Ilona Laaman (1)

Elulugu
Kirjanik ja tõlkija Anna Ilona Laaman sündis 10. veebruaril 1934. aastal Tallinnas, kultuuriloolase, kirjanduskriitiku ja ajaloolase Eduard Laamani tütrena. Ilona elas Rootsis alates 1944. aasta septembrist. Ta sai alghariduse Stockholmi algkoolides, keskhariduse Stockholmi Prantuse koolis ja Enskilda Gümnaasiumis, lõpetades eksternina 1953. aastal. Aastast 1954 elas kirjanik Upsalas. Ilona Laaman õppis edasi Upsala Ülikooli filosoofiateaduskonnas riigiteadust, lõpetas ülikooli prantuse, vene ja eesti keele alal. Aastatel 1957 – 64 töötas asendussanitarina Ullerakeri vaimuhaiglas Upsala lähedal, hiljem kodune.
Looming
Ilona Laaman kasutas pseudonüümi, milleks oli Lendav Madu. Ta on debüteerinud novellidega „ Mana “, mis on avaldatud 1959. aastal. Samuti avaldanud luulekogud „Mis need sipelgad ka ära ei ole“ ( 1971 ), „Üks üsna kerge haigus“ (1980) ja „Nii on see inimeseks olemine“ (1984).
Kodumaal on välja antud luulekogud „Mulle ei meeldinud su nimi“ (1999) ja „Maakulgur on maadunud“ (2003).
Ta on tõlkinud rootsi keelde Valev Uibopuu romaani „Lademed“ (1987)
Ilona Laamani luulet on tõlgitud itaalia, rootsi, läti ja inglise keelde. Ta on välismaise EKL-i liige aastast 1975, on saanud Eesti kultuurifondi noorsookirjaniku auhinna aastal 1971, Marie Underi ja Artur Adsoni mälestusfondi auhinna aastal 1983 ja Rootsi Eestlaste Esinduse kultuuriauhinna aastal 1987.
Luulekogu „Mis need sipelgad ka ära ei ole“
Luulekogu „Mis need sipelgad ka ära ei ole“ on välja antud aastal 1971 Torontos. See luulekogu on eesti keelne, kirjutatud vabavärsis. Luuletustes kasutab Ilona Laaman tihti inglise keelt.
Luule on väliselt diskreetne ja vaatlev, ent tunneb kaasa kannatavatele, ahistatutele, alistatutele ja alandatutele:
Ühele vaimuhaigele (1963)
Sa ei ole surnud,
sa magad
ja magades näed und:
sa oled puu, mil kasvand tiivad,
sa oled lind, kel kasvand juured.
Rahvas vahib
nagu kahepäist vasikat.
Ja kui viimsel kohtupäeval
jumal peseb oma käed,
sa ulatad talle seebi
hermeetiliselt vaikides.
Luule tehisnaiivsed küsimused otsivad väljapääsu desillusioneerimisse ja kummastuse kaudu:
Sa küsid minult (1969)
Nii raske kui maailma süda
on see kivi, mida kannad rinnus
sa küsid minul iga päev
vaadates abitult ringi:
- Kas arvad ... ? Kas võib olla ... ?
Ehk siiski see kivi veereb täna minema, mis?
KEEP SMILING KEEP SMILING
Luule väljenduslaadis uusi vahendeid otsides ühendab luuletaja tavatus konstektis eri tasandite keele- ja mõistekasutusi:
Vist küll, õnneks... (1969)
Mu vend sipelgas ehk seostab
mind marsimuusikaga, sest
olen talle üks kingatald
ja sammude kära.
Mu õde kotkas ehk peab
mind nuhtluseks,
kes käib ringi, peletades eemale
jäneseid ja muud toitu karjub:

• Oh! Ma nägin täna kotkast !
  
• Ah! Et päris tõsi kohe?
  

Ja sipelgas ütleb: - Jah, see saapatald ja
mina olevat kaugelt sugulased.
ja kotkas ütleb: - See kisakõri
ja mina olevat sugulased.
Vist küll, õnneks väga kaugelt.
Samuti kirjutab luuletaja oma mälestustest Eesti kohta. Ta näeb oma kodumaad unes :
Mälestus Eestist (1969)
Ma nägin täna öösel unes
üht kaasmaalast.
Ta on ammugi juba surnud.
Kont oli ta nimi:
sest ta oli äärmiselt lahja hobune.

Kasutatud kirjandus

Kruus, O., Eesti kirjarahva leksikon , Tallinn Eesti Raamat, 1995, lk 264
Laaman, I., Mõttekriips, Tallinn Eesti Raamat, 1993, lk 12, 16, 18, 19, 26
Postimees , 13. veebruar 2004, „Ilona Laaman tähistas juubelit“, Internet :
http://www.postimees.ee/130204/esileht/kultuur/126458.php , 10. oktoober 2008
4