III maailmasõda (2)

III Maailmasõda
Inimelud muutuvad aina väärtuslikumaks ja on raske saata sõdureid sõtta, ning ohukolletesse. Siiski on märke, et võib toimuda III MS, selle vastu on küll enamus inimestest kuid kuniks on ohtu vabale maailmale peab töötama võimaliku terrori vastu. Maailmasõda oleks võib-olla liialdatud ütlemine kuid kindel on see, et kriise võib toimuda ja toimub praegugi. Arenenud riigid peavad koos töötama, mitte ainult selles suunas, et võimalikult hea sõjaline varustus ja kaitse endal oleks vaid tuleb läheneda asjale natuke teise nurga alt. On selge, et põhiline oht meile ja kõikidele NATO ja Euroopa Liidu riikidele põhiline oht tuleb ikkagi arengumaadest, peab töötama rohkem diplomaatiliselt mitte relvajõul kuigi praegustes olukordades on seda juba raske teha.
Kui aga rääkida konkreetselt III MS-st siis tuleb rääkida kübermaailmast, sest tänapäeva maailm sõltub eelkõige masinatest ja internetivõrkudest ning aina vähem füüsilisest inimesest. Alles hiljuti suunati Eesti vastu poliitilise suunitlusega küberrünnakute kampaania. Küberrünnakute sihtmärgiks võeti valitsusasutuste, tööstus- ja eraettevõtete veebilehed . Kuigi on raske üheselt tuvastada rünnakutega seotud isikuid, gruppe või organisatsioone, võime kindlalt väita, et amatöörhäkkerite kõrval oli rünnakuisse kaasatud oma ala tippspetsialiste ja mis veelgi olulisem ning vastase haardele iseloomulikum – märkimisväärseid ressursse. Küberrünnakute kampaania ei tähendanud üksnes protesti Eesti Vabariigi valitsuse vastu, vaid ulatuslikku, kooskõlastatud ja sihipärast tegevust, mis toimus samaaegselt meedia-, poliitika- ja majandussündmustega. Kokkuvõttes oli meie arvates tegemist kübersõja ja küberterrorismiga. Eesti on üks maailma enim arenenud IT-riike. Umbes 60% elanikke kasutab iga päev internetti ja üle 97% pangatehingutest tehakse internetipanga kaudu. Internetist on tõepoolest kujunenud üldkasutatav vahend maksude maksmiseks ning isegi kohalikel või riigikogu valimistel hääletamiseks. Küberrünnakute eesmärki võib seega käsitada kui rünnakut Eesti eluviisi vastu. Kui vastumeetmeid poleks otsekohe rakendatud, võinuks olukord võtta märksa halvema pöörde ja ohustada meie riigi julgeolekut.
Eesti vastu suunatud küberrünnakud näitasid selgelt, et oma olemuselt on internet juba kujunenud täiuslikuks 21. sajandi sõjatandriks. Maailmas üha suurenev sõltuvus internetist, võrgupõhistest teenustest ja otsustava tähtsusega infosüsteemidest muudab meid samas palju haavatavamaks. Nagu ilmekalt näitasid Tallinnas aset leidnud sündmused, võimaldab tõhus poliitiline propaganda mõjutada märkimisväärselt suurt hulka inimesi alustama massilist küberrünnakut, nii et isegi asjaarmastajatest ründajad võivad tekitada kahju elulise tähtsusega infosüsteemile. Kübersfäär kätkeb endas seega paradoksi : mida võrgupõhisem on eluviis, seda ahvatlevam on sihtmärk, sest võimalik kahju on suurem. Isegi tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud riigid on küberrünnakute kaudu haavatavad. Maksimaalset, sajaprotsendilist turvalisust pole lihtsalt olemas. Muidugi võib väita, et inimelud pole ju ohus. Ent püüdkem korraks ette kujutada olukorda, kus igapäevased elutähtsad teenused on pärsitud ühistransport ja hädaabinumbrid halvatud . Sellises olukorras on inimelud ohus.
USA on arendanud juba mitu aastat välja kübersõdureid, nad treenivad virtuaalmaailmas, kas selline sõda võib olla tulevikusõda? Praegused noored kes mängivad pikki päevi arvuti taga mängides sõjamänge võivad olla väärtuslik sõjaline ressurss tulevikus. Ma ei usu et ära kaob ka päris füüsiline sõdur, kuid kindlasti muutub nende töö kordi lihtsamaks ja kindlasti ka ohutumaks. Välja on töötatud raadio teel juhtutavad lennukid autod jms instrumendid mis asendavad luurel inimesi ja mida on kerge asendada kui peaks midagi juhtuma, inimest aga on võimatu asendada. Relvi küll niipea robotitele küll kätte ei anta kuid kes teab kas see aega väga kaugel ongi. See on küll õige, et tehnoloogia liigub sinna poole kus inimestel oleks võimalikult ohutu konflikte lahendada aga oleks kindlasti kergem kui konflikte ei tekiks.
Maailmasõjad on alanud ikkagi mingi ideoloogia pärast ja plaaniga allutada maailma oma tahtmisele, mida aeg edasi seda raskemaks selline asi muutub. Rahvad ja riigid on väga tugevalt juba iseseisvunud ja kaks eelmist maailmasõda on alanud Euroopast. 21. sajandi Euroopas on raske uskuda , et üks riik hakkab teist mingil ajahetkel pommitama. Kui tekib probleeme siis lahendatakse nad ikkagi diplomaatiliselt, raskemal juhul võib-olla kehtestatakse mingit laadi sanktsioonid riigi vastu kuid see on ka kõik. Probleemid mis tekivad praegusel ajal saavad alguse ikkagi rohkem arengumaadest ja needki ei ole tegelikult suurte rahvaste üksteise vastased sõjad vaid rohkem kindlate organisatsioonide terrorismiaktid millele vaba maailm peab vastu hakkama, et ei satuks reaalselt ohtu enam meie süütud inimesed. Vale on aga see kui minnakse relva jõul teise riiki mingil muul põhjusel kui, et rahu tagada maailmas, sellist asja võib kutsuda juba lihtsalt jõu näitamiseks ja nõrgemalt võtmiseks. Iga riik peab ise hakkama saama mitte kui nafta saab otsa siis jõuga võtma nõrgematelt riikidelt.
Võib kindlalt väita, et konfliktid maailmas ei kao, sest alati on keegi kes tahab halba teistele või suruda peale enda arvamust. Ma kahtlen küll III MS võimalikkuses kuid arvan ka seda, sada aastat tagasi ka ei oodatud, et mõne aasta möödudes algab sõda mis muudab maailma täielikult. Kõik on võimalik seega me peame lootma parimat kuid samal ajal valmistuma halvimaks, ei saa lihtsalt loota , et midagi enam ei juhtu see oleks lihtsalt rumal. Tuleb ära hoida võimalikult palju kuid probleemi korral lahendada see ükskõik mis viisil. III Maailmasõda ei ole reaalne oht kuid see pole ka puhas fantaasia .