Heino Elleri ja Artur Kappi võrdlus (0)

Artur Kapp ja Heino Eller
Viimastel sajanditel, nagu Eesti isegi, on eesti kultuur märgatavalt arenenud. Sellega seoses ka eesti muusika , mille arengus on suurt rolli mänginud mitmed tähtsad heliloojad , nagu Miina Härma, Konstantin Türnpu, Rudolf Tobias, Eduard Tubin , Artur Kapp, Heino Eller jpt. Viimased neist mängisid väga olulist rolli just 20.sajandi I poolel.
19.sajandil polnud Eestis korralikku kooli, mis oleks muusika süvaõppega. Selle pärast on enamikud eesti muusikud õppinud muusikat Peterburi Konservatooriumis, kas Louise Homeliuse oreliklassis või Rimski-Korsakovi komposisatsiooniklassis. Seal õppisid ka Artur Kapp (lõpetas 1900.aastal) ja Heino Eller (lõpetas komposisatsiooniklassi 1920.aastal).
Artur Kapp ja Heino Eller olid 20.sajandil ühes esimestest professionaalsetest muusikutest, olles eesti muusika teerajajad, see-eest erinedes suuresti oma väljenduslaadidelt.
Heino Ellerit loomingus sündis klassikalis-romantilist traditsiooni ühendav rahvuslik helikeel . Teda peetakse perfektsionistiks, viimistledes oma teoseid detailselt peenekoelisteks. Üldiselt on tema looming väljendusrikka harmooniaga, siiski eraldatakse sellest kolme järku.. Loomingu esimeses järgus oli esiplaanil lüürilisus, rahulik eneseväljendus, kasutades impressionistlikke värve. Teisel järgul tugines Eller professionaalse kunsti ja rahvaloomingu sidumisele – iseloomulikud käänud, rütmid ja harmooniavõtted. Viimastel aastakümnetel segunes loomingus modernistlikud väljendusvahendid ja rahvamuusika intonatsioonid veelgi enamgi.
Erinevalt H.Ellerile, on Artur Kapi helikeel vormiselge ning kontrastiderohke. Ta kirjutas romantilis- klassikalist muusikat, polüfoonilised elementidega. Tavaliselt kirjutati üks pala ruttu ning seda viimistlemata. Teostes väljendus monumentaalne vormikujundus, tõsine mõttelaad, vahel koguni raskemeelne, jõuline kontrapunktitehnika ja tume koloriid. Kapp on oma loomingus haaranud väga erinevaid teemasid – nii ühiskonna üldisi kui ka filosoofilisi probleeme. Üheks suureks erandiks tema loomingus peetakse „Noortesümfooniat“, mis on rõõmsameelne, tore, nooruslik , helikeelelt palju lihtsam. Kapp kasutas sümfoonias tantsulisi kujundeid, veriatsioone, rahvalaulu viisikesi (nii eesti kui ka vene viise).
Nende looming hõlmab laialdaselt erinevaid vorme– nii suur- kui ka väikevorme. Viimased meeldisid eriti Heino Ellerile, kes on kirjutanud ligi 200 instrumentaalteost; sümfoonilisi pilte („Videvik“), süite („Valge öö“) ja poeeme(„ Koit “); kammermuusikat; palju klaveripalasid; vokaalmuusika puudub. Ta on kirjutanud ka kolm sümfooniat. Artur Kapi looming haarab enamalt- jaolt suurvorme: sümfooniaid (5, nt „Don Carlos “), oratooriume („ Hiiob “) jne; kuid seal leidub ka hulganisti kammermuusikat ja koori- ning soololaule kantaate, instrumentaalkontserte jne.
Elutee käis neil mõlemal läbi Eesti muusikaõppeasutustest, kus nad õpetasid 1920.-1940.aastatel. Artur Kapist sai Tallinna Konservatrooiumi komposisatiooniõppejõud, hiljem professor . Õpetanud Eugen Kappi , Evald Aava , Riho Päts, Edgar Arrot, Johannes Hiobit, Johannes Bleivet, Gustav Ernesaksa, Villem Kappi jpt, omistati talle ENSV teenelise kunstitegelase tiitel . Artur Kapp pälvis Nõukogude Eesti preemia (1949) ja NSV Liidu riikliku preemia (1950). Teda peetakse viljakaimaks sümfooniate loojaks Rudolf Tobiase kõrval ja muusikakoolkonna rajajaks. Tuntud kui orelivirtuoos, kirjutas ta Eesti esimese orelikontserdi. Heino Eller õpetas Tartu Kõrgema Muusikakooli muusikateooria ja komposisatsiooni õppejõud, viimase ala pealt peetakse teda eesti kõige viljakaimaks. Ta pani aluse nn Tartu koolkonnale . Õpilaste hulka kuulusid: Eduard Tubin, Karl Leichter, Valter Ojakäär, Uno Naissoo , Arne Oit, Jaan Rääts, Heino Jürisalu, Arvo Pärt jpt.
Artur Kapi (1878–1952):
„Tubin on geenius... Tubin on parem kui Brahms“
„Ärge minge välja efektidele, ärge kirjutage nagu diletandid, kes kergete võtetega püüavad laiale massile meeldida
Johannes Hiobi mälestusi :
„Artur Kapp oli suur Bachi asutaja , ...käskides meid tema tööd „ padja all“ hoida. Kapp ei võtnud kunagi muusikat külmalt,paljalt tehniliselt, vaid elas alati sisemiselt kaasa. Kapp ei surunud tunnis oma vaateid õpilastele peale. .Ta unustas enese isiku tunnis...“
Heino Eller (1887–1970):
„Jäta eksami ajaks see tiitelleht koju,“ ütles ta enne eksamit .
„Iga päev tuleb kas või mõni takt kirja panna, aga olgu need siis head taktid , siis vat kui palju muusikat aasta jooksul paberile saab!“
Gennadi Podelski mälestusi:
„.Artur Kapp oskas suurepäraselt anda nõu vokaalteoste lihvimisel . Kui mõnikord on juhust käia tänaval koos professor Elleriga, imetlen alati tema reibast kõnnakut. Teda rõõmustavad kevadised päiksekiired, lindude laul ja puhkenud pungad . Selline on ta ise!“
Hilary Karu,
C2