Kiskja-saakloom dünaamika Lotka-Volterra tüüpi võrrandsüsteemide kohaselt; 21. Saakloomade kaitsekohastumused; 22. Parasitism, parasiitide liigitused, mikroparasiitide puhast kasvukiirust mõjutavad tegurid; 23. Kommensalism. Laguahel. Detritivoorid, lagundajad, nende klassifikatsioon suuruse järgi; mikro- meso- ja makrofauna suhteline osatähtsus laguahelas eri kliimavööndites; 24. Koosluste struktuuri aspektid; 25. Organitsistlik (Clements) versus individualistlik (Gleason) paradigma sünökoloogias, koosluste ordinatsioon ja klassifikatsioon; 26. Eesti metsakasvukohatüüpide klassifikatsioon, tüübirühmad, nende paiknemine mullaniiskuse-viljakuse ordinatsiooniruumis; 27. Koosluste autogeenne ja allogeenne, primaarne ja sekundaarne suktsessioon, kliimaksi mõiste; 28. Bioloogilise mitmekesisuse mõiste, taksonoomiline, funktsionaalne ja geneetiline mitmekesisus; 29
asendades selle sõnaga põline kooslus. Seda tehes peab arvestama, et Clementsi ideed elavad ka erinevate nimetuste all teadusmaailmas endiselt edasi. Clements avaldas esimese ökoloogiaraamatu Ameerikas 1905. aastal, tutvustades ideed taimekooslustest kui superorganismidest. [10] See publikatsioon vallandas arutelu ökoloogilise holismi ja individualismi vahel, mis kestis kuni 1970. aastateni. Klementsiaanliku paradigma vaidlustas Henry Gleason, kes väitis, et ökoloogilised kooslused arenevad unikaalsetest ja juhuslikest assotsiatsioonidest. See tajuline nihe asetas tähelepanu tagasi individuaalsete organismide elukäikudele ja sellele, kuidas need on kooslusega seotud. Taimede liigirikkus ruumis ja ajas Taimede (ja ka teiste maismaa elusolendite) mitmekesisus on ruumis ebaühtlaselt jaotunud. Mida väiksem laiuskraad ja mida ekvaatori le lähedamal asuv vööde, seda rohkem liike
enne ära). 3) Tundra - enamik mikrofauna (väike produktsioon), otsesed detriidi sööjad. 24. Koosluste kollektiivsed ja emergentsed omadused. Kollektiivsed - kirjeldatavad ja avaldatavad komponentide summana, nt. koosluse liigiline mitmekesisus + liigifondi suurus. Emergentsed - komponentide liitumisel ineb mingi uus kvaliteet. Liigifond - liigid, kes on potentsiaalselt olemas ja vôimelised antud kk-s potentsiaalselt elama. 25. Organitsistlik (Clements) vs individualistlik (Gleason) paradigma sünökoloogias. Clements - organitsistlikud kooslused on superorganismid. Nad evolutsioneeruvad kui superorganismid. Nad koosnevad üksteisega kohastunud liikidest. On diskreetsed. Omavad sarnaseid optimume. Euroopalik. Gleason - kooslused koosnevad sôltumatute liikide segudest. Liigid ei koevolutsioneeru. On pidev. Ameerikalik. Paradigmade vastuolu avaldub viisis, kuidas taimkattetüüpide eristamise ja uurimise metoodike on erinev Ameerikas ja Euroopas. 26
enne ära). 3) Tundra enamik mikrofauna (väike produktsioon), otsesed detriidi sööjad. 24. Koosluste kollektiivsed ja emergentsed omadused. Kollektiivsed kirjeldatavad ja avaldatavad komponentide summana, nt. koosluse liigiline mitmekesisus + liigifondi suurus. Emergentsed komponentide liitumisel ilmneb mingi uus kvaliteet. Liigifond liigid, kes on potentsiaalselt olemas ja võimelised antud kk-s potentsiaalselt elama. 25. Organitsistlik (Clements) vs individualistlik (Gleason) paradigma sünökoloogias. Clements organitsistlikud kooslused on superorganismid. Nad evolutsioneeruvad kui superorganismid. Nad koosnevad üksteisega kohastunud liikidest. On diskreetsed. Omavad sarnaseid optimume. Euroopalik. Gleason kooslused koosnevad sõltumatute liikide segudest. Liigid ei koevolutsioneeru. On pidev. Ameerikalik. Paradigmade vastuolu avaldub viisis, kuidas taimkattetüüpide eristamise ja uurimise metoodike on erinev Ameerikas ja Euroopas. 26
protsent kuuekümne ligi, võib arvata, et üheks kasvaja arengut mõjutavaks teguriks on pikaajaline organismi mõjutav krooniline haigusprotsess. (Sakr jt 1994). Arvatakse, et eesnäärme hüperplaasia võib olla immuunsüsteemi poolt reguleeritud põletikuline haigus (Karmer jt 2002.), sellest tulenevalt on eesnäärme suurenemine seotud immuunsuse häirega ning sellele järgneva eesnäärme epiteelirakkude hüpertrofeerumisega. (Gleason jt 1993). On leitud, et 3039milliliitrise(ml) eesnäärmemahuga meestest esineb põletikku ainult 9%-l, seevastu üle 80 ml eesnäärmemahu korral esineb põletikku 60%-l meestest (Silverio jt 2003). On teada, et eesnäärme maht on üks riskiteguritest, mis mõjutab hüperplaasiast tingitud tüsistuste riske (Nickel jt 2008). Samamoodi mõjutab võimalikku riski eelnev, ravimata või asümptomaatiline ning pikaajaliselt kulgev prostatiit.
Milline mõju on sellel laste sotsialiseerumisele? Selles, et isa ja ema erinevad mängustiilid last mõjutavad, on vähe tõendusmaterjali. Hoopis kindlamad on need andmed, mis näitavad, et isa tegevus kujundab lapses soorolle. Isad kohtlevad poisse ja tüdrukuid erinevalt ja sellega kujundavad soolise eristamise välja juba enne kooli. 3 Isa-lapse kõne Uurija Gleason leidis, et kuigi isad kasutavad "lapsele suunatud kõne", satuvad nende kõnesse ka keerulised sõnad, mis on üle lapse võimete. Selle asjatundmatu käitumisega võivad nad tegelikult arendada lapse keelelisi oskusi. Kindel on see, et isad ei suuda lapsega rääkida lapsele suunatud keeles kogu aeg, vaid teevad seda aeg-ajalt. Ka kõnes on märgata vanematepoolset soolist eristamist. Mõned uuringud näitavad, et mõlemad vanemad kasutavad keerulisemat kõne vastassoost lapsega,
Mesofauna on oluline rohumaades, parasvöötmes ja põhjapoolkerametsades. Makrofauna on oluline troopikas ja troopilistes kõrbetes, samuti ka rohumaadel. 24. Koosluste struktuuri aspektid; · Taksonoomiline struktuur · Koosluste bioloogiline mitmekesisus ehk diversiteet · Ruumiline struktuur · Muutused keskkonna gradiendil · Muutused ajas ehk suktsessioon 25. Organitsistlik (Clements) versus individualistlik (Gleason) paradigma sünökoloogias, koosluste ordinatsioon ja klassifikatsioon; Individualistlik paradigma Gleason, levinud Ameerikas. Erinevad liigid käituvad individualistlikult ja sügavalt isekalt. Igal liigil on oma ökoloogiline amplituud, liigid paigutuvad kooslusesse vastavalt oma nõudlusele. Klassifikatsioonil puudub mõte, sest klassid on kunstlikud. Kooslustüüpe saab järjestada, ordineerida. Organitsistlik paradigma Clements, levinud Euroopas
· Taksonoomiline mitmekesisus. Mõõdetakse koosluses leiduvate liikide arvu abil. · Ruumiline struktuur. Kahe- või kolmemõõtmeline(taimedel). Horisontaalne ja vertikaalne. Taimkattes esinevad rinded ehk taimkatte kihid, kus valguskliima on erinev. · Koosluste muutumine ökoloogilistel gradientidel(olulised kk faktorid ja nende muutumine ruumis). · Koosluste muutumine ajas(suktsessioon). Kaks sünökoloogilist paradigma. Individualistlik(Gleason) vs organitsistlik(Clements) paradigma. Gliisoniaanlik ja klementsiaanlik paradigma. Clements - Taimekooslused on vaadeldavad superorganismina, mille organiteks on erinevad liigid, kes omavahel on koos evolutsioneerunud(koevolutsioneerunud), kelle vahel on teatud tööjaotus ja see superorganism areneb ka ajas. Suktsessioon teatud aja möödudes liigid vahetuvad. Diskreetsed rühmad ja eristuvad kooslustüübid, mis on klassifitseeritavad.
C. Meso- ja makrofauna suhteline osatähtsus suurem kui vihmametsas? Tundras on tänu madalale produktsioonile ja lühikesele vegetatsiooniperioodile loomapopulatsioonide kandevõimed väikesed ja laguahelas langeb suurem roll paindlikele mikroobidele. A on õige. 38. Milliste isikutega seostuvad sünökoloogia teoorias individualistlik ja organitsistlik paradigma? A. Hutchinson ja Gause; B. Karis ja Beckham; C. Wallace ja Tansley; D. Gleason ja Clements. Õige on mõistagi D sest nii on õige. 39. Kas soovikumetsade tüübirühm levib: A. Kliimakskooslustes? B. Niisketel keskmise toitelisusega muldadel? C. Kuivadel toitainetevaestel muldadel? D. Peamiselt Lääne-Eesti madalikel? Soovikumetsad on E. Lõhmuse metsakasvukohtade klassifikatsiooni skeemil all keskel, s.t. kergelt liigniiskes ja keskmise viljakusega piirkonnas. B on õige. 40. Kas taimedele on hästi kättesaadav? A
mille omadused määravad liigid, kes sinna kokku on sattunud? CLEMENTS: Sünergeetilist efekti väljendav omadus. Komponendid koos tekitavad uusi omadusi, mida komponentidel endal pole (pannkook). Liigid diskreetsed. Ei saa ainult isiklikult komponentide kaudu kirjeldada kooslust, vaid nad on koevolutsioneerunud süsteemid. Liigid on üksteisega kohanenud ja sõltuvad üksteisest. Clementsi ideed: Viisid koosluste klassifitseerimiseni GLEASON: Individualistlik. Kooslus pole tervik, vaid pigem seda moodustavate liikide omadused määravad lihtsalt selle, kes seal keskkonnas hakkama saab. Liigid käituvad keskkonna järgi, ei moodusta süsteemi. Gleasoni ideed: Viisid ardenatsioonini. Liike saab järjestada/võrrelda sarnasuse alusel. 1. Koevulutsioneerunud süsteem – organistlik paradigma CLEMENTS – Euroopa Clements vaatles taimekooslusi kui diskretseid ja koevolutsioneerunud süsteeme, millel on algus ja lõpp.
4) Vertikaalne struktuur (3 mõõdet) taimkatte rinded (Vihmametsades pole rindeid.) 5) Struktuuri muutumine ja koosluste vaheldumine KK-a gradientidel kuiv -> märg : niiskusgradient 6) Koosluste suktsessioon koosluste suunatud mittesesoonsed ajalised muutused, mille jooksul taimkate ise muudab KK-tingimusi ja valmistab ette pinda uute liikide tulekuks 25. Organitsistlik (Clements) versus individualistlik (Gleason) paradigma sünökoloogias, koosluste ordinatsioon ja klassifikatsioon; Paradigma - üldiselt omaksvõetud baasteadmiste hulk, mille üle ei vaielda. Ajalooliselt on taimekoosluste ökoloogias võidelnud: 1) Organitsistlik paradigma (Clements) kooslused on vaadeldavad superorganismidena ehk koevolutsioneerunud, organiteks on erinevad liigid, üksteisega kohastunud liigid (olemas teatud tööjaotus ja väljakujunenud ressurside
24. Koosluste struktuuri aspektid; a) Taksonoomiline struktuur liigiline koosseis b) Liigiline mitmekesisus kui palju erinevaid liike koos elab. c) Koosluse horisontaalne ja vertikaallne struktuur koosluse paiknemine ruumis d) Struktuuri muutumine keskkonnagradiendil e) Struktuuri muutumine ajas suktsessioon. 25. Organitsistlik (Clements) versus individualistlik (Gleason) paradigma sünökoloogias, koosluste ordinatsioon ja klassifikatsioon; Organistlik Taimekooslus on superorganism, millel on kindlad arengumehhanismid. Kooslused on diskreetsed, muutuvad hüppeliselt Individualistlik Erinevad liigid käituvad individualistlikult ja isekalt. Kooslus sõltub sellest, millised liigid kokku satuvad. Muutub sujuvalt, pidevalt. Gleasoni mudelit saab ordineerida e järjestada. Klassifikatsiooni põhiüksuseks tüübirühm,
Laguahel - doonor-kontrollitud süsteem, st laguahela organismid sõltuvad 100 % sellest, kui palju ülevalt poolt laguahelale antakse. Nad pole ise võimelised endale toitu juurde tekitama. Söövad surnud olevusi ja ei mõjuta oma toiduobjektide populatsiooni tihedust EHK laguahel võtab seda mida antakse ja ei sekku toiduobjekti ellu (ainult surnu omasse sekkub) 25.Koosluste struktuuri aspektid (konspekt, Begon et al. 17.1); 26.Organitsistlik (Clements) versus individualistlik (Gleason) paradigma sünökoloogias (Begon et al. 17.3.3); Individualistlik paradigma (seostatakse Gleasoni nimega gliisoniaanlik maailmanägemus) Erinevad liigid käituvad individualistlikult ja sügavalt isekalt. Tema joonis: igal liigil on oma ökoloogiline amplitud (oma gaussi kõver ja iga kõver vastab ühele liigile) liigid paigutuvad kooslusesse vastavalt oma nõudlusele. Klassifikatsioonil pole mingit mõtet, klassid on kunstlikud. Kui nt uurida kolme riba ] . diskreetsed piirid puuduvad
Tolmendamissõltuvus ◦ Sümbioosne sõltuvus ◦ Konkurentsivõime/-võimetus ◦ Tõruvähkide kasvutsoonid liigiti Limiteerivad faktorid Taimekoosluste dünaamika Taimekoosluse käsitlused Frederic E. Clements ◦ Taimekooslus on superorganism ◦ Kooslus kui diskreetne üksus ◦ Determineeritud suund ja ennustatav lõppkooslus – kliimaks ◦ Monokliimaksi hüpotees ◦ Määravaks konkurents ja soodustamine Henry A. Gleason ◦ Taimekooslus on iseseisvalt käituvate indiviidide kogum ◦ Kooslus on kokkusattumus ◦ Kontiinum, determineerimata suund ja lõppkooslus ◦ Määravaks: liikide migratsioon ja liikide selektsioon vastavalt individuaalsetele keskkonna nõudluste ja faktorite taluvustele Taimekoosluse parameetrid Ajaline muster – dünaamika Stabiilsus ◦ Resistentsus ◦ Elastsus – kiirus, millega süsteem pöördub
MAA, 2010. [10] J. V. Grabiner. Who Gave You the Epsilon? Cauchy and the Origins of Rigorous Calculus. Amer. Math. Mon. 90 (3): 185-194, 1983. [11] J. Grimbleby. Systems and Circuits (loengukonspekt). University of Reading. [12] A. P. Hillman, G. L. Alexanderson, M. E. Newton. Complex Numbers and Trigonometry (veebikons- pekt), 2005. [13] D. Hoffman. Contemporary Calculus (veebikonspekt). Bellevue College. [14] D. Hughes-Hallett, A. M. Gleason, P. F. Lock, D. E. Flath. Applied Calculus. Wiley, 2010. [15] A. D. Hwang. Calculus for Mathematicians, Computer Scientists, and Physicists. An Introduction to Abstract Mathematics (loengukonspekt). College of the Holy Cross, [16] K. Kaarli. Algebra praktikum. Lineaarvõrrandisüsteemid. Tartu, 1986. [17] M. Kilp. Algebra I. Tartu, 2005. KIRJANDUS [18] M. Kline
annaabi.ee 
