Gooti kunst (0)

Gooti kunst

Gooti kunsti nimetatakse linnade kunstiks. Gootika tekkimise ajaks, 12. sajandiks , oli tekkinud uus, käsitöö ja kaubandusega tegelev linnakodanike seisus. Linnade ehitamine ja kaubandus elavnesid eriti ristisõdade ajal.
Gooti kunst tekkis ja saavitas täiuslikkuse Prantsusmaal ja levis sealt Inglismaale , Saksamaale, Skandinaaviasse. Itaalias, kus oli tugev antiikkunsti mõju, ei juurdunud gootika kunagi kuigi põhjalikult.
Nimetust gootika hakkas kasutama itaalia kunstiajaloolane ja ehitusmeister Giorgio Vasari - kuna ideaaliks oli antiikkunst, tähistati terminiga halvustavalt kogu keskaegset kunsti Euroopas. Stiilinimetusena hakati gootikat kasutama alles 19. sajandil

Arhitektuur
Kunstidest oli esikohal arhitektuur, kõige väärtuslikum osa ehitistest koondus linnadesse, varem ehitusega tegelenud mungad loovutasid selle positsiooni linna käsitööliste tsunftidele.
Kuna linnad olid ümbritsetud müüriga, mis takistas linna laienemist , pidi ruumi kokkuhoidlikult kasutama. Linna keskuses paiknesid kirik , raekoda ja tsunfti- ning gildihooned. Gildihooned olid linnakodanime jõukuse väljendajad, seega pidid nad olema eriti uhked . Majad olid kõrged ja kitsad ning asetsesid tihedalt üksteise kõrval.
Kirikute arhitektuur väljendab väga hästi gooti stiili - kui romaani stiili puhul olid kirikud massiivsed, horisontaalsed, siis gooti kirikud pürgisid kõrgustesse. Endiste massiivsete ehitiste asemele on ehituskunsti arengu tõttu võimalik ehitada õhulisemaid struktuure. Kui romaani kirikute seinad pidid olema väga paksud et toetada kogu hoone raskust, siis uued tugisüsteemid võimaldasid pinge jaotada soovitud punktidesse. Romaani ümarkaare asendas teravkaar , mis suutis kanda väga suuri raskusi ja võimaldas varasemad väikesed akna-avad asendada suurtega.
Konstruktsiooni toestamiseks kasutatakse kiriku väliseinale ehitatud tugikaari ja tugipiitu. Selle tõttu nägid gooti kiriku külgfassaadid välja nagu skeletid. Hilisgootika perioodil (14. sajandi keskpaik - 16. sajandi algus) hakati ka väliseid konstruktsioone kaunistama - neist moodustati erinevaid mustreid.
Gooti ehitiste skelettsüsteem võimaldas materjali - loodusliku kivi ja telliste - kokkuhoidu, ka lühenes ehitiste valmimiseks kuluv aeg.
Võrreldes romaani kirikutega avaldab gooti katedraalide interjöör sisenejale tunduvalt rohkem mõju - üheks peamiseks põhjuseks on kesklöövi suur kõrgus. Kogu gooti kirikute arhitektuur üritab luua illusiooni nagu hoone oleks kõrgem ja sihvakam kui ta tegelikult on, nii et lisaks reaalselt kõrgemal asuvale laele on ka sihvakad jooned sisemuse kujunduses. Kui romaani kirikutes oli palju vaba seinapinda mis kaeti maalidega, siis gooti kirikutes on seintes suured vitraažidega kaetud aknad mis tekitatava valgusmänguga suurendavad kiriku müstilisust veelgi.
Hilisgootikas kaob varasem tasakaalukus ja ehituse loogika , hoonete rikkalik kaunistamine seatakse omaette eesmärgiks - fassaadid kaetakse raiddetailidega, kasutatakse erinevalt kujundatud võlve.
Inglise gootika paistab eriti silma oma võrk-, täht- ja lehvikvõlvidega, Saksamaal rõhutati veelgi enam hoonete vertikaalsust.
Skulptuur
Gooti skulptuuri peamiseks ülesandeks oli ehitiste, eelkõige kirikute kaunistamine ( ehisviilud , konsoolid, kapiteelid, jne).
Skulptuuri arenemise tähtsamaks jooneks on püüd suurema eluläheduse poole - hakati üksikuid figuure seinast eraldi seisvatena välja raiuma, vabaskulptuurini siiski ei jõutud, kuigi kõrggootika ajal polnud figuurid enam vaid arhitektuurilise tähenduse ja eesmärgiga.
Rüütlilüürikast inspireerituna algas naisekujude loomine, see kandus Maarja kultuse kujul ka kirikukunsti.
Saksamaa skulptuuri eritunnuseks oli ülim tõepärasus, kujutati ka inetust. Kirikutesse pandi piiblitegelastele lisaks ka valitsejate ja suurannetajate figuure.
Kujutati ka traagilisi sündmusi ja õhkkonda - sõdu, katku laastavat mõju, tuleriitu.
Maal
Kuna gooti katedraalides oli väga vähe seinapinda, polnud võimalik ka ulatuslikult viljeleda seinamaali. Õisengu saavutas aga klaasimaal - värvilised klaasitükid liideti tinaraamistiku abil vitraažideks, millel kujutati piibliteemalisi kompositsioone. Vitraaže ei käsitletud küll kui maale vaid kui säravamustrilisi seinu mille peamine eesmärk oli erilise valguskeskkonna loomine. Saksamaal muutusid klaasaknad nii suureks et kirikud olid kui klaashooned. Kodakiriku levikualal Saksamaal, Skandinaavias, Itaalias, kus kirikutel polnud suuri aknaid, jäi seinamaal maalikunsti tähtsaimaks haruks.
Suurepäraseid teoseid loodi miniatuurmaalis - rikkalikult kaunistati käsikirjalisi piibleid, kroonikaid, luuleraamatuid. Käsikirjalisi raamatuid kujundati sageli pikkade ja kitsaste veergudena, vastavalt gooti arhitektuuri põhimõtetele, lehtedel kasutati raamidena ka muid arhitektuuridetaile.
Hilisgootika ajal hakkas levima ka tahvelmaal , 14-15. sajandil kasutati neid altarite juures. Ka Eestis on gooti tahvelmaale, näiteks B. Notke "Surmatants".