Heiti Talviku looming (1)

12. Heiti Talviku looming
1904-1947. Sündis Tartus arsti ja pianisti pojana. Õppis Treffneris, Kohtla-Järvele tööliseks, 1930. aastatel kuulus ta Arbujatesse; abielus Betti Alveriga; pagendati Siberisse, kus ta ka suri. Talvikut eristab teistest arbujatest teravam ajastutaju ning ühiskondlike ebakohtade kriitika. Tõlkis Puškini luulet, avaldas mõned retsensioonid .
Heiti Talvik debüteeris poeedina 1924. aastal avaldades tugeva isikupäraga luuletusi väljaandes „Looming”. Esikkogu „ Palavik ” 1934-sümbolismist ja ekspressionismist kantud , traagiline ja vaimse vabanemisega, boheemlaslik ulaelu ja võllahuumor, laenatud motiive Baudelairelt ja Heinelt; „Kohtupäev” 1937 fašismi eitav (julge), ühiskonnakriitika, lakooniline, ideaale otsiv, sisenduslik, pingestatud, eitab orjameelsust ja kaitseb vaimset vabadust. Tsüklid „Pohmelislikke mõlgutusi” 1931 , „Jumalate hämaras”, „Dies irae ”
Postuumselt avaldati valimikud „Väike luuleraamat ”(A.Sanga koostatud),” Luuletused”, „Kogutud luuletused”.
Mõjutas oma loomega J.Kaplinskit, H. Runnelit , V.Luike, J.Viidingut, D.Karevat.
Ah, ma teadsin juba noorelt:
Raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.
Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.
(„Pohmeluslikke mõlgutusi” aimab ette oma traagilist elukäiku)
Kandes risti eikellegi kasuks
viimne veri me soonist nõrgus.
Kõigi me piinade tasuks
on paigake põrgus.
(„Jumalate hämaruses” mahajäetuse meeleheide ja lootusetus )
Ma uuena tõusin tulest,
sai tuhaks mu koltuv kest.
Ma kergem udusulest
ja tugevam terasest.
(luuletus „Fööniks”-näeb ette enda tuhast tõusmist. Kirjutatud enne arreteerimist 1945)
Vaatamata loomeaja lühidusele, kuulub H. Talvik eesti luuleklassikute hulka.