Ilu on pinnapealne, kuid inetus ulatub kontideni (0)

Ilu on pinnapealne, kuid inetus ulatub kontideni
Viimaste sajanditega on muutunud ilu mõiste kardinaalselt. Vanasti vaadati naisi, kellel olid võimalikult jämedad sääred, see näitas töökust. Agarad taluperenaised kandsid lausa mitut paari sukkpükse, et teha end meestele ahvatlevamaks. Nüüd, tänapäeval, on kaunidus saanud hoopis vastupidise tähenduse. Pigem on hakatud hindama kõhnust, mitte vormikust. Kas modellisuuruses neiud või noormehed on ka hinges kaunid ? Kas väga heade kommetega, üdinisti viisaka ja sõnaosava inimese ilu ulatub ka tegelikkuses pinnapealt kaugemale?
20. sajandil ilmus Vladimir Nabakovi romaan „ Lolita “, mis räägib keelatud armastusest. Teoses tuleb välja, mille nimel ollakse valmis riskima ning mida mõeldakse päriselt laia naeratuse all. Raamatu peategelane professor Humbert pärines perekonnast, kust anti ta eluteele kaasa ohtralt viisakust. Härra oli väga heade kommetega ning suutis igast olukorrast tulla välja raskusteta. Professoriga oli hea suhelda ning ümbruskonna inimestele jättis ta hea ja armsa kodaniku mulje. Keegi ei osanud aimatagi, mis põhjustel ta võttis vastu Charlotte Haze ’i pakkumise jääda elama proua üürnikuna. Päeval, mil Humbert käis uudistamas tulevast koud, kohtus ta majaproua kaheteistaastase tütrega, kelle nimeks oli Dolores Haze, lühidalt Lolita. Härra armus silmapilkselt endast mitukümmend aastat nooremasse nümfetti. Ta oli juba varasemas eas tundnud suurt huvi noorte tüdrukute vastu. Professor tundis naudingut, kui pargis mängides nümfett tema jalga kogemata puudutas. Samuti oli ka Lolitaga , kes tabas ära mehe tunded ning oskas nendega mängida nagu nukkudega. Humberti palav armastus pani mehe mõtlema proua Haze’i tapmisele, et nautida segamatult ülejäänud elu koos kaheteistaastase Lolitaga. Sellest võib järeldada, et ilu on pinnapealne, kuid inetus ulatub kontideni. Heade kommetega mehest, kui teda lähemalt tundma õppida, võib saada üks jälestusväärsemaid tegelasi ühiskonnas.
Romaani teine tähtis tegelane Dolores Haze ehk Lolita, Lo, kellest on juba eelnevalt juttu olnud, oli sarnaselt Humbertiga kahepalgeline, kuid väga kaval. Tüdruk näis ümbritsevatele kauni noore neiuna, kuigi elas koduseinte vahel salapärast elu. Ta teadis täpselt mehe tundeid ning oskas käituda vastavalt oma soovile. Lolita oli väga tujukas , meeleolud võisid muutuda sekunditega. Teose põhjal valminud filmist võis näha, et pärast koolinäidendi esilinastust kallistas Lo oma koolikaaslasega lava taga ning kui Humbert seda sattus pealt nägema, hüüdis Lolita professorit rõõmsalt isaks. Sama mehega, keda tüdruk nimetas isaks, armatses Dolores rahumeeli. Mõne aja möödudes leidis neiu , et vajab vaheldust. Humbertile ütles, et läheb klaveritundi või lisaproovi, tegelikkuses aga kohtuma sõprade või hoopiski armukestega. Kui professor õhtul kahtlustavalt neiut üle kuulas, palus Lo küsida järele oma klaveriõpetajalt või sõbrannalt, kui nõndanimetatud isa teda ei usu. Ka selle põhjal võib tõdeda, et ilusa näolapi taga on peidus hoopiski teine inimene.
Jättes kõrvale Vladimir Nabakovi romaani, võiks vaadelda tänapäeva ühiskonna iluideaale nii seest kui väljast. Aina rohkem on hakatud meedias propageerima ülimalt kondiseid neide, modelle ja avaliku elu staare. Ajakirjandus kritiseerib üleliigseid kilosid näitlejatel, lauljatel ja ka teistel „esikaante kuulsustel“, ent samas ei kiida ka heaks anoreksiat. Väga raske, või hoopiski võimatu, on olla kõigile meelepärane ja ilus nii sisemiselt kui ka välimiselt. Seda eelkõige seetõttu, et inimühiskonna ajaloos pole siiani suudetud välja töötada kindlat reeglistikku või fakti, millele toetudes võib liigitada persooni ilusaks või inetuks. On üsna võimalik, et seda ei suudeta kunagi, just seetõttu, et et isiku kaunidus on liialt pinnapealne ning muutub ajapikku koos ümbritseva keskkonnaga. Ka piltilus inimene võib olla südametu mõrtsukas, mis võib paista teistele kui üllatusena. Kõigini see inetus ei jõua, ent märgi jätab maha.
Eelnevalt on olnud juttu ilu muutumisest inetuseks, aga kas ka vastupidine protsess on võimalik? Paljud varasemad vangid on unistanud vabadusse pääsemisel uuest elust, pöörata valge lehekülg ning alustada kõike otsast peale. Peab tõdema, et ühiskond pigem soosib ilma karistuseta inimesi. Kohati on ehk liigagi raske maailmale tõestada, et inetus kontide vahelt on kadunud ning südamlikkus võimust võtnud. Tihti ei anta selle näitamiseks isegi mitte võimalust. Jäädakse fakti juurde, et kõik on korduv, esimesele eksimisele järgneb ka teine. Ei ole võimatu, et inetust pardipojast sirgub kaunim luik selles veekogus, kuid selle tõenäosus on niivõrd madal, et tihti väsitakse ning loobutakse sellesse uskumast.
Nii nagu aeg, muutub ka ilu meie ümber. Paksu nahakihi all peidus olevad salasoovid ja unistused, mis kardavad päevavalgust, muudavad inimese inetuks. Vähesed suudavad välja lugeda, mida mõeldakse tegelikult süütute silmade ja laia naeratuse taga. Tihti ei nähta isegi mitte vaeva mõista, kuna ümbritsev elu on muutnud inimesed skeptiliseks. Kardetakse usaldada pimedust või end võõra käetesse. Ilu on pinnapealene, aga inetus ulatub kontideni, kust on seda raske eemaldada, asendada millegi paremaga.