Hermann Hesse (0)

HERMANN HESSE 1877 - 1962
Nime poolest sakslane , misjonäri perest , juurtelt baltisakslane (mingi vanaisa oli TÜ lõpetanud ja oli Paides arst), aga tema ise läks Indiasse misjonäriks, ema oli ka pärit Indiast misjonäri perest. Vanemad olid pietistid- eriti vagad. Kasvatati rangelt. Oma loomult kuulekas, aga kui olid reeglid, siis ta tahtis neid eirata. Koolis käis ka mingis ranges , kust pani plehku. Õppis omal käel. Oli raamatukaupmehe õpilane ja tegeles natuke sellega, aga ta saavutas kirjanikuna kohe nooruses kuulsuse ja sissetuleku. Teine vanaisa oli talle eeskujuks ( idamaine onkel), kes mõjutas teda palju: Ida huvi. Suuremosa elust elas vaikselt Šveitsis, võttis ka Šveitsi kodakondsuse ja otsis ennast- sisemine tasakaal oli probleem, reisis ka Indiasse- avardas silmaringi, aga hingeline vastuolu jäi. Ilmasõja puhkedes oli see pettumus, avaldas sõjavastaseid kirjutusi, millega tal tuli pahandusi- süüdistati isamaareeturiks. Suri ka isa, naine närvihaiglasse, pojal oli terviseprobleeme- hingeline kriis. Tal aitas sellest välja tulla psühhoanalüüs. 46 aastal sai kirjanduse Nobeli preemia (Klaaspärlimäng). 62 aastal suri leukeemiasse.
Alustas uusromantikuna ja uusekspressionismina. Tähelepanu võitis arenguromaaniga „Peter Camenzind“ peategelaseks nooruk, kes ei suuda kohaneda elutingimustega ja otsib enda tõelist olemust. Talle iseloomulik kohanematus ja eneseotsing. Sai tuntuse saksa kultuuriruumis, aga ses polnud midagi väga uut v nii. Räägib ka kooliajast ja abielu raskustest. „Demian“ inimese iseendaks saamine. „Siddharta“ idamaise teemaga enese otsimine. „ Stepihunt “. „Nartsiss ja Goldmund“ keskaja teema. „Klaaspärlimäng“- peateos, kõige mahukam 1943. aastal.
Iseloomulik on kõrgema poole püüdlemine ja oma tee leidmine. Palju on kujunemisromaane, sageli on takistuseks kujunemisel väärarusaamad, vaimsed kammitsad. Omalt poolt uuendas kujunemisromaani autobiograafia lisamisega, kaasaegse psühholoogia sisse toomisega ja sotsiaalse kriitika lisamisega. Otsitakse harmooniat. Igapäevase maailma taga on peidus igaveste väärtuste vaimene maailm, mis on alati olemas, ükskõik kui kole on reaalaeg. Parim võimalikkus oleks tegelikus maailmas elamine ja selle paremaks muutmine. Enese leidmine ei ole traditsioonilisi radu käies, vaid igal ühel oma individuaalne, mille nimel tuleb loobuda isekusest, rumalusest ja kannatama peab ka. Kannatamine näitab inimese väärtust, ilma selleta ei saa inimene muutuda. Sageli tuleb inimesele appi teejuht, kes tutvustab, avardab põhimõtteid ja vaateid, aga see tegelane ei võta otseselt üle, peab jääma isiklik tee.
Maailmas väärtustab vaimsust, mis kestab tema arust üle aegade. „Klaaspärlimäng“- ideaalmaailm, kus peategelane ei leia tasakaalu ikkagi. Endal pole tal ka lõpplikku vastust. Ta on nii romantik -tegelased ei suuda kohaneda, usk armastusse - kui ka eksistentsialist –olemasolemise mõtte küsimus-.
„Stepihunt“-
1)ajastu- 1920ndate teine pool, Saksamaal 2) Harry : olemus- kodanluse vastane ja samas see lummas teda, üksik, välimus-juba halli juustes, korralik välimus, keskmise pikkusega, haigus paistis välja, terav profiil, hoolitsetud välimus