Helga Nõu raamatu "Kuues sõrm" ümberjutustus (0)

Kuues sõrm
Autor: Helga Nõu
Peategelased: Karina , Pärt ja Marius
See raamat räägib sellest, kuidas üks 16-aastane tüdruk, Karina, sõidab Tartusse operatsioonile, kus ta on doonoriks oma vennale , Anarile. Anaril avastati aasta tagasi raske haigus ning vajab nüüd uut neeru. Kõige paremini sobis selleks doonoriks tema, Karina.
Olles Tartu bussis, mõtleb ta terve tee, et kuidas ta lasi oma vanematel end ära rääkida ning doonoriks olemiseks kirjaliku nõusoleku andis. Karina loodab jubedalt, et enne haiglasse jõudmist võiks juhtuda mingi ime et ta ei peaks operatsioonile minema, sest ta kardab .
Temaga samas bussis sõidab Tartusse ka Pärt. Pärt istub Karina taga ning tõmbab ninaga õhku, et tunda Karina lõhna.
Tartu juba paistab, kuid midagi pole veel juhtunud. Buss jõuab bussijaama, inimesed hakkavad maha liikuma, Karina jääb meelega kõige viimaseks . Kuid bussipealt maha minnes ta komistab ja kukkub asfaltile. Ta ajab end püsti ja läheb pingile istuma, et haava puhastada. Möödakäijatest ei paku keegi abi, ainult vaatavad ning Karinale tundub, et itsitavad tema üle. Karina mõtleb siis, et võiks sööma minna, ta teadis siin läheduses head kohvikut. Ta oli juba Wilde kohvikule üsna lähedal kui ta märkas, et tal olid kingapaelad lahti, ta kummardas ja sidus need kinni. Kui ta jälle pea püsti tõstis oleks ta nagu täiesti teises kohas, ükski koht ei tundunud tuttav. Ta sattus segadusse. Ta ei saanud aru kuidas tema ees oli järsku vanaraamatupood. Miski tundmatu sisemine jõud sundis teda raamatupoodi sisenema. Raamatupoes oli mingi eriskummaline lõhn. Karina käis raamatupoes ringi, katsus erinevaid raamatuid nagu otsiks midagi kindlat kuid ei teadnud mida. Poes oli ka keegi mees ratastoolis , Karina pani tähele , et mehe vasaku kõrvalesta ülemine osa oleks justkui ära lõigatud. Järsku ilmus tema ette poemees: lühikest kasvu , tõmmu näo , süsimustade silmade ning kuldsete prilliraamdega vanamees . Poemüüja pistis Karinale pihku ühe väikese kulunud kuid haruldase välimusega väikest formaati raamatu. Öeldes, et kui sa seda raamatut enda käes hoiad siis võid lugeda sellest omaenda elu. Karinal tekiks nagu kontakt raamatuga ning ta soovib seda iga hinna eest endale osta. Kuid ta ei saa seda endale kuna ratastoolimees krahmab selle Karina käest maksab nõutud summa ning kaob poest välja.
Seoses poemüüjaga jääb Karinale silma tema otsaees olevat kaks muhku ning midagi eriskummalist tema käte juures. Poemüüjal oli kummalgi käel kuus sõrme.
Karina lahkus raamatupoest ning mõistis et peab haigla poole kiirustama.
Ta ei pidanud haiglas kaua vastu, hirm operatsiooni ees sai temast võitu ning ta põgenes sealt.
Peale põgenemist vaevasid teda küll hingepiinad kuid ta ei läinud haiglasse tagasi.
Karina läks hoopis bussi peale, et sõita sõbranna juurde kelle juures ta oli ratsalaagris käinud. Öiseid reisijaid oli bussis vaid mõni üksik. Kui bussijuht ust sulgema hakkas kiirustas keegi veel bussile. Karinal tekkis hirm, et tullakse teda otsima . Ei , õnneks mitte.
Bussisõidu ajal haarab teda kõheduse tunne, ta tunneb et keegi jõllitab teda pimedusest. Karina satub paanikasse ning tormab tundmatus kohas bussist välja. Bussist hüppab välja ka poiss.
See poiss oli Pärt. Ta jälitas Karinat, sest Karina tundus talle nii tema õe, Kerli moodi.
Karina põgeneb esmalt tagaajaja eest mööda teeserva, käeotsas kõlgub must raske spordikott. Arvates, et metsas on end lihtsam ära peita põikab ta teelt kõrvale. Metsas takerdub ta traataeda kus ta ennast vigastab. Vaikselt nuttes vabastab ta end okastraadist ning põrkub kokku Pärdiga. Tekib rüselus. Pärt selgitab, et ta jälitab Karinat kuna ta on nii tema õe Kerli moodi, ning ta tahab , et talle muinasjutte jutustataks. Karina meelitab Pärti tee peale tagasi minema, et uuesti bussi peale saada. Kuid Karina kasutas võimalust, et Pärdist lahti saada ning jäi ühe põõsa taha passima. Veendudes, et Pärt on läinud läks Karina jälle liikvele, et otsida mingi soojem koht kus hommikut oodata.
Karina jõudis mingi kraavini, proovis sealt üle minna kuid libises, ta rippus seal abitult paju okste vahel ning oli üsna kriitilises seisus. Ta karjus: “Pärt, Pärt aita mind...”. Lõpuks Pärt tuligi ja aitas ta sealt välja. Märkamatult olid nad jõudnud kuskile katuse alla ning hoolimata märjast ning külmast vajusid nad sügavasse unne.
Hommikul ärgates nägid nad täiest ebareaalset vaatepilti. Ühte lühikest meest õues askeldamas. See oli Hall – Hallid ilmuvad kui inimesed neid pahandanud on - räägivad muinasjutud .
Pärt otsustas uurida miks Hallid end näitasid. Karina avastas, et tema must kott on öö jooksul kadunud. Ta ei tea kas kaotas selle öösel põgenedes või on Pärt selle ära võtnud . Pärt tahab minna tuldud teed pidi tagasi, et kott leida kuid avastab aida nurga tagant hoopis surnu. Kuna kummalgi pole mobiiltelefoni, et politseid kutsuda otsustavad nad majast abi küsida.
Elumaja ust aga ei tule keegi avama, kuigi nad kuulevad seest häälitsust. Nad piiluvad akendest sisse ning avastavad, et majas on laps. Väike laps. Nad purustavad ühe aknaklaasi , et majja sisse saada .
Laps on haige ning näljas. Karina püüab last aidata ning saadab Pärdi abi kutsuma.
Pärt lähebki. Tema tee ristub suure, halli, vana ja räsitud koeraga, kellel oli ketijupp kaelas. Pärt jagab koeraga oma poolikut võileiba ning vabastab koera kaelaketist.
Tee peale jõudes üritab ta peatada mööda sõitvaid autosid kuid keegi ei peatu. Tee ääres märkab ta traataeda ning talle meenub eelmine õhtu ning Karina kadunud kott. Lootuses kott leida astub ta teelt kõrvale. Tal on õnne ning ta leiabki Karina koti . Samas meenuvad talle ka tema teised ülesanded, leida telefon, et kutsuda arst lapsele ning politsei surnu pärast. Pärt liigub edasi ning satub uhke villa juurde. Villas on kolm meest, kes nähes Pärdi käes musta kotti , vestlevad temaga lahkesti ning kutsuvad ta majja. Tekib rüselus ning Pärt põgeneb akna kaudu, eelnevalt taskud toidukraami täis toppides. Kuid Pärdile jõutakse järele, kott varastatakse ning ta ise lüüakse oimetuks.
Karinal on õnnestunud vahepeal last märja rätikuga jooma meelitada ning laps on juba väheke erksam. Karina annab endast parima , et lapse eest hoolt kanda. Ta kutsub last Aap ´iks, sest see on vähene häälitsus mida too teeb.
Sama päeva õhtul ilmub maja juurde mingi rattur kes väitis, et on ära eksinud ja tahtis natuke vett, sest tema enda vesi oli otsa saanud. Ratturi nimi oli Marius . Nad ajavad pikalt juttu.
Karina tunneb, et tal tekivad Mariuse vastu tunded.
Olles rääkinud Mariusele ka laibast, läksid nad seda koos vaatama , kuid laip oli kadunud. Marius sõitis ära ning lubas järgmisel päeval Karinale ja lapsele autoga järele tulla.
Kätte on jõudnud taaskord õhtu ning Karinal tuleb veeta õudne öö võõras majas. Hommikul avastab ta majaukse tagant kehvas seisus Pärdi.
Pärt jutustab , mis temaga juhtus ning jagab Karina ning lapsega toidukraami, mis ta taskutes oli.
Päeva teises pooles hakkab Karina taas otsima mida süüa saaks. Talle meenub, et maamajades hoitakse toidukraami keldrites. Leidnud keldrivõtme läheb ta keldrisse ning toidukraami asemel leiab sealt hoopis samasuguse musta spordikoti nagu tal oli. Kuid see ei ole tema kott, sellel ei ole vana kleepeka jälge, ning see kott on raha täis. Karina jätab koti sinna kust ta selle leidis.
Marius tuli Karinale ja lapsele järele. Kui Pärt näeb musta Ford Mondeot keeldub ta kaasa minemast, sest tema ründajad olid sõitnud samasuguse autoga.
Marius viis Aapi ning Karina enda majja, mis asus järve kaldal. Ta juhatas nad väikesesse kuid hubasesse tuppa esimesel korrusel. Marius ise elas maja teisel korrusel.
Majas elasid veel Eero, Helen ja Anett.. Majas oli veider süsteem. Liikumist oli väga vähe, samas puudus polnud millestki. Külmkapp ja sahver olid toitu täis. Omavaheline suhtlus ning ka suhtlus välismaailmaga oli minimaalne. Tundub nagu aeg seisaks selles majas.
Maja taga puude all seisab suur suletud furgooniga veoauto, mis ei ole Karina majas viibimise ajal kordagi liikunud.
Õhtuti kui Aap on magama jäänud on Karinal võimalus järve ääre käia.
Ühel õhtul taas järve äärde minnes kohtab ta seal tüdrukut. ( Raamatus lehekülg 123 - .126) Tundub nagu tuleks tüdruk otse veest. Tüdruk on pikk ja sale, kahvatu ning peaaegu läbipaistva näonahaga.
Tüdruk ütleb, et sellel majal on kuri hing, ning soovitab Karinal sealt kiiremas korras lahkuda.
``See kuri hing murrab elanike tahte, nad kaotavad elurõõmu ja muutuvad temast sõltuvaks.`` Ta hoiatab ka ühe eseme eest , mis majas on.
Nad vestlevad veel pikalt, kuni jutu sees tuleb välja, et tüdruk on elanud lastekodus. Viimasel hetkel enne Kerli lahkumist taipab Karina võõra nime küsida. Kuuldes Kerli nime, seostab ta teda kohe Pärdiga ning saab teada , et tema ongi Pärdi kadunud õde. Karina saab teada Kerli ning Pärdi loo.
Selgub , et Kerli on uppunud 7 aastat tagasi. Kasuema saatis Kerli poodi jahu tooma aga pood oli teisel pool lahte ning mööda kallast oli pikk maa käia. Läksin üle jää, aga oli aprillikuu ja jää ei kandnud. Karina ei usu Kerlit sest , tema ju näeb tüdrukut. Kerli seletab , et nad on praegu ääremaal kust läheb piir. Kerli räägib ka sellest, et tegelikult oskab Pärt väga hästi ise lugeda. Pärt õppis lugema juba viiesena ning luges tihti ka õele muinasjutte ette. Miks ta vastupidist väidab ei ole teada.
Kerli palub Karinal Pärdile edasi öelda, et too lõpetaks õe otsimise, et Pärt ei ole kuidagi süüdi tema jääauku kukkumises. Pärt tunneb õe uppumise pärast endal süüd, sest tahtis väga , et õde talle kommi ostma läheks. Kuid ema saatis teda ka poodi jahu tooma , mida tal kiirelt vaja oli ning kommid olid Kerlil selleks ajaks juba meelest läinud. Karina arvab , et siis on ju ema süüdi. Millele Kerli vastab: „Ei , ei ole. Mul oli üks salajane peika, kellega ma poe juures kohtuma pidin ning seetõttu et kiiremini kohale saada hakkasingi üle jää minema. „
Kerli tunnistab : „Et see peika tekitas temas vaid väheke põnevust. Õieti armastasin ma vist ainult oma venda.“
Kerli haihtub ning Karina läheb tagasi majja.
Maja juures selgub, et Eero on kadunud. Majas on närviline õhkkond ning Karina otsustab ülakorrusele uurima minna, mis siis õieti juhtunud on. Ta leiab trepilt mingi eseme, mida puudutades ta tunneb kohe ära selle väikese formaadilise raamatu , mida ta Tartu vanaraamatupoes oli endale tahtnud. Ta haarab raamatu, peidab selle püksivärvli vahele ning lukustab end oma tuppa.
Talle meenub järsku see raha täis kott, mis Kääbiku talu keldris vedeleb.
Marius tuleb Karina tuppa. Toimub jutuajamine , Karina avastab, et Mariuse vasakukõrva ülemine osa on puudu, justnagu ratastooli mehel . Karina on segaduses. Õuest kostab vali kärgatus ning taevapoole kerkivad leegid teevad öö valgeks.
Majas läheb lahti paanika . Keegi karjub, et Labor põleb. Selgub, et Eerol oli keemiainsener ning tal oli kõigest villand saanud ning ta on end narkolaborisse lukustanud ning selle õhku lasknud.
Karina ei tee nutvast Aap´ist väljagi, kuuldes sireenide hääli põgenevad kõik maja juurest. Sõitnud koos Mariusega teadmata suunas ja määramata aja tunneb Karina järjest rohkem et ta peab Kääbusele minema. Marius teeb Karinale pakkumise leid pooleks jagada, Karina eitab kõike ja teeb nagu ei mõistaks millest Marius räägib. Järsku käratab Marius Karinale, et too raamatu talle annaks. Toimub rüselus. Marius leiab Karina riiete alt raamatu ja võtab selle ära. Öeldes, et ma päästan sind
Sellest nagu ka ükskord varem. Karina taipab , et see ratastoolis mees siiski oli Marius.
Kuna nad on ääremaal , kus ei ole minevikku ega tulevikku, siis ei saa nad kindlad olla , kas see hetk on juba möödunud või alles ees. Marius räägib, et ka Kurat on igavene. Poemees , kes Karinale üritas raamatut vere hinnaga maha müüa oligi kurat , karvaste , kuue sõrmega kätega kurat.
Kuradi käsiraamat õpetab, et armastust ei ole olemas. Kuradi käsiraamat teeb oma omaniku sõltlaseks ja hävitab ta lõpuks. Marius on jõudnud viimase peatükini. Viimases peatükis on katuselt lendamine. Kui saad piisavalt spiidi , saad õhku tiibade alla ja lendad! Kui ei saa, kukud alla.
See kuradi käsiraamat on Mariuse käes juba varem olnud kuid ta kaotas selle käest ning nüüd pani selle talt pihta Karina. Karina uuris, et kuidas Marius teadis, et raamat tema käes on. Mille peale Marius vastas, et ilma raamatuta poleks sa Aapu majja maha jätnud. Karina ehmus ning tahtis, et Marius ta maja juurde tagasi viiks , kuid Marius keeldus ning teatas, et mine ise kuhu poole tahad . Nad jõudsid rääkida veel Kerlist , kes pidi ilmuma alati enne seda kui keegi siit ilmast lahkub .
Enne lahkumist surub Karina veel oma kuumad huuled Mariuse suule. Mees lubab, et Karina saab temast veel kuulda.
Karina ja Pärt taaskohtuvad . Pärt on vana koera endale võtnud , nimetab teda nüüd Hundiks.
Pärt juhatab tüdruku enda ehitatud onni juurde , kus Pärdil on Karinale üllatus . Karina must spordikott.
Karina räägib Pärdile kohtumisest Kerliga . (Loe lk 149 -151- miks teda õekeppijaks nimetati).
Nad hakkavad koos otsima teed maja juurde kuhu Aap maha jäi. Maja on teisel pool järve ning nad peavad minema ümber järve. Ühel hetkel märkavad nad järvel parve, mida Karina testima läheb, et ehk saab sellega üle järve.
Kuid kui Karina parve peal on kaotab ta tasakaalu ning kukub istukile ning samas tuleb laine mis viib parve kaldast eemale. Karina libiseb parvelt vette ning upub.
Ühel hetkel ärkab Karina haiglas, tema kõrval seisab Marius, kes rääkis talle et Karina oli Tartu bussijaamas kukkunud ja pea nii õnnetult ära löönud, et on sellest hetkest peale koomas olnud.
Anari oli saanud omale neeru kelleltki noorelt 25 aastaselt mehelt , kes kukkus katuselt .
Aap oli olnud Karina väike vend Anari ning kui Karina väike oli ei osanud ta Anari nime öelda ning kutsus teda Aabuks.
Mulle see raamat meeldis kuna selles oli palju põnevust, õudu ja samas ka hoolimist ning heasoovlikust.