GRAPPA Grappa
on itaalia viimarjabrändi,
alkohoolne jook , mida valmistatakse
viinamarjadest mahla pressimisel tekkiva jäägi kääritamisel ja
kääritise destilleerimisel.
Grappa
on tüüpiliselt viinamarja mahla väljapressimisel järel jäävate
viinamarjakestade kogumis oleva magusainete destilleerimisel saadav
kange jook.
Trendijook
grappa on alguse saanud tavalisest talupojapuskarist ja inimlikust
soovist pigistada välja viimast kõigest, millest pigistada annab.
Grappa
on Itaalia rahvusjook, mida saadakse viinamarja pressimise jääkidest.
Samalaadset kanget alkoholi valmistatakse kõikides maades, kus
kasvab viinamari. Nii näiteks destilleeritakse Prantsusmaal
jooki nimega marc, Ungaris on taoliseks
joogiks palinca, Gruusias tðatða.
Grappa
on sisuliselt
puskar , mis destilleeritakse veini kääritamise
kõrvalproduktist viinamarja kestadest, milles on veel alkoholi.
Inimene ei lase ju millelgi raisku minna, millest annab kraadi välja
keerutada.Veiniasjatundja
August Alopi sõnul on kvaliteetne grappa klassikaline digestiiv
toidukorra lõpetamiseks, nagu on seda
konjak , brändi või
single malt
viski . Nii nagu veinegi, valmistatakse grappat väga
erineval tasemel. On olemas talupoja-grappa, mis on tõeline puskar, ning
kvaliteet grappa, mis on võrreldav konjakiga.
Noor
kvaliteet-grappa on kange
alkohol , mida enne pudeldamist
lahjendatakse 40 kraadini. Grappat destilleeritakse üldjuhul üks
kord, nii et kõik
aroomid , mahlad ja õlid lähevad otse jooki.
Tulemusena valmib õlise maitsega saadus, mis lõhnab Peremehe sõnul
nagu kingaladu, sest selle
aroom meenutab nahka. Värvilt on noor
grappa selge ja läbipaistev, olenemata sellest, kas tegu on valge
või punase viinamarja sordist destilleeritud
joogiga . Muu värv
grappas viitab maitsestatud grappale. Nii leidub kõikvõimalike
maitsetega grappasid maasika,
vaarika jne. Asjatundjad neid
grappadeks ei pea, sest enamasti tähendab see grappa kehva
kvaliteeti.
Tipp-grappa
on aga
omaette klass, mida Andre Peremehe sõnul ei anna klassikalise
grappaga isegi võrrelda. Sellised on näiteks aastakäigu- ehk
vintage grappad. Kui neid kaht kõrvuti degusteerida, siis võiks
arvata, et need pole omavahel üldse sugulased. Vintage grappa on
pehme, aprikoosiaroomi ja -maitsega. Sellised haruldused tavaliselt
ekspordiks ei lähe, sest tootmiskogused on niivõrd väikesed.
Pudelid on tootjalt enamasti juba ette ära tellitud.
Pudel sellist
jooki maksab 1000 krooni ringis.
Grappad
võivad olla valmistatud ühest või mitmest viinamarjasordist. Sort
märgitakse pudelile, kui jook on valmistatud vähemalt 85 ulatuses
ühe sordi viinamarjadest. Segu-grappa pudelile märgitakse sort, kui
mõne sordi sisaldus on joogis vähemalt 15.
Üldiselt
nõuab grappast maitsete ja aroomide tabamine head ettekujutust,
arvab Viru tänaval asuva Veinipööningu joogiasjatundja Rainer
Konksi. Grappa eesmärk polegi niivõrd nautlemine. Peamise eesmärgi
täidab jook digestiivina ning ta kuulub lahutamatult Itaalia köögi
juurde.
Itaalias
võib osas restoranides endale ka ise grappat meisterdada. Lauale
tuuakse väike
vasest destilleerimistünder, vein pannakse sisse,
tuli alla, ja kütadki endale väikse pitsikese,
jagab Konksi
muljeid Itaaliast. Kõrtsis leiab soovi korral aga ka ehedat
talupoja-grappat.
Itaalia
kodudes võetakse
naps grappat talveõhtul pärast õhtusööki, kus
see on nagu stardipauk seedimisele. Grappat
juuakse puhtalt.
Kokteile sellest segada ei saa, sest see rikuks oma iseloomuliku maitse tõttu
ära igasuguse joogi, ütleb Konksi. Küll aga kasutatakse grappat
teiste jookide valmistamiseks. Pehmemast grappast tehakse limoncet,
mille saamiseks lisatakse grappale suhkrut ja värskeid sidruneid.
Itaalias teeb Peremehe sõnul iga kõrts endale ise suure purgiga
sidruni -grappat.
Pudeli grappa kohta tuleb selleks võtta viie
sidruni
koored ja kolme sisu. Kõik see pannakse poole kilo suhkruga
kuuks ajaks seisma. Tulemuseks on hägusevõitu vedelik, mida
kallatakse lahkelt kallitele külalistele digestiiviks. Õiget
limoncet tehakse
Sitsiilia sidrunitest.
Grappatserveeritakse
toatemperatuuril ning klaasi ei soojendata ega keerutata. Grappa
joomiseks sobilik klaas on väike, kitsa kaela ja tulbikujulise
põhjaga, mis näeb välja nagu toruga pallike. Ikka selleks, et
kangeid alkoholiaure kammitseda ning et juues nina sisse ei mahuks.
Selleks et vältida kõrvetavat
maitset , tuleb keelele libistada vaid
tilgake tulivett.
Itaalias
on grappade nimistu pikk, sest inimeste maitsed ja
tujud on erinevad.
Grappa on ka rahvusliku uhkuse asi ja itaallane oma grappast ei
loobu.
Grappat
serveeritakse keskmise suurusega tulbikujulistest klaasidest. Jook
serveeritakse tavaliselt toatemperatuuril. Nooremaid ja aromaatsemaid
grappasid serveeritakse natuke jahutatult 9-13 kraadil ja küpsemaid
17kraadi juures.
Grappaliköörid
serveeritakse alati jahutatult. Grappa ja grappapõhjalised joogid
sobivad hästi snapsina, digestiivina või kohvi juurde. Näiteks 1
cl grappat lisatuna espressole on suurepärane
ergutav jook.
Grappalikäööre kasutatakse ka kokteilides.
Eestis
on valik märksa kesisem, sest eestlastele on grappa veel võõras.
Saadaval on Itaalia tootjate Jacopo
Poli ning Cesari grappad ning
Lõuna-Aafrika Giorgio Dalla Cia Meerlusti grappa. Eestlastes tekitab
võõristust puskarilõhn, eelkõige aga grappa kõrge hind võrreldes
näiteks viinaga. Hind ongi ainsaks usaldusväärseks garantiiks
kvaliteet-grappa nõudlejaile, hinnad algavad 350-400
kroonist . Alla
selle pole grappast mõtet kvaliteeti otsida.
Lihtne
külmarohi soojalt maaltGrappa
tee puskarist kvaliteetjoogiks algas joogiasjatundja August Alopi
sõnul mõnikümmend aastat tagasi. Enne seda oli grappa tavaline
talupojajook.
Millal
esimene grappa-tegu käima pandi, on teadmata. Kindel on see, et
viinamarjadest hakati Euroopas kangemat kraami destilleerima 15.
sajandil. Peagi oli igal Itaalia maakonnal oma viinamarjanaps. Kange
destillaadiga leevendati pärast rasket tööpäeva väsimust, raviti
haavu , hõõruti valutavaid lihaseid ja seda kasutati nõrkuse puhul.
Talvisel ajal oli grappa asendamatu külmarohi. Tahumatu talupojajook
oli kättesaadav ning energiast pakatav.
Pilte:Grappa
klaas
Erinevad
grappad:Retsept: Cappuccino -kokteil
grappa’gaCaffé
grappa luksuslik variant
Koostisained
(kahele):*
2 cl grappa’t
*
200 ml kuuma espressot
*
2–4 teelusikatäit suhkrut
*
200 ml piima
*
pealeraputamiseks kakaopulbrit
Valmistamine*
Vala grappa kahte kõrgesse klaasi. Lahusta suhkur täielikult
topeltespressos. Vala espressost kaks kolmandikku grappa’le.
*
Kuumuta piim piimavahustaja abil ja sega ülejäänud espressoga.
Lase piima ja espresso
segul ettevaatlikult üle pika lusika klaasi
voolata või vala väga aeglaselt. Nii ei lähe
kihid segamini.
*
Aja ülejäänud piim piimavahustaja abil vahule ja vala
ettevaatlikult espressole. Raputa joogile pisut kakaopulbrit.
Head
maitsmist!
Kõik kommentaarid