Haridus- kas vahend või eesmärk (6)

Haridus - kas vahend või eesmärk?
Teadupoolest ootavad paljud väikesed lapsed usinasti kooliminekut. Nad kujutavad ette, et kunagi saavad neist nende endi unistuste kangelased ning arvavad , et koolis saavad selleni pürgimist õppida.
Kui lapsed vanemaks ja targemaks saavad, siis muutuvad ka nende vaated tulevikku realistlikumaks, kuigi unistused ei kao. Need jäävad alatiseks südamesse ning ei pruugi kogu aeg meeles olla, aga kui kuskil millestki taolisest juttu on, siis tulevad kunagised fantaseerimised ikka meelde. Nad mõtlevad pidevalt, kas on vahendeid nende fantaasiate täitmiseks, kas oleks kuidagi võimalik oma suuri unistusi täide viia.. Kõige tõenäolisem vahend oleks ju haridus , sest kui midagi meeletult tahta, tuleb teha selleks kõik vajalik ning et seda kõike vajalikku teha, tuleb endale lemmiku valdkonna iseloomulikud jooned omandada.
Kuid milline näeb välja üldse haridus vahendina? See on see eluredeli läbimine, et minnakse kooli, seal omandatakse teadmisi, mille kättesaamiseks koolitee läbitakse. Pika pingelise tee läbimisel võib ette tulla teatud raskusi, kui on vahepeal ’’lõdvaks lastud ’’, kuna selle ränk tagasiõppimine võtab aega ning nõuab jõulisi pingutusi. Sageli muutuvad lapsed närviliseks, kui neil hinded langevad- ometigi ennast ’’kokku võttes’’ laabub kõik ning kui riigieksamid edukalt läbitud, võib asuda rahulikumalt edasiõpingutele või siis hoopiski tööle.
Kuidas kujutatakse haridust eesmärgina? Selle nimel inimesed aina õpivad ja õpivad, neil on vajadus uute asjade õppimise järele. Taolisel juhul ei piisa lihtsalt koolitee läbimisest, vaid on vaja rohkem vaeva näha, seda surmani. Sest inimesed ju pürgivad ikka ja alati oma eesmärkide poole, ükskõik millised pole vahendid selleni jõudmiseks. Nad otsivad täiuslikkust, see on ainus mis neil peas mõlgub, peavad olema kõikidest teistest paremad- parimad! See on paratamatu. Pidevalt peetakse selliseid inimesi töönarkomaanideks. Nad lihtsalt õpivad ja harivad end pidevalt uute asjadega, töötavad selle kallal, et võimalikult targaks saada. Kuid see ei lase südamest õnnelikult elada. Taolise eluviisiga inimene unustab pidevalt oma vanad harjumused ning keskendub hariduse saamisele, unustab kõik hea, mis oli kunagi. See kunagine õnnelikkus on meelest läinud, kuid ikkagi alles kuskil sügavas hingesopis. Kui nad näevad lõbusaid hetki teiste inimeste elus, siis muudab see pisut kurvaks ning aja möödudes kurbus süveneb ja see pole SEE, mida inimene elult tahab.
Mina leian, et vahendina on haridus vajalikum kui eesmärgina, sest eesmärgi puhul on inimene nagu arvuti, ta unustab elurõõmud, kuid vahendi puhul on kõik stabiilne. Inimene võib vanaduspõlves mõelda tagasi oma elule ja öelda:’’ Jah, ma tõesti olen õnnelik selle üle, mis ma saavutanud olen ja mis mul on!’’
Koostanud : Kertu Roosla