Igavikuline vaidlus inimese hinge pärast (0)

Igavikuline vaidlus inimese hinge pärast
Alati räägitakse inimese hingest ja inimese kehast. Üks on materiaalne ja teine mentaalne , määratlematu. Hing on see, mis teeb meist selle, kes oleme. Hing on meie Mina. Maapeal ei saa hing üksi eksisteerida, vaid vajab keha - materiaalset kuju, milles elada. Pöördudes teistpoolsusesse, jätab aga hing keha maha. Niisiis saame öelda, et inimene on keha ja hinge sümbioos. Vähemalt selline on tänapäevane kujutlus hingest.
Aja jooksul aga hinge ja keha mõistete definitsioonid liikusid. Kui keha mõiste jäi enam-vähem samaks, siis hinge mõiste liikus tunduvalt. Varem tähistas hing inimese tegelikku kuju ilma kehata. Uuemas definitsioonis aga nö piletit, kas taevasse või põrgu, peale maapealsete elupäevade lõppemist. Inimese musta kasti, kui soovite .
Kätte on jõudnud 21. sajand ja ikka veel on aktuaalne teema – kellele kuulub inimese hing. Keskendun antud töös sellele, millised võimaluse on inimesel surra, ehk mis saab tema hingest. Arvan, et hinge saatus sõltub sellest, kuidas inimene on oma elu elanud. Nagu on öelnud Uku Masing , et “siis on surm inimese oma, kui elu on olnud tema oma. Aga nagu praegu enamik inimestest ei ela oma elu, vaid mängivad ainult mingit näidendit kaaskodanike arvustamiseks ja hindamiseks, nii ka inimese surm ei ole enam nende oma, vaid tuleb kuskilt väljast vaenlase või sõbrana, aga ta tuleb väljast.”
Kui oletegi olnud sunnitud elama võõrast elu, siis vähemalt viimase tunnikese üle peaksite ikka ise otsusele jõudma. Muidu muutub Teie rahulolematu hing tülikaks libakoolnuks, kes ei anna rahu ei iseendale ega lähedastele (olete ju kuulnud kummitustest, kodukäijatest jms). Siit ilmast lahkumiseks on valida järgmiste võimaluste vahel ja need võimalused sõltuvad just sellest, kuidas Te oma elu elanud olete.
Esimeseks võimaluseks on surm vanaduse läbi ja see on üks inimkonna lemmiksurmasid. Kuigi enamus meist ponnistab pingelises heitluses, et jõuda oma eksistentsi lõppeesmärgini – väljateenitud või teenimata vanaduspensionini, jõuavad sihile vaid parimad. Pikamajooksjad, kes on elu jooksul õppinud oma energiaressursse mõistlikult kasutama, need inimesed, kellele kirgastumine pole tulnud äkilise elamusena, vaid aastatepikkuse kannatuse ning meditatsiooni viljana. Terve elu rasket tööd ja kannatusi tagab selle, et võite surra eakalt ning Teie hing saab õndsaks.
Teine võimalus on surra haiguse läbi ja see on ka väga paljude inimeste surma põhjuseks. Suur osa inimesi on sunnitud planeeritud lõppvaatuses muudatusi tegema - ei mingit lastelaste rõõmsat lalinat ja õdusat pensionipõlve. Selle asemel hoopis täiesti teenimata tunduv ja sageli ka piinarikas vaevlemine haiglas või mootori väljalülitumine kõige ebasobivamal hetkel. Kahjuks ei mõista inimesed, et tegelikult on ju nemad ise selleks, mis tervist seespoolt õõnestab ( suitsetamine , liigsöömine, -joomine jms). Üksnes keha ja hinge harmooniline koostöö suudab inimesest haigused eemal hoida.
Kolmas võimalus surra on õnnetusjuhtumi läbi. Õnnetusjuhtum on kõikidest surmadest kõige erapooletum. Õnnetus võib tabada ühesuguselt nii miljonäri kui koristajat, ministrit ja asotsiaali. Eelistatumas olukorras on muidugi aktiivse elulaadi harrastajad, sest teatavasti juhtub tegijal rohkem kui mittetegijal. Hoides silmad lahti ja elades õiget elu, võite vähendada sellise surma tõenäosust tunduvalt, kuid päris kindel ei saa olla kunagi.
Neljas variant on vabasurm ja just võimalus võtta endalt elu eristabki inimest tema neljajalgsetest loomsõpradest. Paljudele jääb see akt esimeseks, aga paraku ka viimaseks vaba tahte avalduseks. Valik on avar: võite oma surmahetke rakendada isamaa, idee või perekonna teenistusse. Enne aga kui see fataalne samm teha, tuleks arvestada sellega, et endalt elu võttes saadate Te oma hinge põrgusse.
Kuidas kavatsete Teie endalt heita selle räpase maailma ahelad ? Kas olete enda jaoks selle õilsa akti juba lõpuni läbi mõtestanud? Või jätate selle pimeda juhuse e saatuse hooleks? Arvestage sellega, et see, kuidas Te elate, mõjutab seda, kuhu Teie hing pärast surma satub. Maises elus on kahjuks tähtsamad valed, bürokraatia ja raha kui sõprus, ausus, isamaa-armastus jms ning ka Tammsaare Vanapagan ei suutnud maal õndsaks saada, sest temas ei leidunud jõudu vastu panna inimlikkudele nõrkustele. Valik on Teie.
2