistüüpi, enamusel moodustavad suised nektari imemiseks pika imilondi, osa liblikalisi ei toitu valmiku eas üldse. Vastsed on röövikud. Röövikute välimus ning karvasus on liigiti väga erinev. Paljude karvaste röövikute karvad on kergesti murduvad ja seetõttu võivad tungida naha sisse või tekitavad sissehingamisel allergiat. Osa karvu on ühenduses mürginäärmetega. Alamseltsideks jaotamisel mitu võimalust. Meie jaotame nad pisiliblikateks ja suurliblikateks Liikide arv: 150 000 (liikide arvu poolest teine selts mardikaliste järel), Eestis umbes
Liblikad. Eestis umbes 2100 liiki. Liblikad on väga erineva suurusega (tiibade siruulatus 3-280 mm) putukad. Neile ühiseks tunnuseks on tiibu katvad soomused. Tiibu on kaks paari, mõnedel liikidel on need väga suured ja laiad, mõnede liikide emasliblikatel aga tugevasti taandarenenud. Osal liikidel soomused tiibadel peaaegu puuduvad ning liblikad sarnanevad herilastele või kimalastele. Algliblikatel on suised haukamistüüpi, enamusel moodustavad suised nektari imemiseks pika imilondi, osa liblikalisi ei toitu valmiku eas üldse. Vastsed on röövikud. Röövikute välimus ning karvasus on liigiti väga erinev. Paljude karvaste röövikute karvad on kergesti murduvad ja seetõttu võivad tungida naha sisse või tekitavad sissehingamisel allergiat. Osa karvu on ühenduses mürginäärmetega. Koilased on mitmesuguse suurusega, kuid enamasti väikesed, sageli karvase peaga liblikad, kelle vastsed elavad võrgendist tuppedes. Rida sünantroopseid liike
(madalamate/ kõrgemate) juures. Mõningatel juhtudel võib kromosoomidest sõltuv soo determinatsioon ümber lülituda keskkonnast sõltuvale. Nt sisaliku Bassiana duperrey sugu on määratud sugukromosoomidega (XX/XY-süsteem), kuid madala temperatuuri juures arenevad XX- embrüotest isastele loomadele iseloomuliku fenotüübiga isendid. Kidavaglal sõltub sugu sellest, kuhu vastne paigutub. Kui ookeani põhja, siis saab temast pirakas (10 cm) emane, kui aga vastne satub emase imilondi ligi, siis liigub seda pidi emaslooma sisse ja diferentseerub isaseks (1-3mm). 89. Mis on kromosomaalne soo determinatsioon (oska tuua näiteid ja mida see tähendab) Kromosomaalne soo determinatsioon – indiviidi sugu on määratud nende genotüübiga viljastumise hetkel. Imetajatel, lindudel, kahepaiksetel, enamikel putukatel ja osal kaladest ning roomajatest on indiviidi sugu määratud nende genotüübiga (kromosomaalne soodeterminatsioon).
annaabi.ee 
