Hortus Musicus - Retsensioon (0)

Hortus Musicus – renessansi kontsert
Retsensioon
Alex-Sander Puhm
10.b klass
20. veebruaril külastasin ansambel Hortus Musicuse kontserdit "Renessansi suured meistrid." Käisin seal kohal, sest olime koolis just renessanssi teema läbinud ning meil soovitati selle aja muusikat ka oma kõrvadega kuulamas käia. Kontsert toimus Väravatornis algusega 16:00.
Hortus Musicus on Eesti Vanamuusikaansambel, mis on tegutsenud alates 1972. aastast Andres Mustoneni eestvedamisel. Mustonen ise mängib ansamblis viiulit , vioolat, plokkflööte ja krummhorne ning on ka ansambli kunstiline juht. Lisaks temale musitseerivad ansamblis veel Olev Ainomäe, Imre Eenma, Valter Jürgenson, Tõnis Kaumann, Tõnis Kuurme , Riho Ridbeck, Ivo Sillamaa , Anto Õnnis ja Taavo Remmel . Ansamblit on aitamas ka vanemtoimetaja Robert Staak ning vanemadministraator Laine Lillepruun. Kõik mehed valdavad mitut instrumenti ja ka kontserdil toimus neil omavahel pidev pillide vahetus, mis muutis selle veelgi huvitavamaks ja teistsuguseks. Pillidest tundsin ära mitmeid renessansiajastu instrumente. Näiteks nagu plokkflöödid, pommer , dulcian, krummhornid, tromboonid ja viola da gamba, kuid need on kontserdil mängitud instrumentidest vaid vähesed.
Kontsert toimus väikeses kiviseintega ruumis, millel rippusid suured piltidega seinavaibad. Muusikud ise kandsid aga keskaegset stiili värvilisi riideid, mis oleks justkui mõnest ajaloolisest filmist pärit. Kontsert toimus publikule väga lähedal, mis tundus küll algul kummaline, kuid muutis kontserdi tegelikult veelgi hubasemaks. Mulle meeldisid samuti esinejate selja taga rippuvad erinevad pildid, mis aitasid keskaja atmosfääri tekitamisele samuti kaasa. Sellised detailid on minu jaoks olulised, sest just need loovadki õige keskkonna ning selle läbi ka hea õhkkonna ja meeleolu sellise muusika kuulamiseks.
Hortus Musicuse on ansambel, kelle repertuaari kuulub keskaja ja renessansi muusika , mille võtmesõnaks saab pidada polüfooniat. Kontserdil tulid esitusele erinevad hümnid ja motetid, itaalia frottola , villanella ja madrigal , prantsuse šansoonid ja ka gregooriuse koraal , mis oli samuti tolle ajastu õukonnamuusika erinevatest riikidest pärit. Enne igat muusikapala tutvustas ansambli juht järgmisena esitusele tulevat lugu ja rääkis, mis žanriga täpselt tegu on. Sellest oli palju abi, sest mõnedel žanritel oli üsnagi raske vahet teha.
Bassi, baritoni ja tenori puhul üllatas mind kõige rohkem dünaamika ja see, kuidas emotsioonid publikuni jõudsid. Mõnede tempokamate lugude puhul oli ka üllatavalt hea diktsioon ja teksti selgus. Kogu ansambli puhtus ja häälestus oli väga hea ning oma rolli mängis selles kindlasti ka kontserdipaiga kompaktsus. Sageli jäin kuulama vaid ühte kindlat instrumenti või jälgima vaid ühte kindlat muusikut ja siis uuesti kogu üldpilti. Kontsert kestis tund aega ning esitatud muusika oli tänapäevasest täiesti erinev. See oli kaasahaarav ning huvitav ja oli näha, et ka muusikud ise nautisid kontserdi andmist. Tunni pikkune kontsert möödus lõpuks väga kiiresti. Mulle meeldis ka, et renessansi teema oli just läbi võetud nii muusikaajaloo kui ka ajaloo tunnis ning kontsert aitas luua seoseid tundides õpituga ning luua üldpilti sellest ajastust, mille muusikat kuulates oli kohati tunne, nagu viibiksimegi me 17. sajandis.
Mina isiklikult ei olnud Hortus Musicuse ega nende repertuaariga varem kokku puutunud, kuid kontserdist on mul ainult positiivsed emotsioonid. Kava oli oma ülesehituselt huvitav ja kõige rohkem pani mind imestama, et hispaania ja saksa õukonnamuusikas oli tunda niivõrd tugevat rahvuslikku stiililist erinevust. Võib-olla see jäigi kõige rohkem meelde, kuidas sama ajastu muusika on piirkonniti siiski omamoodi. Püüan leida sõnu, mis võiks nende eristamist kirjeldada, kuid jään siiksi seisukohale, et seda erinevust saab ainult ise kuulates tunnetada.