Hendrik Adamson (0)

ELULUGU:
Hendrik Adamson sündis Metsakuru külas Patsi talus. Tema isa oli rätsep. 1901–1907 õppis ta Kärstna valla- ja ministeeriumikoolis ning 1907–1911 Tartu Õpetajate Seminaris .
Aastal 1911 töötas ta õpetajana Tormas Võtikvere ministeeriumikoolis, 1912–1918 õpetajana ja juhatajana Kasepää vallas Raja küla ministeeriumikoolis ning 1919–1927 Kärstna algkooli juhatajana. Seejärel sai temast kutseline kirjanik Kärstnas Kodu pisitalus. Ta oli Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Hiljem oli ta lühikest aega õpetaja Valgamaal Lõvel (1940) ja Kärstnas (1944).

Teosed

1913. aastast avaldas ta ajakirjanduses miniatuure, dialooge, vesteid, hiljem arvukalt värsse, jutustusi ja novelle. Ta äratas tähelepanu mulgi murdes luulega . Ta avaldas luulekogud "Mulgimaa" (Tartu, 1919), " Inimen " (Tartu, 1925), "Tõus ja mõõn" (Tartu, 1931 ), "Kolletuspäev" (Tartu, 1934), "Mälestuste maja" (Tartu, 1936) ja "Linnulaul" (Tartu, 1937), novellikogud "Kuldblond neitsi" (1925) ja "Roheline sisalik" (Tartu, 1925) jm. Kujundirikkais ja humoorikais luuletustes kasutab H. Adamson tihti murdekeelt. Kirjutanud ka esperanto keeles. 1928. aastal ilmus lapsepõlvemälestusraamat "Kuldsel elukoidikul".
Hiljem on avaldatud luulekogud "Kolm pilku" (Geislingen, 1947), "Kogutud luuletused" ( Stockholm , 1963) ja "Luuletused" (Tallinn, 1965) sarjas "Väike luuleraamat ", "Vikerkaar ja vari" (Tartu, 1998) ning "Laotuse õlman: ma muigan mu mulgi murden" (Tartu, 2001). Lastele avaldati 1989 raamat "Auli: lugu ühest väikesest poisist".
Tema üksikluuletusi on tõlgitud vene, inglise ja itaalia keelde.
Hendrik Adamson suri 1946 ja maeti Helme kalmistule, kus talle on pühendatud mälestustahvel.
Hendrik Adamson (1891–1946) kuulub sünni poolest eesti väge -
vasse luulepõlvkonda. Temaga ajaliselt lähestikku sündisid August
Alle, Johannes Barbarus , Marie Heiberg , Henrik Visnapuu, August
Gailit , Jaan Kärner, Johannes Semper . Iseõppimine ja eakaaslaste
kirjanduslike moodide ja püüdluste jälgimine oli tema kirjanduslik
kool. Põhi oli muidugi Tartu kooliõpetajate seminari klassikaline haridus ,
kõige all aga vaieldamatu looduslik või jumalik and. Adamsoni
loomingus põimuvad rahvalauliku spontaansus ja esteetiliselt
rafineeritud programmilisus. Eluajal tunnustati ja austati teda sõb -
ralikult, aga ta jäi kõiges ja kõikjal salongiväliseks suuruseks. Ühte
„salongi“ ta siiski kuulus – see oli üleilmne esperantokeelsete autorite
vennaskond või kogudus . Selle kaudu oli tal valitud sõpru
Ungaris, Skandinaavias, nagu ka Eestis. Enese vormimisel püüdis ta
juhinduda algul Karl August Hindrey , pikemalt Tuglase, hilisemas
eas Peet Vallaku esteetilistest vaadetest.
Järelpõlvlastest on Adamsoni kõige aupaklikumalt, ühtlasi päde -
valt käsitlenud Arvo Mägi. Tema teoks oli Hendrik Adamsoni „Kogutud
luuletuste“ koostamine, avaldamine ja põhjendamine Rootsis
1963. Hendrik Adamsoni kogutud või valitud luuletusi tahtsid juba
varemalt, Nõukogude ajal, Eestis avaldada helmelased-tõrvalased
Tangsoo ja Aader , kuid Adamson oli nõukoguliku ideoloogia paistel
kui mitte otseselt vaenuleeri kuuluv, siis vähemalt kahtlane ikkagi,
see tähendab, välditav.
Käesoleva kogumiku aluseks on Hendrik Adamsoni eluajal ilmu -
nud luulekogud „Mulgimaa“ (1919), „Inimen“ (1925), „Tõus ja
mõõn“ (1931), „Kolletuspäev“ (1934), „Mälestuste maja“ (1936),
„Linnulaul“ (1937) ning sõja tõttu käsikirja jäänud „Seitsmes“ (1942).
Lisa on andnud „Kogutud luuletused“ (1963), „Väike luuleraamat“(1965), antoloogia „Sõnarine“ (1992), ELA ’86 (Eesti luule aasta -
raamat) (1987), „Eesti ballaadid “ (2003) ning Eesti Kir jandusmuuseumis
leiduv käsikirjaline pärand. Valikut tehes on läbi vaadatud
ka kõik luuletaja eluajal ajakirjanduses ning almanahhides ilmunu.
Viimatinimetatute põhjal on koostatud valimikud „Vikerkaar ja vari“
(1998), „Laotuse õlman“ (2001), samuti siinsed kõige värs kemad
tsüklid „Lehti laialipuistatud laekast“ ning „ Poeemid ja bal laadid “.
Seega on Hendrik Adamsoni luulet püütud esitleda selle kõiges
mitmekülgsuses, välja arvatud ilmsed juhuslikkused ning nõr kused.
Kuupäevad luuletuse juures tähistavad kirjutamise aega. Kui teada
on ainult esmailmumise aasta, märgib seda aastaarv kaldjoonte va hel.
Loomingulooliselt on koostaja arvates tähtsam kirjutamisaeg. Võe -
tagu raamat vastu koostaja parima tahte ja oskuse avaldusena.