Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ühiskonnas kujunenud kirjandus. Tähistavad eeposed „Ilias“ ja „Odüsseia“. 2. Vana-kreeka kirjanduse mõiste ja ajajärgud On antiikaja kreekakeelne kirjandus. Tegu on Euroopa vanima kirjandusega. Arhailine ajajärk Atika ajajärk Hellenismi ajajärk Rooma ajajärk 3. Arhailise ajajärgu iseloomustus, peateosed, tunnused, jooned Peamine žanr oli laul Eepilie laul (jumalatest ja heerostest) Vanimad kirjaduslikud mälestusmärgid meie ajani on eeposed „Ilias“ ja „Odüsseia“. Kirjanduseelne periood hõlmab suulist loomingut – kreeka folkloori. 4. Atika ajajärgu kirjeldus, peateosed, tunnused, jooned Atika ajajärgul elas Kreeka ühiskond läbi oma suurima õitsengu. Sel perioodil muutus juhtivaks kirjadusliigiks draama Koorilaulu pidulikest elementidest kujunes aja jooksul tragöödia ja naljalugudest komöödia
Hiljem kujunes aja jooksul välja tragöödia ja komöödia. Atika tragöödia kõige tähtsamad esinejad olid: Aischylos tänapäva on jõudnud tema tragöödia ,,Oresteia" Sophokles võitis kõige rohkem tragöödia võistlusi (sai I auhinna 24 korda) Euripides säilinud 18 tragöödiat ja satüürdraama ,,Kükloop", tuntud teosed on ka ,,Medeia" ja ,,Elektra". Hiljem rajati amfiteatrid, kus toimusid esinemised. Tragöödiates lauldi pooljumalatest ehk heerostest ning nende konflikti allikaks said nende head ja halvad teod, süzeed rajanesid rahva usundi-ja kultuuripärandil. Kreekas algas tragöödia sissejuhatuse e. proloogiga, mida esitas(id) näitleja(d), sellele järges koori saabumine ja avalaul e. parodos. Edasi tulid episoodid e. dialoogilised osad näitleja(te)lt ja koorilt. Etenduse lõpetas viimane episood e. eksood- ja koori lahkumine. Atika ajajärgu perioodil on juhtivaks kirjandusliigiks draama. See arenes välja dionüüsiatest e
· Lääne tsivilisatsiooni esimene suur teatriajastu algas 5 saj. eKr Kreekas · Preestrite asemel olid juba näitlejad · Tänaseni on säilinud tragöödiaid ja komöödiaid Dionysose kultus · Dionysos viljakus- ja veinijumal · Lihtsast jumala kummardamisest kujuneb välja täismõõtmeline kreeka tragöödia · 50-liikmeline koor + lava keskel asetsev Dionysose altar · Algul oli juttu jumala austamisest ja tema elust, hiljem lisati juurde lugusid pooljumalatest (heerostest, nende head ja halvad teod, sõjad, laste saatus, abielud) Korduvalt ümberehitatud Dionysose teater Ateenas tänapäeval Teater ... · ... koosnes ruumist, millel oli kolm põhiosa · Orkestra e. ringikujuline tantsuväljak, samasugune nagu see, kus esinesid koorilüürika ettekandajad · Hiljem, kui tantsiv koor enam draamas ei osalenud, muutus orkestra poolringiks, kus paiknesid muusikud ("orkester") · Skene, koht kus näitleja muutis oma välimust
auks korraldati riitustega, mille rongkäigud sisaldasid näidendi elemente. Ronkäikudes osalesid alati Dionysose mütoloogilised kaaslased saatüreid. Oletatakse, et kõige varasemad teatri etenudused olid seotud jumala meeleheaks sokuohvri toomisega. Kultuslikes stseenides täiemõõdulise kreeka tragöödiani jõudmine võttis muidugi aega. Alguses piirduti Dionysose austamisega ja tema elu kujutamisega, kuid hiljem lisandusid lood pooljumalatest ehk heerostest. Dramaatilise pinge ning konflikti allikaks said nende head ja halvad teod, perekonnasuhted ning oma vanemate pattude pärast kannatanud laste saatus. Suured dionüüsiad, mi solid pidustused, mille käigus lavastati kolme päeva jooksul näidendeid kogu linnarahvale. Etendused toimusid võistlustena, kus omavahel võistlesid kolm autorit. Iga autor pidi etendama kolme tragöödiat ja ühte koomilist satüürdraamat. Komöödiavõistlusel nõuti igalt autorilt ühte näidendid
Tragöödianäitlejad kandsid uhkeid, sageli eredavärvilisi ja rikkalikult kaunistatud rüüsid ning kõrgeid jalatseid-koturne-oma jumala Dionysose järgi. Hiljem rüüsid vooderdati, näitlejate pikkust tõsteti peakattega ja jalatsitaldade paksendamisega. See andis näitlejaile tollastes suurtes vabaõhuteatrites mõjuva väärikuse, mis sobis kujutavate tegelastega. Etentustes käsitleti lugusid pooljumalatest ehk heerostest, kreeklaste ja nendehõimlaste legendaarsetest esivanematest. Heeroste head ja halvad teod, sõjad vaenutsemised, abielud ja abielurikkumised ning nende laste saatus, kes väga sageli kannatasid oma vanemate pattude pärast, on draamatilise pinge allikaks ja loovad aluse konfliktile inimese ja jumala vahel. Konfliktsed poolsed võisid jõuda kas vastatikuse arusaamiseni ja lepituseni Kreeka tragöödia ei pidanud tingimata õnnetult lõppema või leppimatuse ja kaoseni
Tegelasteks on jumalad või ka inimestest kangelased. Luules ei olnud algselt riimi, mõjutusi selleks saadi aga romaani rahvaste luulest. Esitajateks olid samuti filid ja bardid, kes andsid loomingut suuliselt edasi. 4. Iseloomusta ja nimeta keskaegseid eeposi. Mille tõttu on nad edaspidist silmas pidades olulised ? Kangelaseeposed ehk kangelaslaulud hakkasid arenema tänu rahvateaduse tärkamisele(X sajand). Eeposeid esitati lauldes. Neis räägiti kangelasest ehk heerostest, kes olid kas väljamõeldud(Kalevipoeg) või tõepärased(Roland). Sisu oli eelnevalt tuttav, kuid lisadega(trikid) ja see põhines rahvaluulel. Esitajatest rändmuusikud õppisid need pähe ning eeposte esitused kestsid kohati päevi. Nendel eepostel põhinevad hilisemad eeposed. Näiteks : *Rolandi laul(prantsuse, esitasid zonglöörid, tõsieluline)*Laul minu Cidist(hispaania, esitasid huglaarid, hisp kuninga võitlus maulidega)*Niebelungide
Arhailine (kuni 5. saj algus eKr) Hõlmab varase Kreeka kirjandust sugukondliku korra lagunemise ja orjanduslikule korrale ülemineku perioodi. Sel ajal eristatakse veel 3 perioodi: 1) Kirjanduseelne (,,Homerose-eelne") periood. Suuline looming, folkloor müüdid, muinasjutud, vanasõnad, loitsud jne. Sellest perioodist mitmed laululiigid; esitati riitustel ja muudel töödel. Esitati kooris. Kõige levinum eepiline laul jumalatest ja heerostest. Oli eelduseks suurtele poeemidele. Kultuslaulud jumalatele; värsivormis perekonnalood. 2) Vanimad kirjanduslikud mälestusmärgid (nt Homerose eeposed) Esimesed säilinud eeposed ,,Ilias" ja ,,Odüsseia" autoriks peetakse pimedat laulikut Homerost. Temaatika Trooja sõjast. Luuletaja Hesiodose looming; õpetlik eepos didaktiline. 3) Antiikaja orjandusliku ühiskonna ja riigi tekkimise perioodi kirjandus. Heroiline eepos vananeb. Antiiklüürika aeg. Atika (5. 4. saj eKr)
Katarsis-puhastus Miim-matkija, kes esitab lühikesi steene igapäevaelust-monolooge, dialooge ning enamasti improviseeriti Müüt-jutustav pärimus, mis seletab traditsionaalse kultuuri teadmiste ja kogemuste baasil kujundilisel viisil maailma ja inimese algupära, olemust ja tähendust; uskumus, mille tegelasteks jumalad või muud kangelased-heerosed Heksameeter-antiikkirjanduse luulevorm, koosneb kuuest(kuus-hex) värsijalast Eepiline rahvalaul-jutustab jumalatest, heerostest Aoid-kutseline laulik, improviseerib, tema esitatud lood on eepose eelkäijad Rapsood-Vana-Kreeka arhailisel ajajärgul tegutsenud rändlaulik, kes polnud ise laulude looja, vaid esitas valmis tekste(nt Homerose ,,Odüsseia" ja ,,Ilias" Treenid-nutulaul Kultuslaulud-õnne ja viljakuse jaoks, vastavalt jumalusele, hümnid Genealoogia-suguvõsa ajalugu Kataloogid-mitmesugused loetelud Riitus-rituaal, komme Hümenaios-pulmalaul Hetäär-mehe sõbratar Eleegia-nutulaul, kurb lugu Arhailine-vana
*1.Mille poolest erinevad müüt ja muistend? Muut on lugu jumalatest ja heerostest. Kui muudi sisuks on algaeg, loomine, siis muistendid puudutavad lähiminevikku, meie maailma, neil pole maailma loomisega pistmist. Muistend - kindel stereotuupne sisu, skeem. Faabula selgus ja ebapersonaalsus on muistendi tunnused. Peamine on köitev lugu, seepärast ei ole elamuse detaile kirjeldatud nagu memoraadis. *3.Shamaani peamised funktsioonid?
Tegelaste iseloomu ei kirjeldata, iseloomustamiseks kasutatakse dialooge ja monolooge. Sagedased on epiteedid ("välejalgne Achilleus") ja korduvad värsid (väikeste muudatustega korduvad värsid moodustavad umbes kolmandiku eeposte värssidest). Kangelased kehastavad sugukondliku ajastu inimeste ideaali, teosed on elujaatavad ja humaanse ellusuhtumisega (Kleis 1980:35-37) Kirjandusliku eepose eelkäijaks on jumalatest ja heerostest jutustav eepiline rahvalaul. Neid mainitakse ka Homerose eepostes. "Odüsseias" mainitakse juba ka kutselisi laulikuid aoide. Aoidid ei esitanud kindlate tekstidega laule, vaid improviseerisid saates end lüüral või mõnel muul keelpillil. Kuna aoid laulab "jumaliku sisenduse mõjul", käsitseti tema laule ajaloolise tõena mitte väljamõeldisena. Ja et aoidid esinesid sageli valitsejate ja ülikute pidudel, olid nad aeg-ajalt sunnitud kohandama oma laule vastavalt kuulaja soovile. 6
peetakse kirjanduseelset ehk Homerose-eelset perioodi, millele oli iseloomulik eelkõige suuline looming ja folkloor (müüdid, muinasjutud, vanasõnad, loitsud jne). Sellest perioodist on pärit ka mitmed laululiigid, mida esitati kooris ning kanti ette erinevatel riitustel ja töödel, näiteks viljalõikusel, viinamarjade pressimisel, ketramisel jne. Kõige levinum oli mütoloogilise sisuga eepiline laul jumalatest ja heerostest, mis andsid ainest ja olid aluseks ka suurtele poeemidele. Kirjanduseelsesse perioodi kuulub ka mitmesuguste jumalatele pühendatud kultuslaulude tekkimine, mida nimetati vastavalt jumalale, kelle poole pöörduti (näiteks paiaan Apolloni ehk kunstide ja muusika kaitsja kultuses ja ditüramb Dinonysise ehk veini- ja viljakusjumala kultuses) Selliste kultuslaulude kõrval olid üsna laialt levinud ka värsivormis perekonnalood ehk genealoogiad, mida õpiti pähe.
meeleheaks sokuohvri toomisega või siis soku kui võitnud koorile ettenähtud autasuga. Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala auks pidustusi, mille kõrgpunkt oli 50-mehelise koori esitatud hümn Dionysosele.(KAA 1999,lk 24) Kultuslikest stseenidest täiemõõdulise kreeka tragöödiani jõudmine võttis muidugi aega. Algul piirduti Dionysose austamise ja tema elu kujutamisega, hiljem lisandusid lood pooljumalatest ehk heerostest, kreeklaste legendaarsetest esivanematest. Dramaatilise pinge ning konflikti allikaks said nende head ja halvad teod, perekonnasuhted ning oma vanemate pattude pärast kannatanud laste saatus. Enamiku kreeka näidendite sündmustik oli vaatajatele tuttav, sest süzeed rajanesid rahva usundi-ja kultuuripärandil, neist osa tunti Homerose aegadest. Seoses Dionysose kultusega arenes, kui üks tema koostusosi, atika draama oma kolmes harus: tragöödia, komöödia ja saatüridraama.(Nahkur,A
Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala auks pidustusi, mille kõrgpunkt oli 50-mehelise koori esitatud hümn Dionysosele.(KAA 1999,lk 24) Kultuslikest stseenidest täiemõõdulise kreeka tragöödiani jõudmine võttis muidugi aega. Algul piirduti Dionysose austamise ja tema elu kujutamisega, hiljem lisandusid lood pool jumalatest ehk heerostest, kreeklaste legendaarsetest esivanematest. Dramaatilise pinge ning konflikti allikaks said nende head ja halvad teod, perekonnasuhted ning oma vanemate pattude pärast kannatanud laste saatus. Enamiku kreeka näidendite sündmustik oli vaatajatele tuttav, sest süžeed rajanesid rahva usundi-ja kultuuripärandil, neist osa tunti Homerose aegadest. Seoses Dionysose kultusega arenes, kui üks tema koostisosi, atika draama oma kolmes harus: tragöödia, komöödia ja saatürdraama.(Nahkur, A
paremini tuntud mitmesugused laululiigid. Antiikaja allikad kõnelevad lauludest, mida esitati viljalõikusel, viinamarjade pressimisel, ketramisel jne. Iga tähtsa toimingu eel saatis laul ka vastavate riituste täitmist. Nii töölaule kui ka rituaalseid laule esitati kooris. On ka teateid sõdurite marsilauludest, lembe- ja lastelauludest, pulmalauludest ja treenidest ehk nutulauludest. Kõige laialdasemalt levis mütoloogilise sisuga eepiline laul, milles jutustatakse jumalatest ja heerostest. Eepiline laul oli kirjanduseelsel perioodil kõige enam arenenud liik ja selle areng rajas teed suurte poeemide (ka Homerose eeposte) ilmumisele. Kirjanduseelsesse perioodi kuulub ka mitmesuguste kultuslaulude tekkimine. Neid nimetati vastavalt jumalale, kelle poole pöörduti (paiaan Apolloni kultuses, ditüramb Dionysose kultuses), või koori koosseisu järgi (parteenion tütarlastekoori laul). Peale laulude olid levinud ka genealoogiad värsivormis perekonnalood, mida õpiti pähe
müüdid,muinasjutud,loitsud,laulud,vanasõnad ja mõistatused.Folkloori zanridest on meile tuntud erinevad laululiigid. Laule esitati viljalõikusel,viinamarjade pressimisel,ketramisel jne. Töölaule kui ka rituaalseid laule esitati kooris. On teateid ka sõdurite marsilauludest,lembe -ja lastelauludest,pulmalauludest ja treebidest ehk nutulauludest. Kõige rohkem levis mütoloogilise sisuga eepiline laul,seal jutustatakse jumalatest ja heerostest. See laul oli kirjanduseelsel perioodil enam arenenud liik. Peale laulude olid ka genealoogiad-värsivormis perekonnalood,mida õpiti pähe. Vanimad kirjanduslikud mälestusmärgid olid eeposed ,,Ilias'' ja ,,Odüsseia''. Loojaks peetakse pimedat laulikut Homerost. Teine: Heroilise eepose kõrvale kerkis didaktiline ehk õpetlik eepos. Didaktilist eepost esindab vanim Mandri-Kreekas tuntud luuletaja Hesiodos. On säilinud 2 poeemi:,,Tööd ja päevad''(828 värssi),varasem
5 Kreeka teater Varasemates näidendites leiame jällegi 50-liikmelise koori ning lava keskel asetseb alati Dionysise altar. Ditürambi lüüriline vorm andis näidenditele poeetilisust ja tingis laulukoori osalemise selles. Kõige tähtsam on aga ,et hümni laienenud teemadering peegeldus ka näidendeis: kui algselt piirdus ditüramb vaid Dionysose austamisega ja tema elu kujutamisega, siis hiljem lisati juurde luhusid pooljumalatest ehks heerostest, kreeklaste ja nende hõimlaste legendaarsetest esivanematest. Heeroste head ja halvad teod, sõjad,vaenutsemised , abielud ja abielurikkumised ning nende laste saatus, kes väga sageli kannatasid oma vanemate pattude pärast, on dramaatilise pinge allikas ja loovad aluse konfliktile inimese ja jumala, hea ja halva, lapse ja vanema ,kohuse ja sellest kõrvalehoidmise vahel. Konfliktsed pooled võisid jõuda kas vastastikuse arusaamise ja lepituseni
Kirjandusloo võib jagada 4 põhiliseks ajajärguks: 1. Arhailine (kuni 5. saj algus eKr) Hõlmab varase Kreeka kirjandust sugukondliku korra lagunemise ja orjanduslikule korrale ülemineku perioodi. Sel ajal eristatakse veel 3 perioodi: 1) Kirjanduseelne (,,Homerose-eelne") periood. Suuline looming, folkloor müüdid, muinasjutud, vanasõnad, loitsud jne. Sellest perioodist mitmed laululiigid; esitati riitustel ja muudel töödel. Esitati kooris. Kõige levinum eepiline laul jumalatest ja heerostest. Oli eelduseks suurtele poeemidele. Kultuslaulud jumalatele; värsivormis perekonnalood. 2) Vanimad kirjanduslikud mälestusmärgid (nt Homerose eeposed) Esimesed säilinud eeposed ,,Ilias" ja ,,Odüsseia" autoriks peetakse pimedat laulikut Homerost. Temaatika Trooja sõjast. Luuletaja Hesiodose looming; õpetlik eepos didaktiline. 3) Antiikaja orjandusliku ühiskonna ja riigi tekkimise perioodi kirjandus. Heroiline eepos vananeb. Antiiklüürika aeg. 2
annaabi.ee 
