Georges Clemenceau (0)

Georges Clemenceau
Georges Benjamin Clemenceau sündis 28. septemberil ning suri 24. novemberil 1929. Clemenceau oli prantsuse riigimees , arst ja ajakirjanik . Ta oli Prantsuse peaminister 1906-1909 ja uuesti 1917-1920. Juba peaaegu viimasel I maailmasõja aastail juhtis ta Prantsusmaad ning oli üks peamisi hääli tagades Versailles 'rahu.
Clemenceau sündis Mouilleron-en-Pareds , Vendées , Prantsusmaal. Clemenceau ema Sophie Eucharie Gautreau (1817-1903) oli pärit Huguenoti perekonnast. Tema isa Benjamin Clemenceau (1810- 1897 ) oli küla arst, kes lootis, et tema poeg käiks tema jälgedes. Tema isa toetas 1848. aasta revolutsiooni, mis taga selle, et ta kasvas üles tugevas vabariiklike vaadetega peres.
Pärast õpinguid Nantes Lycée sai Georges bakalaureuse 1858 aastal. Seejärel otsustas ta registreeruda meditsiinikooli nagu tema isa. Oma esimese paari aasta jooksul Nantes koolis, nagu ta ise märkis, oli segadusttekitav.
Aastal 1861 Clemenceau lahkus Pariisist ,et jätkata õpinguid Latin Quarteris, kunsti-ja vabariiklaste ringis .
Detsembris asutas ta iganädalase ajalehe mida kutsuti Le Travailiks. 23. veebruar 1862 . aastal ta arreteeriti politsei poolt, kuna tal olid demonstratsioonile kutsuvad plakatid. Ta veetis Mazas vanglas 77 päeva.
Kõige selle keskel sai ta arstiks 13. mail 1865, ta leidis aega osaleda mitmete ajakirjade asutamisel, kirjutas mitmeid artikleid, millest enamik ründas Napoleon III imperiaal korda . Peagi sai soovitatavaks see jätta, kui Imperiaal agendid hakkasid mahasuruma teisitimõtlejaid saates enamik neist Devil's Islandile . Samal aastal 25. juuli seadis ta end sõidule Ameerika Ühendriikidesse.
Lühikest aega oli ta arsti ametist 12. tänaval New York ´is toetades end korrespondent Pariisi ajalehes . Siis alustas ta prantsuse keele õpetamisega ja ratsutamise tunde andes tütarlaste koolis Stamfordis. Hiljem ta abiellus New Yorkis , 23. juuni 1869 ühe tema õpilase, Mary Elizabeth Plummeriga (1850-1923). Nende abielu kestis 7 aastat ning neil sündis kolm last.
1870. aastal, kui Sakamaa alistas Prantsusmaa kolis ta Pariisi, kus ta kaasati radikaalsesse poliitikasse.
Veebruaris 1871. aastal valiti Clemenceau radikaalsete vabariiklaste asetäitjana Rahvuskokku.
1876-1893. aastal kuulus ta Riigivolikokku.
1880. aastal asutas ta ajalehe „La Justice.“
1902 . aastal sai ta senaatoriks ja neli aastat hiljem, kui ta oli 61 aastane sai ta siseministriks.
Aastatel 1909 ja 1912 pühendas ta oma aja reisimisele ning enda ravimisele. 1910 aastal läks ta Lõuna- Ameerikasse, reisis veel Brasiilias, Uruguays ning Argentiinas.
Aastal 1917 sai ta siis peaministriks ning siis rahvas uskus, et Esimese maailmasõja võit on kaugel. Ta ise uskus küll, et prantsusmaa võib saavutada võidu.
Ta oli Esimeses maailmasõjas väga tähtis isik.
Clemenceau suri 1929. aastal Pariisis.