Hiina arengutaseme analüüs, Globaliseerumine Eestis (0)

Hiina arengutaseme analüüs
1. Inimarengu üldandmed.

• Hiina inimarenguindeks on 0,762. See on üldise arvestusega keskmine. Väga kõrgeks inimarenguindeksiks loetakse 0,968 ja madalaks loetakse 0,329
  
• Maailma arvestuses on Hiina inimarenguindeks 94 kohal (Indeksid on arvutatud 2006. aasta andmete järgi).
  
• Hiina kuulub keskmiste arengutasemega riikide hulka
  

Hiina kuulub Ida Aasia ja Okeaania regiooni.
Hiina on enda regioonis 6. kohal ning maailma arvestuses 94 kohal .Väikseima arengutasemega Hiina IAI 1980. aastal oli 0,404. 1980 aastast peale on see sujuvalt tõusnud. 2000 aastal oli juba inimarengu indeks 0,588. Hiina asub oma regioonis keskmisest kõrgemal tasemel ning on võrreldes kõrgeima ja madalaima IAI riigiga selles regioonis olnud pidevas kasvujärgus ilma madalseisude ja allakäikudeta. Alates 2005. aastast on kõikides riikides olnud aeglustuv kasv, mis viitab näiteks majanduskriisile või mõnele riigisisesele segadusele. Hiina stabiilset kasvu selles regioonis, võrreldes teiste pisut aeglasema arenguga, võime põhjendada Hiina kommunistliku partei järjekindluse tõttu parandada riigi majandust, et hoida ära rahutusi. See on taganud stabiilse majanduse arengu ja ühtlasi ka andnud eeldused, et suurendada IAI kasvu ja üldist riigi olukorda. Seda saab järeldada, kuna IAI arvestamisel mängib paratamatult suurt rolli riigi osalus maailmamajanduses. Samuti annab korras majandus võimalused haridus-, sotsiaal- ja muude süsteemid arenguks.
Eesti IAI tase on märgatavalt kõrgem kui Hiinal. Eesti on maailma arvestuses IAI poolest 37 kohal, Hiina aga 94 kohal. Vahe on pea kolmekordne . 2006 aasta arvestusega oli Eesti IAI 0,893. Hiina IAI tase oli 2006 aastal arvestusega 0,762 See vahe on vägagi suur ning see näitab suuri erinevusi kahe riigi vahel. Kindlasti on erinevusteks majanduse korraldus. Hiinas on IAI kasv olnud stabiilsem arvatavasti tänu riigi ergutuspüüdlustele elavdada majandust. Kuid kurb saatus on see, et väga raske on tavakodanikul oma ettevõtet rajada kuna riigisisesed majanduslikud erinevused kipuvad üha kasvama. Eestis on olnud madalseis alates 2005 aastast , kuid see on tingitud arvatavasti ülemaailmsest majanduskriisist mis puudutas kõiki, va riike, kes toodavad ise endale kõik vajaliku. Selliseks riigiks on ka Hiina.
Hiinas on SKT ühe inimese kohta olnud pidevalt madal. Kui 1980. aastal oli Eestis SKT ühe inimese kohta 9.048 $, siis Hiinas oli see vaid 524. 2016 aastaks pole Hiina veel suutnud saavutada Eesti 1980 aasta taset. 2016 aastaks on Hiina SKT ühe inimese kohta suurenenud 4.500 $ ni. Sellegipoolest on Hiina SKT ühe inimese kohta olnud pidevas tasases kasvujärgus. Niiöelda kõrgem ja edukam kiht omab põhilisi kinnisvarasi ning vaesemad varustavad firmasi tööjõuga ning saavad ka väiksemat palka, mis kokkuvõttes suuri muutusi SKT- s ei too kuna enamus rahvaarvust moodustavad siiski lihttöölised, kellel tugineb terve majandus. Samuti toimub Hiinas uurimis - ja arendustegevus, detailide ja sõlmede tootmine, toodete kokkumonteerimine ning müük ja hooldus , mis peaks tõstma SKT- d ühe inimese kohta, kuid siinkohal on jällegi teguriks see, et kapital on teatud osa staatusega rahva käes. Eesti SKT on eeldatavasti niivõrd palju kordi kõrgem seetõttu, et meil on soodsam geograafiline asend, kuna asume mereteede ääres. See on andnud võimalusi kaubateede arenguks, majandussidemete loomiseks ning majanduse üldisemaks kiireks arenguks .
Mis on globaliseerumine? See on protsess, mis algas juba tükk aega tagasi ja on
jõudnud arengujärku, kus järjest teravamini tunnetame võimalusi ja ohte , mida laienev
mänguväljak ja suurenev mängijate hulk endaga kaasa toob. Poliitiliste, majanduslike ja
sõjaliste liitude moodustumine näitas meile XX sajandil nii head kui ka halba ja istutas
meisse igasuguste liitude ja liitumiste vastu kartuse, mis on visa kaduma. Nii nagu
rahvusvahelistumine globaliseerumise eelmänguna, nii on ka globaliseerumine tervikuna
protsess, mida ei õnnestu peatada. Seda arengut ühiste jõududega juhtida on võimalik, ja
seda võimalust ei tohi Eesti käest lasta. Mida peaks tegema, et Eesti majandus tugevneks
niisuguse tempoga ja viisil, et meie asend globaliseeruvas maailmas järjest paraneks?
Tehnika ja tehnoloogia areng on meid toonud ajajärku, kus minutite jooksul on võimalik saada ühendust maakera suvalises punktis asuva inimesega, paari päevaga võib jõuda ükskõik kuhu maakeral, mõne päeva kuni nädalaga võime kätte saada kauba mis tahes kohast. Ettevõtete tööd juhitakse ja kapitali liigutatakse üle riigipiiride, üle kogu maailma.
Eesti on maailmamajandusega liitumisel jõudnud kaugemale kui paljud teised riigid. Kapitali
liikumine on vaba ja kaupade liikumisele on seatud minimaalsed tõkked. Võõrtööliste
sisserände piiramiseks kasutame teiste riikide kombel elamis- ja töölubasid, sarnaselt
teistega püüame anda suurema osa lubadest ettevõtetele hädavajalikele ja unikaalsete
oskustega inimestele. Kapitali vaba liikumine võimaldab Eestis tegutsevatel ettevõtjatel investeerida tunduvalt suuremaid summasid, kui lubaksid kodumaised säästud. Kaupade vaba liikumine tähendab, et meie ettevõtjate võimalikuks turuks pole enam 1,5 miljonit kohalikku elanikku, vaid üsna suur osa maakera territooriumist ja elanikkonnast. Loomulikult tuleb arvestada, et Eesti ettevõtjad peavad eksportkaupade müügil konkureerima USA, Jaapani ja teiste arenenud riikide kõrgtehnoloogiliste toodetega, mille valmistamisel on tõenäoliselt saavutatud oluline mastaabisäästu efekt.
Tööjõuturu globaliseerumise tulemusena tõusevad haritud ja läbilöögivõimeliste inimeste
sissetulekud tunduvalt, ka Eestis. Kuid medalil on teinegi pool: konkurents saabub ka
madalama väljaõppetasemega tööjõu turule. Konkurentsi vormiks ei pruugi siinkohal olla
võõrtööliste sisseränne, vaid pigem töökohtade liikumine odavama tööjõuga maadesse.
Ei saa öelda, et Eesti lähtepositsioon oma konkurentsivõime suurendamiseks oleks nõrk:
meie tugevustena saab esile tuua geograafilist asendit, poliitilist stabiilsust (eriti meie
peamiste konkurentide ehk teiste postsotsialistlike riikidega võrreldes), hariduse
väärtustamist, puhast keskkonda, head teadusbaasi, avatud ja uuendustele vastuvõtlikku
ühiskonda. Loomulikult on meil ka vajakajäämisi, millega peame arvestama ja mida peame
tulevikus parandama. Eesti on vaene ja väike nii pindalalt kui ka elanikkonnalt. Tööstuse
tehnoloogiline alus vajab uuendamist, teadustulemuste rakendamine tootmises on madal.