Tõsiseks riiklikuks probleemiks on aga inimesed, kes tulid Eestisse sõjajärgsetel aastatel ning kes pole taotlenud Eesti kodakondsust. Inimõiguste olukorda Eestis on korduvalt uurinud rahvusvahelised missioonid ja instituudid, kuid mingeid arvestatavaid rikkumisi pole leitud. VÄLISPOLIITIKA Taasiseseisvumisjärgse Eesti Vabariigi välispoliitika oli algusest peale Lääne- meelne, sest eesmärk oli siduda end võimalikult tihedalt Euroopaga. Eesti geopoliitilise asendi tõttu sai omariikluse kindlaimaks garantiiks olla ühinemine Põhja Atlandi Lepingu Organisatsiooniga (NATO) ning Euroopa Liiduga. 1994. aastal võeti Eesti Euroopa Nõukogu täisliikmeks. 1998. aastal algasid ühinemisläbirääkimised Euroopa Liiduga. Need kulgesid edukalt ja alates 1. maist 2004 sai Eesti NATO liikmeks. Eesti Vabariigi välispoliitikas on olulisel kohal suhted Põhjamaadega ning teiste Balti riikidega Läti ja Leeduga
et võimu kolmes Balti liiduvabariigis teostab tema. Võimuvaakum Moskvas võimaldas Eestil välja kuulutada iseseisvuse. Eesti Kommiteega kokkuleppe alusel võttis Ülemnõukogu 20.augustil 1991 aastal vastu ,, Otsuse Eesti riiklust iseseisvusest". Selle otsusega taastati riiklik iseseisvus. ÜHINEMINE EUROOPAGA Taasiseseisvumisjärgse Eesti Vabariigi välispoliitika orienteerus algusest peale Läände eesmärgiga end võimalikult tihedalt siduda Euroopaga. Eesti geopoliitilise asendi tõttu sai omariilkuse kindlamaks garantiiks ühinemine Põhja Atlandi Lepingu Organisatsiooni ning Euroopa Liiduga. Ühinemisprotsess arenes sisepoliitilise stabiilsuse ja eduka majanduspoliitika tõttu Eestile soodsalt. 1994.aastak võeti Eesti Euroopa Nõukogu täisliikmeks ja 1998. aastal algasid ühinemisläbirääkimised Euroopa Liiduga. Need kulgesid edukalt ja alates 1.maist 2004 on Eesti Vabariik Euroopa Liidu täieõiguslik liige. EESTI NATO-S JA OSALEMINE RAHUOPERATSIOONIDES
tagab nii asupaigariigi kui teiste riikide majanduse toimimise. Paljude riikide majandus on teeninduspõhine (pangandus, kaubandus, turism, meditsiin (Sveitš) jne.). Riigi ja rahva rikkus: arvestatkse SKT kogutoodangu kohaselt ning jagatuna riigi elanikkonna arvule leitakse elanikonna elatustase. Geopoliitilised teooriad. Anglo-saksi kontinentaal- ja merevõimu koolkonnad. Suurbritannia professor Halfor Mackinder (1861-1947), oli moodsa geopoliitilise kontinentaalvõimu teooria rajajaks. Ta väitis, et Euroaasia on maakera keskus ja ülejäänud on selle perifeeria. Mackinder kirjutas, et kes valitseb „südaterritooriumit” (Heartland), (Pivot Areat, see valitseb Euroaasiat. See kes valitseb Asiat, see kogu maaioma. Südsaterritooriumina nähi Mackinder Ida – Euroopat, ehk läiemas mõistes seda riikidegruppi, kes taasisesisvus 1918. Aastal peale Austria – Ungari, Saksa-, vene- ja Osmanite Impeeriumi lagunemist (vahe –Euroopa).
Kuid selleks, et müüa, peab leiduma ostja. Kas Eesti on üldse midagi väärt, et keegi teda osta tahaks? Või on ta "tilluke, tähtsusetu ja hoomamatu", nagu teab Enn Soosaar. Üks võimalik valim Eesti suurimatest, ainult füüsisega seotud rikkustest on selline: 1. Eesti on kahe eriti kaaluka kontinendi põkkumispiirkond, seetõttu kõrgstrateegiline, nagu Panama, Gibraltar, Suess, Singapur, Iirimaa, jne. Viimased on teiste kontinentide põkkumispunktid. Kuid Eesti on ka kahe olulise geopoliitilise ruumi vaheruum, seetõttu omab geopoliitilist potentsiaali, mis on piisav geopoliitiliseks maailmariigiks tõusmiseks. Seetõttu on meie arengupotentsiaal veelgi oluliselt suurem kui näiteks Singapuril, kus viimase 35 aasta jooksul on majandusareng olnud 8% aastas! 2. Eesti kaudu läheb ökonoomseim transiidimarsruut, nafta transiidi puhul on kokkuhoid kuni 15% kõikide teiste marsruutidega võrreldes. Euroopa logistikute arvutused on näidanud, et transiidi
Eesti lähiajaloo kaks olulist pöördepunkti: taasiseseisvumine ja liitumine Euroopa Liiduga (koos NATO liikmeks saamisega) on muutnud aktuaalseks Eesti kollektiivse identiteedi uued käsitlused. Kuulumine 1990. aastate algul "endiste nõukogude vabariikide", sajandivahetusel "Euroopa Liiduga ühinemist taotlevate" riikide ning alates 2004. aasta kevadest "uute Euroopa Liidu liikmesriikide" hulka on olnud väga kiire paradigmade vahetus. Olulisim aspekt selles protsessis on olnud geopoliitilise konteksti muutumine ida-lääne suunal, kuid vähetähtis ei ole olnud ka kultuuriliste mõjuväljade muutumine. Eestluse püsimine on olnud ajalooliselt habras ja riigi seisukohast nii tähenduslik, et seda on eriliselt rõhutatud ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulis: "...peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade". Selline rahvuse ja kultuuri säilitamise missiooni rõhutamine ei ole põhiseadustes üldiselt väga tavaline
Angloameerika geostrateegia koolkond: A. T. Mahan, H. Mackinder, N. Spykman, E. Huntingtom Halford Mackinder: Oxfordi Ülikooli rektor, defineeris Südamaa. Hüpotees: Kes valitseb Ida-Euroopat, see käsutab südamaad. Kes valitseb südamaad, see käsutab Maailmasaart. Kes valitseb Maailmasaart, see käsutab maailma. Saksa geopoliitiline koolkond: Mõjutatud Ratzeli, Kjelleni ja Mavkinderi vaadetest. Esindajad: K. Haushofer, O. Maull, H. Lautensach, E. Obst, E. Banse Saksa geopoliitilise geograafia seisukorrad: Riik peab alati õigustama oma eluruumitaotlusi (laienemine peab olema põhjendatud). Vt: Edgar Kant ja Karl Inno Suurem ruum võimaldab autarkiat ja sõltumatust oma naabritest. Riigi ruumilisest struktuurist (geopoliitilistest manomeetritest) sõltub kasvu edukus. Geopoliitilisteks manomeetriteks on pealinna asukoht, riigi raskuskese, võimuväljad, kultuuri dünaamika. Suurvõimul on vaja veel “sisemist telge”, mis on tugevuse kasvu jooneks.
primitiivne ehk sõjalis-röövellik ja 2) kõrgem ehk tööstuslik (industriaalne) arengustaadium.Mõlemale arengustaadiumile on iseloomulik, et riikidevahelisi suhteid käsitletakse sotsiaaldarvinistlikus vaimus olelusvõitlusena. Orgaanilisele teooriale lähedal ja sellega seotud on geopoliitiline teooria, mis peab kõiki samuti organismiks, poliitikat aga võitluseks organismi eluruumi pärast. 20.sajandil arenesid välja mitu rahvuslikku geopoliitilist koolkonda. Saksa geopoliitilise koolkonna ühe tuntuima esindaja Karl Haushoferi järgi uurib geopoliitika riiki kui ruumilist nähtust, kui geograafilist organismi. Geopoliitika peab poliitiliste protsesside (rahvusvahelises tähenduses) põhjuseks geograafilisi tegureid. Siit ka poliitiline geograafia, mis vaatles riikluse arengut kui ruumilist kasvu. Sisuliselt tähendas see riigi võimu ja võimsuse kasvu. Anglo-ameerika geopoliitilise teooria koolkonna areng toimus kahes etapis. 20sajandi
USA on formaalne või mitteformaalne liitlane Hiina naabritele. Pehme tasakaalustamine suure võimu diplomaatias. Strateegilised liitlased koos teiste suurte võimudega, et parandad positsiooni maailmas- BRICS, Venemaa gaasi suhted, ÜRO koostöö Hiina suhted naabritega Regionaalkorra ümberkujundamine: selles koostöö ja juhtroll. Lõuna-Aasias: ASEANi liige ja vabakaubandus, sellega tõrjus USA välja. Kesk-Aasias: Shangai koostöö organisatsioon, Kesk-Aasia gaasitorud. Geopoliitilise orientatsiooniga majanduslik julgeoleku strateegia Nafta varude pettemanööver: nafta diplomaatia: “Hiina on vastamisi välise võitlusega. Hiina peab viima oma naftavarud kohtadesse, kuhu Euroopa ja Ameerika firmad ei ole veel jõudnud.” Olulisematel veeteedel sõltuvuse vähendamine: Birma torud, Kesk-Aasia torustik, LNG. Põhiline energia tootlus veest! Hiina suhted Aafrikaga: Aafrika oli Külma sõja ajal ja on siiani oluline Hiina legitiimsuse allikas. 2000 Hiina
m6jutab vaga tugevasti nende asend mandrite ja ookeanide suhtes. Tema arusaama kohaselt kujunevad mandri sees, nn. Südamaal (Heartland) tingimata despootlikud ja agressiivsed suurriigid, saartel ja ookeanide rannamaadel, Servamaal (Rimland) aga demokraatliku ühiskonnakorraga ja majanduslikult 6itsvad rahuarmastavad riigid, millest paljud on v6rdlemisi vaikesed. Servamaa riigid on loomulikult sunnitud endakaitseks iihinema liitudesse, et vastu seista Südamaa agressioonile. Võistleva geopoliitilise kontseptsiooni pakkus valja sakslane Carl Haushofer (1869-1946), kelle tuntuimaks teoseks on 1924. aastal ilmunud "Väikse ookeani geopoliitika" ("Geopolitik des Pazifischen Ozeans"). Haushofer oli holist, ta vaatles riiki nagu tervikut, mille osad on vastastikku kohanenud üksteisega, niisiis inimesed ja institutsioonid riigi territooriumi ja selle loodusoludega. Et loodus on igal pool erinev, peavad erinema ka riigid ja rahvad. Nende vahel saab olla ainult võitlus eluruumi parast
Kes on kosmopoliit? Kodanik- eriliste teenete eest, sünniga, oled 15 aastane ja 5 aastat oled elanud eestis Kohustus- kaitseväkke pead astuma. Naistele kohustuslikuks. Asendusteenistus- abistan lasteaias teisi. Aktiivne kodanik on kodanik, kes veedab oma vaba aja ühiskonna probleemidega tegelemiseks. Ta on pealehakkaja. Kosmopoliit- ehk maailmakodanik on mõiste, millel on mitmeid erinevaid tähendusi, kuid üldiselt peetakse selle all silmas inimest, kes ei nõustu traditsioonilise geopoliitilise inimeste jagamisega nende rahvusliku kodakondsuse järgi. Mittepoliitilises tähenduses on kosmopoliit keegi, kes väärtustab ühiskonda nende teadmiste järgi, mida on võimalik hankida erinevate kultuuride omavahelises tihedas suhtlemises. Kosmopoliit võib olla kosmopolitismi pooldaja, kes ei soovi end määratleda mõne rahvuse, usu, riigi vm tunnuse järgi ning eelistab esmajärjekorras olla inimene ning alles seejärel kuuluda mõnda inimkooslusse. Ta ei tunnista riigipiire.
Pealegi olid paljudel ühinema kutsutud riikidel omaenda erinevad, tihtilugu vastakad huvid. Poolale ei saanud enam loota, kuna see oli lähenenud Saksamaale ja püüdis pidevalt laveerida N.L. ja Saksamaa vahel. Nõukogude Liidu suhtumine neutraliteeti oli mittesoosiv ja et nii hüljatakse Rahvasteliit ja sõprade abi. Balti riikide neutraliteet olevat illusoorne. Saksamaa suhtumine neutraliteeti – erapooletul tuli arvestada oma geopoliitilise asukohaga ning otsida kooskõla jõuga, mis asus tema ruumi vahetus läheduses. Kui koostööks selle jõuga ei oldud valmis vabatahtlikult, siis see jõud kasutab vägivalda. Kuid 1938.a. seisukohad muutusid. Saksamaa tahtis lahendada Sudeedi küsimust ja et kui algab sõda Tsehhoslovakkiaga, siis võib Rahvasteliit võtta vastu otsuse agressori peatamiseks ja nõuda Baltimaadelt N.L. vägede läbimarsi õigust. Seega hakati toetama neutraliteeti. Nii Nõuk
lääne survel vastuvõetud otsus 1991. aasta jaanuaris distantseeruda jõu kasuta- misest andis ühemõttelise signaali, et Baltikumi iseseisvus on sündinud fakt.61 Enamik tänastest Nõukogude Liidu taastajaist pole oma projektides Balti riikidega avalikult arvestanud, küll aga räägivad nad Venemaa erilistest elu- listest huvidest sealses piirkonnas. Deržavnikud, kes mõtlevad sõjalis-territo- riaalsete kategooriatega, elavad Baltimaade “kaotust” kui impeeriumi tabanud “geopoliitilise katastroofi” üht negatiivseimat ilmingut ja tulemit raskelt üle. Nende jaoks tähendab otsese kontrolli kadumine Baltikumi üle Venemaa surumist Peetri-eelse territooriumi piiridesse, väljatõrjumist Euroopast, “surumist itta”, “rahvusvahelist häbi” ja alandust. Nende jaoks on Baltikum Vene impeeriumi ja Nõukogude Liidu kaotatud ala, mille “omamise” eest on verd valanud vene rahva paljud põlvkonnad. Deržaava eest võitlejate arvates on Balti riikide ise-
Serbia, Bulgaaria ja Kreeka tungisid Türgi aladele. · Sõja lõppfaasis alustas Türgi vastupealetungi Traakias. 17. mail 1913 sõlmiti Londoni rahu. Teine Balkani sõda: · Puhkes 16. juunil 1913. · Põhjuseks Serbia ja Bulgaaria erimeelsused Makedoonia küsimuses. · Lõppes 10.08.1913 Bucharesti rahuga. Bulgaaria ja Türgi piir määratleti Konstantinoopoli rahuga. Balkani sõdade tulemused: · Näitasid geopoliitilise olukorra äärmist ebastabiilsust Balkanil. Laialt levinud metafoor: "Balkani püssirohutünn". · Viisid Bulgaaria ja Türgi lähenemisele Keskriikidele · Tõid välja veelkord Serbia ja Austria-Ungari vastuolud Euroopa enne Esimest Maailmasõda · Piirikontroll riikide vahel praktiliselt puudub. Hakatakse esimest korda laialdasemalt reisima. Hakkavad välja kujunema üle-euroopaline suhtlus ja üle-euroopaline kultuur. · Teaduse ja tehnika areng. Progressiusk
narkosõltlaste poolt, kui nende poolt, kes selliseid aineid ei kasuta. Narkokuritegevus mõjutab otseselt nii tänavakuritegevust ning on ka oluliseks sissetulekuallikaks organiseeritud kuritegevusele, mis omakorda mõjutab riiklikku julgeolekut. Seega on õigussüsteem, õiguskaitseorganid ja kogu ühiskond vastutavad narkootikumidele ligipääsu piiramise eest. Eesti jaoks on selline võitlus eriti raske seoses pika rannajoone ja narkotransiidiks soodsa geopoliitilise asendiga. Politsei: Alates 1999. aastast on võitlus narkokuritegevuse vastu olnud üheks politsei prioriteediks. Konkreetse sammuna moodustati politseipeadirektori käskkirjaga 2001. aastal igasse politseiprefektuuri narkoüksus. Määratletud on erinevate politseiasutuste kohustused võitluses narkoõiguserikkumistega. Loodud on kaasaegne infosüsteem, mis võimaldab nii info talletamist kui ka analüüsi. Politsei- ja korrakaitsepolitseiametnikele on
natsionalistliku patriotismi ja jõustruktuuride loodud üldise usaldamatuse õhkkonna. Kõik see teeb praegusajal Venemaa elanikkonnale pea lootusetuks mõista neile Idapartnerluses peituvaid positiivseid võimalusi. Ent ka Lääs ei ole teinud kõike temast sõltuvat, et Venemaaga suhteid parandada. Juba 2008. aastal ei mõistnud Lääs Gruusia sõja sõnumit. Ka praegu ei mõista ei EL ega USA Moskva motiive. Arvatakse, et Moskva tegeleb senini geopoliitilise ekspansionismiga, samal ajal kui Moskva signaliseerib Brüsselile ja Washingtonile, et on kriisist ja sanktsioonidest väsinud ning püüab nüüd Läänega kokku leppida. Ent praegu näib pigem nii olevat, et Venemaa ajab joru oma tõe ja EL oma õigusega. Venemaa tõde seisneb selles, et tal olevat eriline missioon siin maailmas täita ja seetõttu tema demokraatia erinevat Lääne omast. Lääne õigus olevat aga vaid regionaalse ulatusega õigus, millega polevat “Venemaa avarustel”
püsiva konkurentsieelise loomine seisneb Eesti logistikasüsteemi terviklikul väljaarendamisel (infrastruktuur, transporditehnoloogia, operaatorid, teenidus-ja vahendusettevõtted, piiriületused jt). Eesti viimase kümnendi küllalt edukas transiitvedude teostamine on johtunud peamiselt Eesti transpordi-ja transiidiettevõtete heast konkurentsivõimest ja Vene Föderatsiooni oma sadamate vaegsuutlikkusest käsitleda masskauba eksporti. Neid asjaolusid toetas Eesti soodne geopoliitilise asend ja meie transpordiinfrastruktuuri ja superstruktuuri konkurentidest kiirem areng, mis oli orienteeritud põhiliselt tooraine (ka teravili, väetised jm) ning energiakandjate (vedelkütused, masuut, kivisüsi) transiidile läbi Eesti. Vene Föderatsiooni jõuline tegutsemine transpordi-ja transiidipoliitiliste eesmärkide saavutamisel on oluliselt mõjutanud transiitveoste mahtu läbi Eesti sadamate. Transiitvedude vana paradigma
Välisvisiidid ei olnud väga sagedased. Kui arvestada seda, et suuri rahvusvahelisi kongresse ja konverentse toimus üsna hõredalt: 1923. aastal Genova konverents, 1932-1934 desarmeerimiskonverents. Peamisteks kohtadeks, kus oli võimalik suhelda teiste riikide diplomaatidega olid saatkonnad. Enamik Eesti riigitegelastest olid välispoliitikas üsna üksmeelsed. Välispoliitika peamine eesmärk oli riigi iseseisvuse julgeoleku säilitamine. Eesti oma geopoliitilise asukoha tõttu peab Eesti välispoliitika tegema kõike selleks, et ohte vältida - majanduslikud ja sõjalised aspektid. Otsides võimalikke potentsiaalseid vastaseid lähtuti 3 võimalusest: teoreetiliselt võiks Eestile ohtlikud olla tema lähinaabrid, teiseks endistes hegemoonides ja kolmandaks kõneldi suurriikide poolsest ohust. Kui arutada, kes võiks konkreetselt ohuallikateks saada, siis oldi üksmeelsed, et lähinaabrite puhul jääb sõelale ainult Nõukogude Venemaa. Endiste
annaabi.ee 
