G.Verdi kui vabadusvõitleja ja lüürik (0)

Referaat
G. Verdi kui vabadusvõitleja ja lüürik
Katrin Zaitseva
11.A klass
Tallinna Laagna gümnaasium
Tallinn 2013
1.Sissejuhatus
Giuseppe Fortunino Francesco Verdi oli üks Itaalia kuulsamaid heliloojaid, kellele kuulub ka juhtiv koht kogu maailma ooperiteatrites.
Kokku jõudis Verdi kirjutada 26 ooperit, millest enamik on jäänud ooperiteatrite lemmikrepertuaari.
Tema roll Itaalia muusikas oli väga tähtis kuna tema muusika olio seotud vabadusvõitlusega ning Itaalia ühendamisega.Verdit on nimetatud ka revolutsiooni maestroks, sest tema ooperitega, mille temaatikaks oli just vabadusvõitlused, käisid kaasas suured poliitilised meeleavaldused Austria ülemvõimu vastu 19. sajandi esimese poole Itaalias. Verdi jäi alati demokraadiks ning ütles ära ka elu lõpul talle pakutud aadliseisusest. Samuti valiti ta Ühendatud Itaalia esimese parlamendi liikmeks. Veelgi enam aga oli ta rahva poolt armastatud selle pärast, et tema ooperite meloodiad sarnanevad Itaalia enda rahvamuusikale. Mitmed laulud tema ooperitest muutusid itaallaste hulgas vabadusvõitluse lauludeks, mille saatel mindi barrikaadidele.
Verdi oli ka suur ooperi reformaator ja muusikalise draama juht
2.Elulugu
Giuseppe Fortunino Francesco Verdi sündis 10.oktoobril 1813. Aastal Le Roncole küla Parma lähededal ning suri 27.jaanuaril 1901. Aastal Milanos.
Tema isa oli tavaline trahteripidaja ning nad elasid Piacenza Busseto. Talupoja perekonnas sündinuna tuli tal juba varakult kokku puutuda eluraskuste ja raske tööga, mis nõudsid tugevat tahtejõudu. Varakult hakkas ta tööle ka oma vanemate tagasihoidlikus tavernis. Kuid tema saatus polnud jääda maale.
Verdi muusikalised anded avaldusid juba üsna varakult ning tema esimeseks muusikaõpetajaks sai Roncole küla organist Pietro Baistrocchi.Kui Verdi oli saanud kaheteistkümneseks, läks ta tööle Bussetosse kaupmees Barezzi juurde, keda ta ise on nimetanud oma teiseks isaks. Barezzi oli ise samuti muusikaarmastaja ja nägi juba siis noores Verdis Itaalia muusika tulevikku. Verdi aga jätkas oma õpinguid muusika alal õpetaja Proresi juures ja ladina keele õpinguid kanoonik Seletti käe all.
Kuid vaatamata sellele oli Barezzi võtnud Verdi oma tütre muusikaõpetajaks. Noored aga armusid üksteisesse ning 1836.aastal abaiellusid. Neende abiellust spndisid ka 2 last, kes surid veremürgitusse.
Giuseppe oli väga andekas, tegi kiireid edusamme ja kui ta sai kaheksateistkümne aastaseks, oli ta kirjutanud juba palju muusikalisi palasid kohalikule puhkpilliorkestrile, koorile ja ka orelile. Tänu Barezzi toetusele ja väikesele stipendiumile , otsustas Verdi minna 1832 . aastal Milanosse ja astuda sealsesse konservatooriumi. Sinna teda vastu ei võetud, väites seda, et tema kätte asend on parandamatult vale. Kui ometi nimetati hilisemal ajal just see konservatoorium Verdi järgi.
Verdi ise aga jätkas õpinguid eraõpetaja La Scala teatri dirigendi ja helilooja Lavigna juures, keda ta hämmastas oma suurte edusammudega. Milanos andis igal nädalal reedeti kontserte Muusikasõprade selts ja nii sai Giuseppe ühelt kohalikult aristokraadilt ka oma esimese suurema tellimuse kantaadi jaoks.
4. Vabadusvõitleja ja lüürik
1840. aastatel langes Verdi populaarsus kokku Itaalia ühendamise liikumise ajaga .
Tema romantiline ja kohati kurb muusika sobis hästi Itaalia poliitilise olukorra vastaste meeleoludega.
Verdi kolmas kirjutatud ooper „Nabucco” eeslinastus 8.märtsil 1842.aasal „La Skala ” teatris, Milanos ning tegi ta populaarseks üle terve Itaalia, eriti Milanos, mis oli nendel aastatel okupeeritut Austria poolt. See ooper räägib ühes Piibli stseenist.
Rahvas samastas end Piiblis kirjeldatud Paabli vangipõlve viidud juutidega. Orjade koorilaulu selles ooperist on isegi mitu korda pakutud Itaalia hümniks.
Milanolased hakkasid pooldama Sardiinia kuningat Vittorio Emannuele II katseid ühendada Itaalia.Kuna selliste vaadete avalik esitamine oli keelatud siis kasutas rahvas loosungit „ ELAGU VERDI! „, kus Verdi oli lühend sõnadest Vittorio Emanuele Re D'Italia  (Itaalia kuningas Vittorio Emanuele).
Verdi oli teadlik sellisest oma nime kasutamisest, ning polnud üldsegi selle vastu.
1848. A. revolutsiooni sündmuste kõrgttipp Itaalias – Milaano kangelaslik märstiülestõus, tõi Verdi tagasi kodumaale . “Seda mida mina ja Garibaldi teeme poliitikas, mida meie ühine sober A. Manzoni teebe peesias, seda teete teie muusikas.Itaalia vajab teie muusikas rohkem kui kunagi varem,” kirjutas Verdile ülestõusu juht G.Mazzini. Publitsevate sündmuste mõjul ning Mazzini palvel kirjutas helilooja Pariisis heroilise hümni “Kõla, tormpet” (“Suono la tromba”) sooviga, et see hakkaks Lombardia tasandikel kahuritemuusika saatel võimalikult varsti kõlama.
“… midagi peab sündima ka seal, ja kui me oskame õiget silmapilku kasutada ja alustada soda, mis on paratamatu… siis võib Itaalia veel vabaks saada. Kui hoidku meid Jumal usaldumast oma kunigaid ja võõraid rahvaid.” Verdi kahtlused pidasid paika ning kodumaa revolutsioonsündmuste edaspidine jälgimine tõi vaid muret ja hinge valu.
Kuid nii kaua kui vabadusvõitlus veel eduseisuses oli pani Verdi kirja puhangluise tõusu Lombardlaste ja Saksa keisri Friedrich Barbossa vägede kokkupõrkest ning anastajate lüüsamisest pajatav teose – ooperi “ Legnano lahing”. See räägib 12.sajandi ajaloost võetud süzee heoiline paatos, mille kõrval kangelaste isiklik drama tagaplaanile jab, dünaamilised massistseenid ing kogu etendus elamuslik kõrgepinge avaldasid kuulajaile suurt mõju.
Keskaja efektsest romantikast ning ajaloo- ja piiblisüzeedes loobumine, samuti pöördumine “väikese inimeste” poole tõestab uue kvaliteedi sündi Verdi loomingus. Kui “Legano lahing” lõpetas neljakümnendate aastate heroilis-patriootliste ooperite plejaadid, siis “Luisa Miller ” pani aluse helilooja edaspidistele otsingutele lüürilis-olustikulise vallas. Oopereile, milles julm sotsiaalne ebavõrdsus kangelaste saatusega traagiliselt kokku põrkab.
Pariisi ja kodumaa vahel jagatud aastad tõid helilooja eööu häiriva ebakindluse ning 1850.aastal pöördus Verdide abielupaar Itaaliasse tagasi. Nad ostsid Busseto lähedal paikneva kauni ja vaikse Sant Agata mõisa, mis jäi maestro armastatumaks petus - ja loomingupaigaks elu lõpuni.
Kasutatud kirjandus
Tõnison, H. 1972. Traagikust Naerva mõttetargani, Verdi elu ja looming. Tallinn: „Eesti raamat”
http://et.wikipedia.org/wiki/Giuseppe_Verd i