Gustave Flaubert (0)

Gustave Flaubert . ( 1821 -1880)
Üks suuremaid prantsuse romaanikirjanikke on läinud ajalukku suure stiilimeistrina. Tema looming polnud nii mahukas kui Balzacil, kuid töötas väsimatult, lihvis oma stiili peensusteni ha veetis üheainsa lk kallal sageli nädalaid. Idee sai tema arvates eksisteerida vaid tänu vormile. Flaubert oli pärit Roueni arstiperekonnast. Ta õppis Pariisis õigusteadust kuid elas läbi närvivapusutse ja jättis õpingud pooleli .50. eluaastani elas ta koos oma emaga. Ta ei abiellunud kordagi , kuigi tal oli suhe kirjanik Louise Colet’ga. Tagasitõmbunud elu elav Flaubert pidas kirjavahetust mitmete kirjanikega nt Hugo ja Zolaga. Madame Bovary kirjutamiseks kulus Flaubertil viis aastat. Raamatu ebamoraalse sisu pärast kaevati ta ka kohtusse, kuid mõisteti õigeks. Autor ei mõistnud peategelast abielurikkumise pärast hukka. „Arvatakse, et olen kiindunud tegelikusesse, kuigi tegelikult ma pigem peldan teda, vaid vastikusest realismi vastu ma üldse kirjutasin selle romaani.“ „Madame bovary on tegelikult süžeelt väga lihtne: provintsiarst Charles Bovart noor naine Emma petab oma tavalist ja igavat meest. Romantilisi romaane lugedes üleskasvanud Emma unistab tõelistest tunnetest, suurest armastusest ja kaugetest maadest . Kõik need tundmused võtab ta kaasa oma abiellu. Tegelikult istub Emma aga igavas kolkas, peab hoolitsema abikaasa eest , keda ta e iarmasta. Sünnitab tütre aga ikka tundub kõik tühi ja argipäev hall. Emma elab korraga kahte elu. Tema unelmaid kutsub esile banaalne argipäev. Unelmad aga sunnivad teda leidma väljapääsu- armukese seotamist. Vilunud Rodolphe’iga kogeb ta suuri tundeid, kuid mees jätab ta õigepea maha. Seda ei suutnud Emma aga üleelada, nii varastabki ta apteekri tagant arseeni ja mürgitab enese.Flauberti eesmärk oli elust anda tõelisusele vastav pilt. Tema järgi polnud kirjaniku ülesanne õpetada ega hinnanguid anda. Pärast autori surma ilmus „Bovard ja Pecuchet“ mis pilab kodanlikku rumalust ja keskpärasust ning mida Flaubert ise pidas oma tähtsaimaks teoseks. Kirjutas ka „Käibetõdede leksikon
„ Tundekasvatus “, mida on nimetatud üheks 19. sajandi mõjusamaks romaaniks , avab lugejale panoraamse vaate 1848. aasta revolutsiooni ning teise Teise keisririigi algusaastate aegsele Prantsusmaale. Romaani peategelane, provintsist pärit noormees Frederic Moreau läheb Pariisi õppima. Teel õpib ta tundma vankumatut sõprust ja rumaluse jõudu, kunsti, poliitikat ning omalaadset peataolekut ühiskonnas, mis kõhkleb monarhia , vabariikluse ja impearalismi vahel. noormehe teele satub mitu naist, kellest ühte ta lootusetult armub. Nõnda, selle kasutu kire paistel toimubki tema „tundekasvatus“, mis päädib noorusea illusioonide läbipõlemisega.Ühes kirjas on Flaubert tunnistanud et „Tundekasvatuses“ tahtis ta kujutada noorte meeste moraalilugu. Olemuselt ongi „Tundekasvatus“autobiograafiliste sugemetega kujunemisromaan , mis ei kõnele niivõrd emotsionaalsest arengust, kuivõrd näitab, kuidas kujunes Flauberti põlvkonna elutunnetus, suhtumised ja arvamused.
Romaani kirjutamiseks kulus viis aastat. Ajaloolise tausta dokumenteeriminel oli Flaubert täpne ja jäi siingi truuks oma loomemeetodile: olla erapooletu ja kujutada tegelikkust tõeselt. Seetõttu on kirjanik loobunud „kõikvõimsa“, oma tegelase mõtteis ja tulevikku teadva autori positsioonist. „Tundekasvatuse“ sündmused jõuavad meieni tegelase silmade-kõrvade kaudu, tegelasi endid õpime tundma teiste kommentaaride järgi.
Flaubert alustas kirjutamis romantilises laadis, kuid jõudis õigepea realistliku vaatenurgani.
Märkimist väärib ka ajalooline romaan „Salambo“, mis viib lugejad 3. saj. eKr. Kartaagosse kus toimub orjade ülestõus. Armastuslugu Kartaago väejuhi tütre Salambo ja ülestõusnute juhi Matho vahel. Selle teose tarvis külastas Flaubert Lähis_ida. Sambod on kõrvutatud Emmaga.
Kokkuvõttes pole Flauberti kirjanduslik looming mahult suur, kuid kunstimeisterlikuse ja ideelise sügavuse poolest seda kaalukam.