Stepihunt (2)

STEPIHUNT
XX SAJAND
Kultuur
„Igal ajal, igal kultuuril , igal moraalil ja traditsioonil on oma stiil, on oma vastav õrnus ja karmus, ilu ja julmus, ta peab enesestmõistetavaks teatavaid kannatusi ja talub kannatlikult teatavaid pahesid. Tõeliseks kannatuseks, põrguks muutub inimelu alles seal, kus kaks aega, kaks kultuuri ja religiooni lõikuvad. Antiikaja inimene, kes oleks pidanud elama keskajal, oleks selles armetul kombel lämbunud, just nii nagu lämbuks metslane meie tsivilisatsioonis.“(1993. aasta väljaandes lk 21).
„Miks ei peakski ma olema Stepihunt ja sakkus eremiit selles maailmas, miile sihid mulle midagi ei paku, mille rõõmud mulle midagi ei ütle! Ma ei suuda ei teatris ega kinos kuigi kaua vastu pidada, ma olen vaevalt võimeline ajalhete, harva moodsat raamatut lugema, am ei suuda mõista, mis lõbu ja rõõm see on, mida inimesed otsivad tuubil täis rongidest ja hotellidest, tungil täis lämmatava, pealetükkiva muusikaga kohvikutest, elegantsete luksuslinnade baaridest ja varieteedest, maailmanäitustelt, korsodelt, harivatelt loengutelt, suurtelt spordiväljakutelt, - ühtegi neist rõõmudest, mis oleksid mulle ju kättesaadavad ja mille pärast tuhanded teised trügivad ja vaeva näevad, ei suuda mina mõista ega jagada.“ (lk 28)
„kas oleme meie, kunagise Euroopa, kunagise ehtsa muusika , omaaegse tõelise kirjanduse vanad tundjad ja austajad, lihtsalt väike rumal, komplitseerunud neurootikute vähemus, kes on homme unustatud ja välja naerdud? Kas see, mida meie nimetame „Kultuuriks“, vaimuks, hingeks, ilusaks, pühaks, on lihtsalt ammu surnud ja ainult veel paari meiesuguse narri poolt tõeliseks ja elusaks peetud kummitus?“ (lk 34-35)
Muusika
„Hetke seisin ma haistes, nuusutasin verist räiget muusikat, haistsin kurjalt ja himukalt nende saalide atmosfääri. Selle muusika lüüriline pool oli imal , ülesuhkrustatud ja lausa nüretas sentimentaalsusest, teine pool oli metsik, isemeelne ja jõuline, ning ometi kõndisid mõlemad pooled naiivselt ja rahumeeli koos, moodustades terviku. See oli languse muusika, samalaadne muusika pidi olema viimase keisri aegses Roomas. Bachi , Mozarti ja tõelise muusikaga võrreldes oli ta loomulikult sigadus – aga seda on kogu meie kunst, kogu meie mõtlemine, meie valekultuur, kui võrrelda seda tõelise kultuuriga. Temas on sugemeid neegrist ja sugemeid ameeriklasest, kes tundub meile eurooplastele kõiges oma jõukülluses nii poisikeselikult värskena ja lapselikuna. Kas muutub selliseks ka Euroopa? On ta juba sinna poole teel?“ (lk 34) (Selgituseks: Stepihunt jäi džässi kuulama ).
„Aga niimoodi raginal asja kallale minna – see oli minu jaoks liiga kiire ja käre, ja ma tundsin, kuidas minus tõstis mässu kõik see, mis minusuguses vanas hellitatud muusikatundjas protesteeris grammofonide, dšässi ja moodse tantsumuusika vastu. Et minu toas, Novalise ja Jean Pauli (väike märkus: see koht ajab veidike naerma, kuna Sean Paul on ka üks nüüdisaegseid popartiste, kelle muusika on kõike muud kui vastuvõetav, seepärast seda nime nähes tuli tahtmatult muie näole) kõrval, minu mõtteeraklas ja pelgupaigas pidid nüüd kõlama hakkama ameerika tantsušlaagrid ja mul nende järgi tantsida tuli, seda oli siiski rohkem, kui keegi minult nõuda võis.“ (lk 101-102)
„Aga ega siis meeleline muusika pole ainus, on ju ka vaimset. Ega ainult see pole muusika, mida parajasti mängitakse, on olemas ka surematut muusikat, mis elab edasi ka siis, kui teda parajasti ei mängitagi.“ (lk 116)
Ajakirjandus (mainin siin all ka kirjandust)
„Kes on maitsta saanud teistsuguseid, kurje päevi, podagrapäevi, või siis terava, silmamunade taha haakunud, igat nägemis- jakuulmisrõõmu piinaks moondava kuratliku peavalu päevi, või neid hingevaakumise päevi, neid seesmise tühjuse ja meeleheite hulle päevi, mil inimeste maailm ja niinimetatud kultuur oma võltsis ja labases laadakarrahiilguses meile keset laastatud ja aktsiaseltside poolt kurnatud maad nagu oksendamisvahend igal sammul vastu irvitab, omaenese haiges minas kontsentreerudes ning väljakannatamatuse haripunkti jõudes, - kes neid põrgupäevi maitsta on saanud, see on selliste normaal- ja poolpäevadega nagu tänane vägagi rahul, tönulikult istub ta sooja ahju ääres, tänulikult teeb ta hommikulehte lugedes kindlak, et ka täna pole ühtki sõda valla puhkenud, pole ühtki uut diktatuuri kehtestatud, pole avastatud ühtki suurt sigadust poliitikas või majanduses...“ (lk 24)
„Ma võtsin ta välja: see oli õhuke, halvale paberile halvasti trükitud laadaraamatuke, selline nagu „Jaanuaris sündinud inimene“ või „Kuidas ma saan kaheksa päevaga kakskümmend aastat noormaks?“. (lk 36)
„Geenius pole mitte nii harv nähtus, nagu meile tihti näib, ja ka mitte nii sagedane , nagu arvavad kirjandus- ja maailmaajalood või eriti ajalehed.“ (lk 57)
Kodanlane
„Iial ei loobu ta iseendast, ei andu joovastusele ega askeesile, iial ei saa temast märtrit, kunagi ei hakka ta end hävitama – vastupidi, tema ideaal pole mitte andumine, vaid mina säilitamine; tema püüdeks pole ei pühadus ega selle vastand , absoluutsus on talle talumatu ; ta tahab küll teenida jumalat, aga ka joobumist, tahab küll olla ooruslik, kuid samal ajal ka siin maa peal veidi mugavust ja heaolu nautida. Lühidalt, ta katsub end sisse seada äärmuste vahepeal , parajas ja tervislikus tsoonis, kus pole ei ägedaid torme ega äikest, ja see tal ka õnnestub, kuigi tolle elu- ja tundeintensiivuse arvel, mida võimaldab absoluudile ja äärmustele suunatud elu. Seetõttu on kodanlane oma olemuselt nõrga eluihaga olend, kartlik, hirmul iga enesekaotuse ees, kergesti valitsetav. Võimu asemele on ta pannud seepärast enamuse, vägivalla asemele seaduse, vastutuse asemele hääletamise.“ (lk 47)
„...seepärast põletab kodanlane täna neid kui ketsereid, poom neid kui kurjategijaid, kellele ta ülehomme ausambaid püstitab.“ (lk 55)
„Nii on alati olnud ja nii ka jääb, et aeg ja maailm, raha ja võim kuuluvad väikestele ja lamedatele, ning teistele, tõelistele inimestele, ei kuulu midagi. Mitte midagi peale surma.“ (lk 133)
Raadio
„Ma ei suutnud kujutleda seda mulle mitte põrmugi sümpaatset aparaati oma töötoakeses raamatute keskel ja ka tantsimise vastu oli mul nii mõndagi öelda. (lk 101)
„„Mu jumal,“ hüüdsin ma kohkunult, „mida te teete, Mozart? Kas te tahate tõesti endale ja mulle seda sigadust peale sundida? Seda jälki aparaati meile kallale ässitada, seda meie aja triumfi, tema viimast võidukat hävitusrelva kunsti vastu? (lk184)
Läbilõikeinimene ja Stepihunt
21. sajandi niinimetatud läbilõikeinimene esindab kõike seda, mida ka sada aastat tagasi. Enamik on võõrandunud kultuurist või siis ei teatagi enam, mis kvalifitseerub õieti kultuuri alla. Kultuuri aetakse sassi masstoodetega. Miks muidu ilutsevad enim müüdud raamatute edetabelites kokaraamatud ning 50-leheküljelised „ elulooraamatud “. Ajakirjandus tegeleb pseudoprobleemidega ning päevast päeva kirjutatakse artikleid, mis pahatihti kordavad üksteist. Mida kriitilisem olukord valitseb ühiskonnas, seda vähemteadlikumad inimesed kipuvad sõna võtma. Siis on ometigi lootust, et keegi loeb. Kui olukord ei ole kiiduväärt, siis igaüks sooviks anda ju panuse, et asja parandada. Sellise käitumisega tekibki tohuvabohu, millest läbilõikeinimesel on raske aru saada, milliseid mõtteid omaks võtta ning milliseid mitte. Selles aga seisnebki probleem: lihtinimene võtabki teiste mõtted omaks, ise ta neid ei genereeri. Adopteeritakse teada-tuntud tõed ning esitatakse neid kui oma väljavaadetena. Enam pole tähtis, kas mingisugune raamat on loetud või mitte. Kui raamatu autor, pealkiri ning rahva seas levinud üldine arvamus on teada, siis võibki julgelt särada tõsiasjaga, et raamat on loetud. Inimest hinnatakse ikka tema sõnade ja tegude järgi. Sõnadega saab aga suuri ja säravaid tegusid endale omistada. Välise sära taotlemine on inimloomuse üks lahutamatu osa.
Inimesed, kes aga mahu ega tahagi mahtuda massi hulka, näevad sellises tendetsis ainult inimkonna allakäiku. Kuna massi saab moodustada vaid suure hulga inimestega, siis Stepihundile sarnaseid inimesi leidub vähe. Nemad on kui inimkonna prohvetid, kes on juba ette häälestatud, et inimkond on hukule määratud. Stepihundid ei rahuldu millegagi, mis tavainimestele lõbu pakub. Stepihundid otsivad oma kultuuri minevikust, nad seostavad kultuuri kannatustega. Nagu ütles ka 20. sajandi filosoof Ortega y Gasseti, et merehädaliste mõtted on ainsad õiged mõtted. Kõige suuremad tähtteosed on tulnud just sellest ajastust, kus loomeinimesed kannatasid kõige rohkem. Mida karmim on valitsev režiim, seda paremad teosed sellest sünnivad. Meeleheide ning rahulolematus ühiskonnas valitseva korra pärast sunnib Stepihunte vaimset toitu otsima kas minevikust või siis omaenda loomingust.
Kui läbilõikeinimesed on paadunud optimistid ning primitiivsed olendid, siis Stepihuntidele on osaks saanud pidevalt kannatada. Kannatada just seetõttu, et nad on suuremad kui mass. Nad ei ürita seda olla, vaid nad ongi. Nendele ei ole tähtis väline sära ega teiste arvamus. Kuna teised on nagunii osa massist, siis parema meelega nad väldivad inimesi. Sõpru leidub neil muusikas, kas mõni ilus virtuooslik viiulisoolo, või siis raamatutes mõni peenekoeliselt viimistletud tekstilõik, mis pakub suuremat naudingut, kui tavainimene kunagi üldse kogeda suudab. Stepihunt elab avatud silmadega , samal ajal kui teised pigistavad enda silmad veel kõvemini kinni. Sellise eelise eest peavad Stepihundid aga ränka hinda maksma: nad on määratud kannatama kogu elu, kuni nad ei õpi kooseksisteerima massiivse läbilõikeinimesega.