Hüdroenergia (0)

Hüdroenergia kasutuselevõtt ei lahenda probleeme Eesti energeetikas. Narva jõele rajatud hüdroelektrijaam annab, paraku küll Venemaale, neli korda rohkem elektrienergiat kui kõik ülejäänud Eesti jõed võiksid anda kokku. Viimaste tehniliselt kasutatav hüdroenergia potentsiaal moodustab vaid protsendi või paar meie praegusest energiatarbimisest.
Kui järgida kõiki mõistlikke keskkonnanõudeid, mille hulka kuuluvad ka korralikult töötavad kalateed, siis ei ole elektri tootmine tegelikult tulus ühelgi Eesti jõel. Nõuetekohaste kalateede ehitus on sedavõrd kallis, et muudab ettevõtmise majanduslikult mõttetuks.
Pooled meie jõgede umbes neljakümnest kalaliigist, enamasti just ohustatud ja rangemalt kaitstud liigid, sõltuvad kiirevoolulistest jõelõikudest: ainult seal saavad nad paljuneda, ning kas ainult või enamasti on seal ka nende elupaigad . Selliseid kiirevoolulisi lõike Eesti jõgedel napib. Ja just needsamad suurema languga kohad huvitavad ka elektritootjaid. Hüdroelektrijaama tarbeks ehitatud pais muudab täielikult elu jões:
* ujutab üle kiirevoolulised lõigud, hävitades seega kaladele ja muule vee-elustikule väärtuslikud elu- ning sigimispaigad;
* rikub jõelõigu paisu all, sest vesi juhitakse elektrijaama kanaleid pidi jõkke tagasi tükk maad allavoolu ;
* tõkestab kalade kudemisrände. Lõhe, meriforell , jõesilm ja vimb , kes saavad kudeda ainult jõgedes, rändavad koelmutele väga pikki maid.
* rikub allavoolu jäävate koelmute hüdroloogilise reziimi . Veevaestel perioodidel koguvad paljud elektrijaamad vett ja lasevad seda läbi turbiini periooditi .
Üksnes vee puhtus ei taga veel veekogu headust ökoloogilises mõttes. Väga olulised on ka veekogu hea füüsiline seisund ja looduslähedane reþiim. Riigi kulutused reovee puhastamiseks muutuvad mõttetuks, kui rikume veekogud mõnel teisel viisil, näiteks elektrit tootes .
Ei saa salata , et tihti kaunistavad paisjärved maastikku ning on hinnatud suplus - ja kalastuskohana.
Elustikule tekitatava kahju kaaluvad need head küljed üles siiski ainult üksikjuhtudel.
Eeskuju valest kohast. Võtame miskipärast eeskuju Põhjamaadest, kus hüdroenergia potentsiaal on tohutu suur (Soome, Rootsi, Norra), ja jätame tähelepanuta selles meiega sarnaste riikide kogemuse. Näiteks Taanis rajati viimane hüdroelektrijaam kuuekümnendatel aastatel.
Mingil arusaamatul põhjusel on hüdroenergiat Eesti oludes hakatud nimetama “roheliseks”. Seda tehes unustatakse, et globaalne ja universaalne moodustuvad tegelikult kohalikke olusid arvestavatest erijuhtudest. Ka Norras toodetakse hüdroenergiat jõgede ökoloogilise kvaliteedi arvel, ent seal korvab seda kaotust osaliseltki oluline hulk odavat elektrit, mida riik nõnda saab.
Jõgi ei ole taastuv loodusvara. Jõgi on midagi enamat kui veega täidetud renn . Kord rikutud jõge taastada on heal juhul ülimalt keerukas ja kulukas , enamasti aga peaaegu võimatu.
Hüdroenergia ehk hüdrauliline energia ehk vee-energia on mehaanilise energia liik, mis vabaneb vee vabal langemisel Maa raskusjõu mõjul.
Hüdroenergiat muundatakse otse mehhaaniliseks energiaks (näiteks veskites) või elektrienergiaks hüdroelektrijaamades.
Seega on Eesti jõed väikesed ja suhteliselt veevaesed. Tasase pinnamoe tõttu on ka jõgede keskmine kalle väike. Eesti hüdroenergeetiline potentsiaal on tagasihoidlik ning puuduvad võimalused suurte hüdroelektrijaamade rajamiseks, kuid meil leidub küllaldaselt suurema koondatud langusega jõeosi, mis on kõ1blikud vee-energia kasutamiseks.
Hetkeseis ja tulevik
Tänapäeval töötab Eestis neli üle 100 kW hüdroelektrijaama koguvõimsusega umbes 1785 kW ja mitu mõne kilovatist mikro-hüdroelektrijaama.
Taastuvenergia on energia, mis toodetakse keskkonnasäästlikult. Peamisteks taastuvenergia allikateks on otsene päikeseenergia ning taastuvad energiaallikad : hüdroenergia, tuuleenergia , biomassi energia, orgaanilises aines (peamiselt puidus ning taimedes) sisalduv keemiline energia, ookeanide soojusenergia ning maa siseenergia . Taastuvate allikate hulka kuuluvad need, mis on võimelised ka praeguse suure energiatarbimise mahu juures ennast taastootma. Taastumatud on sellised energiaallikad, mida tarbitakse rohkem, kui loodus neid taastoota suudab ( nafta , süsi, turvas , uraan jne).
Tähtsaim taastuv ja süsihappegaasi mitteemiteeriv energiaallikas on hüdroenergia. Hetkel võimaldab hüdroenergia toota 20% maailma elektrist. Oma tulevik on Eestis ka hüdroenergial, mis saadakse vee voolamisest tekkiva energia muutmisel elektrienergiaks. Jõgesid ja ojasid on Eestis päris palju - üle 7000, kuid kahjuks on enamik neist lühikesed ja väikese vooluhulgaga. Tasase pinna tõttu on ka jõgede keskmine kalle väike ning seega on Eesti hüdroenergeetiline potentsiaal tagasihoidlik ja puuduvad võimalused suurte hüdroelektrijaamade rajamiseks.
Viimastel aastatel on meie vooluveekogudel taastatud kunagisi paisjärvi või rajatud uusi. Eesmärgid on ahvatlevad: odav elektrienergia , töötav vesiveski või lihtsalt silmailu ja ujumisvõimalusi pakkuva veepeegli loomine. Kuid paisjärved kätkevad endas tõsiseid ohte , mida alahinnates tekitame majandusliku kasu kõrval nii loodusele kui ka endale algul vähemärgatavat, kuid aja jooksul järjest enam hoomatavat kahju.
Hüdroenergia tootmine vähendab fossiilsete kütuste – Eesti tingimustes põlevkivi – põletamist ja seega ka atmosfääri saastamist. Hüdroenergiaga seonduvat käsitletakse liiga ühekülgselt: kasu kõrval ei mainita selle energia saamisega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi. Rajatav paisjärv kui energiapotentsiaali vältimatu eeldus mõjutab tavaliselt kõige tugevamini vooluveekogu kalastikku, aga ka selgrootuid , näiteks ebapärlikarpi, paksuseinalist jõekarpi, jõgihobu jt. Sageli on see inimese jaoks jõe või oja kui ökosüsteemi kõige olulisem elusolendite rühm, nii majanduslikust kasust kui ka puhkeväärtusest lähtudes.
Paisutamine mõjutab ka tehisjärvest allavoolu jäävat veekogu lõiku: tõuseb vee temperatuur ja muutub kvaliteet. Paisude taha kogunenud liiv ja muda võivad tehisjärve puhastamise või paisu purunemise korral matta pärivoolu asetsevad vääriskalade koelmud. Kui paisjärve täidetakse, võib vooluhulk paisust allpool ohtlikult väheneda. Elektrienergia tootmisel on selle sagedaim põhjus inimese teadlik tegevus – aeg-ajalt suurendatakse paisutamisega tehisjärve veevarusid.
Hüdroenergeetika võiks end õigustada vaid siis, kui elektri tootmisel kasutatakse seniseid paisjärvi ning jõe energiapotentsiaal on üsna suur, näiteks Linnamäe elektrijaama taastamine Jägala jõel.
Taastuvatest energiaallikatest kasutatakse kaasajal kõige enam veejõudu, peamiselt elektri tootmiseks. Hüdroelektrijaamad annavad ligi viiendiku maailma elektrienergiast.
Inimesed on hüdroenergiat kasutanud juba üle 2000 aasta.
Alguses olid kasutuses lihtsad vesirattad, mida kasutati niisutamiseks. Hiljem hakati hüdroenergiat kasutama ka veskites jahu jahvatamiseks.
19 saj lõpus hakati kasutama hüdroenergiat elektri tootmiseks. Selleks ajaks asendus vesiratas turbiiniga.
Hüdroelektrijaam (HEJ) on elektrijaam , mille energiaallikaks on liikuv vesi. Reeglina ehitatakse hüdroelektrijaamad suurtele jõgedele, kus tammiga ülespaisutatud vesi paneb langedes pöörlema hüdroturbiinid koos elektrigeneraatoritega. Nende ehitamine on aeganõudev ja kulukas, kuid energia omahind on suhteliselt madal, sest ekspluatatsioonikulud on väikesed.
Ariidsetes piirkondades on hüdroelektrijaamade veehoidlad olulised asulate ja põllumajanduse veega varustamisel. Jõgedel, mille äravool on aasta läbi ühtlane või mille orgu ei ole võimalik veehoidlat rajada, on võimalik juhtida kogu jõe vesi oru veeru ülaosas kulgevasse pealevoolukanalisse. Kohta, kus jõeoru põhi langeb piisavale sügavusele pealevoolukanalist, ehitatakse elektrijaam ise.
Hüdroelektrijaamade ehitamisega kaasneb ka elanike evakueerimine (piirkondadest kuhu tahetakse jaam rajada), kuna sealsed piirkonnad ujutatakse üle. Paljud ettevõtted peavad ümber kolima. Kalade liikumist häiritakse ja tehastest, mis on jäänud vee alla, võib levida mürgiseid aineid. Turism levib sealsetes piirkondades samuti. Turismitalusid ja vaatamisväärsusi saab sinna ehitada ning turistid käivad ka hüdroelektrijaamu vaatamas.
Hüdroelektrijaamade kasutamise suurendamise võimalused
Hüdroelektrijaamade võrguga liitumine olulisi tehnilisi probleeme ei tekita. Nende väljundvõimsus pole fluktueeriv ja nende toodang on lühiperioodiks piisavalt hästi prognoositav. Hüdroelektrijaamad paiknevad reeglina asustatud piirkondades, kus jaotusvõrgud on hästi välja arenenud.
Keila , Linnamäe, Leevaku, Saesaare ja Kotka hüdroelektrijaamad on Eestis.

Hüdroenergia plussid

Vee-energia kasutamise eelisteks on:

• taastuv ja puhas energialiik;
  
• ei raiska ressursse – jaama läbinud vesi jääb kasutuskõlblikuks;
  
• hästi väljaarendatud tehnoloogia – minihüdroelektrijaamad ( MHEJ ) on suhteliselt lihtsad, väga töökindlad ja pika tööeaga ( tavaliselt üle 50 a );
  
• pikaajaline traditsioon, palju osaliselt säilinud rajatisi;
  
• piisava kogemuse, oskusteabe ja huviliste ringi olemasolu;
  
• vee-energia omahind ei allu oluliselt inflatsioonile;
  
• väikesed kapitalikulud ja ehitustööde suhteline lihtsus, mis võimaldab rajada MHEJ kiiresti (poole kuni kahe aastaga) nii munitsipaal- kui eravahendite arvel, lihtsate tehnoloogiliste seadmetega ning väikeste mittespetsialiseeritud ehitusettevõtete poolt;
  
• paiknedes üle maa, võimaldavad nad vähendada ülekandekadusid ja parandada pinge kvaliteeti;
  
• on väga hea manööverdamisvõimega;
  
• regionaalarengulised eelised: endiste vesiveskite taastamisega tehakse korda sillad ja paisjärved, avarduvad puhke-, turismi- ja kalastamisvõimalused, suureneb tööhõive maapiirkondades;
  
• üldiselt tagasihoidlik kahjulik toime keskkonnale (vastupidiselt suurtele HEJ-le).
  

Hüdroenergia miinused

Kuigi esmapilgul võib tunduda, et väikehüdroenergeetikast (kuid Eestis saamegi rääkida ainult väikehüdroenergeetikast) tulev energia on täiesti roheline, siis paraku ei nõustu sellega alati keskkonnakaitsjad. Looduskaitseseaduse § 51 lg 1 järgi on aga hüdroenergia kasutamine sisuliselt võimatu.
Hüdroelektrijaama tarbeks ehitatud pais muudab täielikult elu jões:

• ujutab üle kiirevoolulised lõigud, hävitades seega kaladele ja muule vee-elustikule väärtuslikud elu- ning sigimispaigad;
  
• rikub jõelõigu paisu all, sest vesi juhitakse elektrijaama kanaleid pidi jõkke tagasi tükk maad allavoolu;
  
• tõkestab kalade kudemisrände. Lõhe, meriforell, jõesilm ja vimb, kes saavad kudeda ainult jõgedes, rändavad koelmutele väga pikki maid. Eestis näiteks Vastse - Roosa paisuni Vaidava jõel – merest ligikaudu 300 km kaugusele;
  
• rikub allavoolu jäävate koelmute hüdroloogilise režiimi. Veevaestel perioodidel koguvad paljud elektrijaamad vett ja lasevad seda läbi turbiini periooditi. Lõhilaste mari aga peab arenema veekogus terve talve ning vajab piisava hapnikukoguse saamiseks voolavat vett kogu inkubatsiooniajal. Kui vesi vahepeal kaob, siis mari hukkub.
  

Samuti on ka mõningaid takistavaid tegureid. Põhiliste takistustena vee-energia kasutamisel tuleb nimetada järgmisi:

• suhteliselt kõrged eriinvesteeringud, eriti uute jaamade rajamisel, mistõttu vaatamata madalatele käidukuludele tuleb elektri omahind väikehüdrojaama lattidel suhteliselt kõrge. Eksperthinnangute ja konkreetsete jõuastmete kohta tehtud tasuvusarvutuste kohaselt tuleb elektri omahinnaks taastatavate jaamade lattidel 60- 130 senti/kWh, uute jaamade lattidel aga 85-170 senti/kWh;
  
• rahastamisraskused – objektide suhtelise väiksuse tõttu on raske saada pikaajalisi sooduslaene;
  
• kogemuste ja oskuste piiratus , asjakohase konsultatsiooni saamise raskused;
  
• lüngad seadusandluses – eelkõige tuleb täpsustada veeressursside kasutamist reguleerivaid sätteid, s.h vee kasutus samale jõele rajatud hüdrojaamade kaskaadi korral. Näiteks töötas omal ajal Jägala jõel 8, Ahja ja Võhandu jõel 10, Õhne jõel 12 ja Piusa jõel koguni 25 vesiveskit ja elektrijaama;
  
• raskused omandiküsimuste lahendamisel;
  
• piirijõega seotud poliitilised takistused Narva jõe ressursi realiseerimisel – vajalikud oleks läbirääkimised Vene Föderatsiooni valitsusega ressursi kasutamiseks vastavalt rahvusvahelistele tavadele.