Helilooja JEAN-BAPTISTE LULLY (0)

JEAN- BAPTISTE LULLY

1632- 1687
Lapsepõlv
Sünnipärase nimega Giovanni Battista Lulli. Sündinud 28. november, 1632. Pärit Itaaliast , Firenzest. Lully ei saanud nooruses mingisugust haridust, ent tal oli erakordset annet nii tantsimises kui ka pillimängus – ta mängis kitarri ja viiulit .Alustas oma karjääri 1646.aastal Orléansi printsessi toapoisina. Leedi abiga arendati Lully andeid ning ta omandas solfedžot Nicolas Metru käe all.
Töö õukonnas
Andeka viiuldajana nimetati ta 1653.aastal juba õukonna heliloojaks. Temast sai ka kuninga orkestri viiuldaja , varsti rajas ta selle 16 parimast mängijast uue orkestri nimega "Väikesed Viiulid", mis oli kahtlemat ajastu parimaid. 1650ndatel lõi Lully mitmeid ballette, kus koos autoriga astus üles ka kuningas ise. Tohutu menu saatis muusikat, mis oli kirjutatud Molière'i komöödiatele (sh "Kodanlasest aadlimees" ja “Armastuse tohter”). Kohtumine Molière'iga pani aluse uue žanri – komöödiaballeti – tekkele.1660.aastal sai Lullyst kuningaperekonna muusikaõpetaja ja talle allus ka kogu õukonnamuusika. Kuninga balletivaimustuse raugemisega pühendus Lully ooperite kirjutamisele. Süvenesid ka Lully tervisehädad, mistõttu pärast 1670. aastat ta enam tantsida ei saanud.
Pereelu
Jean-Baptiste de Lully abiellus oma sõbra ja kolleegi Michel Lambert 'i tütre Madeleine Lambert'iga. Tema vabameelsus põhjustas õukonnas alatihti intriige ning pingelised olid suhted ka kuningaga, ent tänu oma talendile Lully viimase ebsoosingusse ei sattunud. Lullyl oli teadaolevalt kolm poega – Louis, Jean-Louis ja Jean-Baptiste Lully II.

Ooperiteater
1672.aastal sai Lully õiguse luua ooperiteater ja temast sai ka ooperijuht – tema asutatud Kuninglikust Muusikaakadeemiast kasvas Pramtsuse Rahvusooper. 1673 . aastal valmis Lullyl esimene prantsuse stiilis tõsine ooper ehk lüüriline ooper ( trag édie lyrique). Lully jäljendas oma ooperis prantsuse teatrinäitlejate pateetilist ja laulvat deklamatsiooni. Ta püüdis panna keele rütmi võimalikut täpselt muusikasse ja nii sündinud retsitatiiv oli laulvam ja rütmiliselt keerukam kui itaalia ooperis. Retsitatiivil oli prantsuse ooperis ka palju rikkkalikum orkestrisaade ning selle tähtsus veelgi suurem kui itaalia oopereis. Aariad oli suhteliselt lühikesed, neid oli vähe ja nende lihtne meloodia erneb retsitatiivist üsna vähe. Lüürilise ooperi omapäraks itaalia ooperiga võrreldes on rohked balleti – ja kooristseenid. Alates 1673.aastast kuni surmani lõi Lully pea igal aastal ühe ooperi.


Surm
Kui Lullyst sai 1680.aastal Louis XIV sekretär, millega kaasnes ka tõusmine aadliseisusesse, oli ta endale kogunud kõik tiitlid , mis tol ajal ühele muusikule võisid kuuluda . Lully on läinud ajalukku suure orkestri- ja teatrijuhina, sealjuures väga türanlikuna. 8. jaanuaril 1687 juhatas Lully Louis XIV tervenemise auks Ambroosiuse hümni, mille käigus viskas ta dirigeerimissaua vastu maad, mis tabas ta jalga ja põhjustas põletiku. Hoolimata haava ohtlikkusest keeldus Lully jala amputeerimisest, mistõttu levis gangreen peagi üle terve keha, põhjustades helilooja surma 22. märtsil 1687.
Looming
Lully kuulus barokiajastu heliloojate hulka, kelle muusikas kohtab tihti tollele ajastule omast võtet basso continuo't. Lully loomingut iseloomustab jõulisus, emotsionaalsus ja rütmikus. Tänu Lullyle kogusid õukondades populaarsust tempokad tantsud. Oluline oli Molière'iga koostöös tekkinud uus žanr komöödiaballet, mis ühendas nii teatrit, balletimuusikat kui ka komöödiat. Lully kirjutas küll peamiselt viiulile, ent ka kitarri-, lauto-, oreli -, fagoti-, plokkflöödi- ja klavessiinimuusikat.
Kui helilooja pühendus ooperile, otsustas ta muuta Itaaliast pärit žanri prantslastele vastuvõetavamaks. Põhilisteks muudatusteks olid varem selgelt eraldatud retsitatiivsete osade segamine aariatega pinge tõstmise eesmärgil ning süžee hoogsam areng. Lully'd peetakse prantsuse ooperi pioneeriks .

Tähtsamad teosed

Ooperid

• Cadmus et Hermione (1673)
  
• Roland ( 1685 )
  
• Achille et Polyxène (1687)
  

Balletid

• Les Saisons (1661) ( Aastaajad )
  
• Le Naissance de Vénus (1665) (Veenuse sünd)
  
• La Jeunesse (1669) (Noorus)
  
• Le Temple de la paix (1685) (Rahutempel)
  

Muud žanrid

• Le Mariage forcé (1664) (Lahutatud abielu) – komöödia
  
• Quare fremuerunt (1685) – motett
  
• Les Fêtes de l' Amour et de Bacchus (1672) (Armastuse ja Bakchose peod) – pastoraal