Hinnang elukestva õppe strateegiale 2020 (0)

Hinnang Eesti elukestva õppe strateegiale 2020
Arvan, et Eesti elukestva õppe strateegia 2020 näol on tegemist väga ambitsioonika projektiga, mis juhib tähelepanu praegustele haridusmaastikul valitsevatele probleemidele. Süübinud veel rohkem strateegia eesmärkidesse ning teostusplaanile, leian isiklikust vaatekohast, et kogu plaan on justkui isegi liiga suurejooneline. On kindlasti osa rahvast, kes tuleb nende ideedega kergelt kaasa, aga need on need, kes on seda alati teinud, süübinud loomulikul teel uude süsteemi. Ja seda mitte sellepärast, et kellelgi teisel on nii parem, aga puhtalt enese tänapäeva ühiskonnas ellujäämise nimel. Neil on see harjumuseks, normaalseks elu osaks. Nende inimeste kõrval on teine pool, kes ei taha või juba põhimõtete pärast ei tule muutustega kaasa, nad on justkui enese mugavusstoonis kinni, mis läheb sujuvalt neile enselegi märkamata üle ebamugavusstooniks. Siinkohal pean silmas just inimesi, kes on jõudnud elukaare keskele , jäänud ühte punkti oma eluga seisma ning elavad justkui paigal, staatiliselt.
Samas leian, et strateegias on kirjas väga palju häid ideid ja plaane muutmaks üldhariduskoolide süsteeme. Näiteks tundub minu jaoks väga huvitav ja mõistlik punkt muutunud õpikäsituse juures. Nimelt hindamispõhimõtete muutumine, eriti kujundava hindamise rakendamine. Arvan, et selle mooduse kaudu on võimalik õpilast väga hea motiveerida ning hoida teda sellises seisundis ka kogu õpiprotsessi vältel. Seda eriti seepärast, et hetkel on levimas ühiskonnas trend, et mitte tulemus ei ole kõige tähtsam, vaid protsess ise. Lisaks on väga hinnatavateks väärtusteks ka erilisus , mitmekesisus, innovatiivsus ning ka nende omaduste propageerimiseks ja sünniks on loodetavasti rakendatav kujundava hindamise süsteem. Selleks, et kasvatada uudsust ja loomingulisust ei ole võimalik piirata kõiki ühistesse raamidesse.
Selleks, et eelnevalt nimetatu ja mitmed teised muutunud õpikäsituse programmid edukalt tööle hakkaksid, oleks kõigepealt tarvis aktiveerida õpetajad ja kogu elukutse üldiselt. Selle tarbeks on strateegias mitmed võimalusi, üheks nendest on kompetentsikeskuste väljaarendamine, mille üheks eesmärgiks oleks haridusvaldkonna arendamine ja uue õpikäsituse rakendamine õpetajate ja tööandjate koostöös. Oluline on, et keegi võtaks enesele teatava vastutuse ja kannaks hoolt, et see suur ambitsioonikas strateegia oleks kulgemises, mitte ei jääks ainult paberile. See võiks olla ka üheks mooduseks kuidas aktiveerida ja hoida sellisena ka haridusmaastikul töötavaid inimesi.
Väga sümpaatsena mõjub ka punkt, mis käsitleb õpetajate ja koolijuhtide maine parandamist ja selle ahvatlevaks muutmist . Pisut jäi see küll kõlama kui valmislubadus, mis uhkelt esitatakse, aga ei keegi ei maini sõnagi, mille arvelt see toimub, siinkohal pean silmas näiteks haridusvaldkonna töötajate palgatõusu.
Olulisena jäi kõlama paragrahv mis käsitleb tööturu vajadusi ning mis veelgi olulisem, inimesi suunatakse tegema valikuid adekvaatse info alusel, mitte piiride seadmise, keelamise ja muude taoliste võtete kaudu ning pärast ei ole juttu , et see kõik on mõne ülla eesmärgi nimel. Arvan, et seire ja analüüsi süsteem, mis selgitab välja tegelikud tööjõu vajadused, on geniaalne. Lisaks on plaanis ka paljud nõustamist ja suunamist võimaldavad organisatsioonid , nõukogud jne. Siinkohal arvan, et sellisel juhul peaks see süsteem olema väga kättesaadav ja kasutajasõbalik. Kui viimased kaks nimetatud kriteeriumit on täidetud, siis on võimalus, et isegi see osa elanikkonnast, kes pigem muutusi väldivad, saab projekti kaasatud.
Rääkides korralduslikest muutustest ükskõik mis eluvaldkonnas, ei ole võimalik mööda minna tehnoloogiast ning selle arengust. Väga positiivsena jäi kõlama digipöörde läbiviimine elukestvas õppes eesmärk. Selle eesmärgiks ei ole soetada koolidesse arvuteid, nutitahvleid ja muud sarnast, sest ühelt poolt on need enamikes haridusasutustes juba olemas ja tehnika omamine ise ei ole väärtus. Võib-olla materiaalne, aga oluline on nende rakendamine ja ka strateegias on kirjas, et eemärgiks on tehnoloogiliste seadmete otstarbekam kasutamine ja rakendamine õpiprotsessis. Hiljuti käisin Ülemiste linnakus e-Estonia showroomis kuulamas ettekannet, mis tutvustas Eestit kui ühte edukaimat e-ühiskonda maailmas. Ka sealt püüdsin kinni mõttetera : tehnikat võib osta, peab olema lihtsalt palju raha, aga tehnika ise rikasta ja arenda, selleks on tarvis nutikaid e-lahendusi ning Eesti on viimasena nimetatu väljatöötamises väga edukas. Selle tõestuseks võib tuua üle kolmetuhande asjaajamisvõimaluse, mida kõike on võimalik teha ID-kaardi abil kodust, nende hulgas hääletada, registreerida firma, broneerida aeg arstile . Ning see kõik on saavutatud mitte läbi tehnika omamise vaid nutikate lahenduste kaudu.
Kuigi Eesti elukestva õppe strateegia 2020 on suur ja ambitsioonikas projekt, leian, et see on teostatav. Seda just tänu väga mõistlikele ideedele ja rakendusvõimalustele, mis on välja toodud. Ainsana tundub mulle, et võib-olla ajast jääb puudu, reaalsem tundub saavutada eesmärgid aastaks 2030. Võib juhtuda, et liiga drastilised ja kiired muutused haridusvaldkonnas võivad tekitada usaldamatust ja ebakindlust kogu süsteemi vastu. Eesolevate muutuste eesmärgid tuleks kindlasti väga selgelt lahti seletada, näidata, milles peitub kasu neile endile ja need peaks olema kõigile kättesaadavad. Kuid üldiselt arvan, et antud strateegias peitub mitmeid lahendusi hetkel haridusmaastikul leiduvatele probleemidele.