Universumi osaga. 2. Universum on kõigil ajahetkedel olnud keskmiselt ühesugune, sarnane meie poolt käesoleval momendil nähtava Universumiga. (See on täielik kosmoloogiline printsiip; punkt üks väljendab tema ruumilist, punkt kaks ajalist osa. Eristatakse ka osalist kosmoloogilist printsiipi, mis nõuab vaid ruumilist ühtlust, lubades ajalist arengut. Kosmoloogiline printsiip on veendumus, et igale galaktikatega tihedamalt kaetud piirkonnale järgneb kaugemal hõredam piirkond, ja ümberpöördult. Galaktikad võivad isegi ükskord otsa lõppeda (seni pole seda küll näha), aga siis me usume, et sellega lõpeb vaid üks kosmilise hierarhia aste, üli- või metagalaktika, ning sellele järgneb jällegi ruum, mis on täidetud samasuguste metagalaktikatega.) 4. Mis on antroopsusprintsiip? See tähendab inimkeskset universumit, universumi ehitus ja areng on täpselt sellised, et seal
võrreldav galaktikate omadega. 14. kvasarite ja aktiivsete tuumade pideva spektri kuju vastab mittesoojuslike energiaallikate kiirgusele. 15. Sünkrotronkiirgus tekib laetud osakeste pidurdumisel elektromagnetväljas. 16. Galaktikate ruumijaotus - galaktikad ei paikne maailmaruumis ühtlaselt, vaid koonduvad parvedesse, kihtidesse ja ahelatesse, mille vahele jäävad tühjad alad 17. Universumi kärgstruktuuriks nimetatakse ruumilist jaotust, kus tihedalt täidetud ainega (ka galaktikatega) täidetud kihid ümbritsevad tühje alasid (vrd mesilaskärjega).
samasugune kilomeeter. 3. Sõnasta kosmoloogiline printsiip. Me ei saa näha kõiki lõpmatus ruumis olevaid asju, järelikult ei saa me neid ka tundma õppida. Kuigi maailm on lõpmatu, näeme me temast siiski vaid lõplikku osa. See, mida me näeme on kõigis suundades ja kõigil kaugustel ühesugune. Me võime eeldada et maailm on kõikjal ühesugune. 4. Mis on selle printsiibi mõte (eesmärk)? Kosmoloogiline printsiip on veendumus, et igale galaktikatega tihedamalt kaetud piirkonnale järgneb kaugemal hõredam piirkond, ja ümberpöördult. Galaktikad võivad isegi ükskord otsa lõppeda (seni pole seda küll näha). 5. Selgita fotomeetrilist (Olbersi) paradoksi. Lõpmatu ulatusega, valgust kiirgavate tähtedega ühtlaselt täidetud ruumis peab taeva heledus olema võrdne tähepinna keskmise heledusega. 6. Kuidas aitab idee paisuvast ruumist vältida paradokse?
koos gravitatsioon. • 1755. aastal tegi Immanuel Kant Linnutee struktuuri kohta uurimuse, milles täpsustas Wrighti ideed. MEIE KODUGALAKTIKA - LINNUTEE • Astrofotograaf Stéphane Guisard külastas Tšiilis asuvat Paranali observatooriumit ja jäädvustas kalasilma objektiiviga 360° x 200° vaate Linnutee galaktikast. Guisard pani oma fotodest kokku meeleoluka video. (www.telegram.ee) KÄÄBUSGALAKTIKAD • Enamik galaktikatest on kääbusgalaktikad. • Teiste galaktikatega võrreldes on need suhtelised väikesed. • Linnutee suurusest moodustavad nad umbes sajandiku. • Sisaldavad kõigest paari miljardit tähte. • Kääbusgalaktikaid võib jagada ka elliptilisteks, spiraalseteks ja korrapäratuteks. ELLIPTILISED GALAKTIKAD Elliptiline galaktika klassis E3. • Ümmarguse või pikliku kujuga. • Koosnevad põhiliselt vanematest, punastest tähtedest.
käesoleval momendil nähtava Universumiga. See on täielik kosmoloogiline printsiip; punkt üks väljendab tema ruumilist, punkt kaks ajalist osa. Eristatakse ka osalist kosmoloogilist printsiipi, mis nõuab vaid ruumilist ühtlust, lubades ajalist arengut. Kosmoloogiline printsiip ei nõua, et maailm peaks antud hetkel paistma kõigis suundades ühesugusena. Ta ei saagi seda nõuda, kuna tegelikult sellist asja ei ole. Kosmoloogiline printsiip on veendumus, et igale galaktikatega tihedamalt kaetud piirkonnale järgneb kaugemal hõredam piirkond, ja ümberpöördult. Galaktikad võivad isegi ükskord otsa lõppeda (seni pole seda küll näha), aga siis me usume, et sellega lõpeb vaid üks kosmilise hierarhia aste, üli- või metagalaktika, ning sellele järgneb jällegi ruum, mis on täidetud samasuguste metagalaktikatega. See pole väljamõeldis, vaid inimkonna kogemuse üldistus: uskus ju Bruno, et kosmoloogiline
on aega huvitavamaid leide võimekamate teleskoopidega detailsemalt uurida. Kui 1950. aastatel valmisid esimesed raadiokiirguse taevaülevaated, ootas astronoome ees mitu üllatust. Selgus, et Universumis leidub palju ulatuslikke raadiokiirguse allikaid. Osa neist oli võimalik seostada meie galaktikas supernoovana plahvatanud tähtede jäänustega, kuid teine, veelgi põnevam osa paistis olevat seotud Linnuteest kaugel väljaspool olevate galaktikatega. Kaugust arvestades pidid selliste objektide mõõtmed olema hiiglaslikud, ületades sadu ja isegi tuhandeid kordi galaktikate eneste mõõtmeid. Üksikasjalikumal vaatlemisel selgus, et neid raadiokiirguses nähtavaid piirkondi ühendab kodugalaktika keskosaga pikk ja peenike, samuti üksnes raadiokiirguses nähtav ainevool. Ilmselt toimub seal aine paiskamine galaktika keskmest kaugele eemale. Esimesed raadioteleskoobid olid suutelised eristama ainult suuri objekte, kõik väiksemad allikad
ruum, mis ümbritseb üksildast tuuma kõige keskel. Arvatakse, et selline galaktika tekib siis, kui väiksem galaktika läbib suurema galaktika tuuma. (Hoagi objekt, näide ringikujulisest galaktikast) Kääbusgalaktikad Vaatamata esilekerkivatele suurtele spiraalsetele ja elliptilistele galaktikatele on enamik galaktikatest kääbusgalaktikad. Sellised galaktikad on teiste galaktikatega võrreldes suhteliselt väikesed; Linnutee suurusest moodustavad nad umbes sajandiku ja sisaldavad kõigest paari miljardit tähte. Paljud kääbusgalaktikad tiirlevad ümber ühe suurema galaktika; Linnuteel on vähemalt tosin sellist kaaslast ja arvatakse, et 300–500 kääbusgalaktikat on veel avastamata. Kääbusgalaktikaid võib jagada ka elliptilisteks, spiraalseteks ja korrapäratuteks. Kokkuvõte Teema kohta oli põnev referaati teha. Infot oli piisavalt ja see oli mulle arusaadav
* spiraalsed galaktikad- väga erinevad * spiraalharud- tähed, täheparved, tolm * varbspiraalsed – tuuma ja spiraali ühendab sirge varras. Galaktikate 3 põhitüüpi: * Seyterti galaktikad- normaalse värvusega spiraalgalaktikad, tugevad emissioonijooned tuumas. * Markarjani galaktikad- tuum ja mõhn sinaka tooniga, tugevad emissioonjooned, ketas näha väga nõrgalt. * Kvasarid- peeti algul pikka aega ülitähtedeks, praegu ollakse seisukohal, et tegu on ikkagi galaktikatega, mille tuuma heledus tuhandeid kordi ületab ülejäänud osa heledusi. On ühed kaugemad objektid maailmaruumis. 25. Kirjeldage spiraalsete galaktikate ehitust. Spiraalgalaktikate ehitus: hajusainet suurel huljal, keskosas gaas puudub, algab gaasirõngas mõhna servalt ulatudes 1,5 x galaktika nähtavast osast kaugemale. Gaas, tolm, noortähed asuvad õhukeses pöörlevad kettas, mis ümbritsetud vanadest tähtedest koosnevast keskosa mõhnast.
Sellistel galaktikatel puudub seesmine ehitus . Tavaliselt leidub neis vähesel määral tähtedevahelist gaasi ja tolmu ning puuduvad noored tähed . Tuntud Ameerika astronoom Edwin Hubble nimetas elliptilisi galaktikaid "varast tüüpi" galaktikateks, sest ta arvas, et nendest arenesid hiljem spiraalgalaktikad . Korrapäratuid galaktikaid ehk ebaregulaarseid galaktikaid leidub tunduvalt vähem . Nad sarnanevad spiraalsete galaktikatega . Enamus korrapäratutest galaktikatest sisaldab endas suurtes kogustes gaasi . Üheks korrapäratu galaktika näiteks on Magalhãesi pilved, meie tähesüsteemile lähimaid galaktikaid (asuvad ligikaudu 200 000 valgusaasta kaugusel) . Väike Magalhãesi pilv Enamus galaktikatest spiraalsed . Nende hulka kuulub ka meie galaktika . Meile kõige lähemal olev spiraalne galaktika on väga tuntud Andromeeda udukogu , mis asub meist
protsessi arvutisimulatsioonidega imiteerida. Mängiti läbi mitmesugused stsenaariumid, millest mõned välistati kui täiesti ebarealistlikud. Kõige realistlikemana tunduvad tänapäeval nn CDM-mudelid ( on Einsteini väljavõrrandite kosmoloogiline konstant, CDM on külm varjatud aine (cold dark matter). Varjatud aine olemus on tänini teadmata. Galaktikate ja tähtede tekkimine Miljardi aasta pärast tekkisid paljud galaktikad algul kvasaritena. Tegu oli galaktikatega, mille keskmes oli must auk, kuhu paiskus suur hulk ainet, mis tõi kaasa tohutu hulga kiirguse väljumise. Kollabeeruvad gaasipilved olid nüüd nii tihedaks muutunud, et moodustusid tähed ja kerasparved. Tähtedes moodustusid nüüd tuumasünteesi teel kõik raskemad keemilised elemendid kuni rauani. Raskemad tähed plahvatasid juba mõne miljoni aasta pärast supernoovadena. Plahvatustega sattusid tähtedevahelisse ruumi rauast raskemad elemendid.
osakaal ulatub 90%-ni kogumassist Esimesed galaktikad tekkisid, kui Universum oli alla ühe miljardi aasta vana. Galaktikate teke sarnaneb tähtede ning planeedisüsteemide tekkegaja galaktikate magnetväljad mängivad tihedate molekulaarpilvede moodustumisel olulist rolli, valmistades ette tähtede sündi. Galaktikad oma arengu käigus kasvavad oluliselt. Suured galaktikad tekivad väiksemate galaktikate ühinemisel suuremate galaktikatega. Selliste liitumiste käigus nad jätavad maha osa oma tähti ning nendest tähtedest moodustub galaktikate nõrk halo. Astrofüüsikas nimetatakse metallideks kõiki vesinikust ja heeliumist raskemaid elemente. Üheks põrgetele alternatiivseks teeks on pakutud külma gaasi langemist noortesse galaktikatesse varajases Universumis Galaktikaid jagatakse kuju poolest: *spiraal- ehk ketasgalaktikad, mille domineerivaks komponendiks on galaktika ketas *elliptiline
2.Kuidas mõista aja ja ruumi lõpmatust? Inimene tajub lõpmatust ainult numbriliselt, mingi igapäevase lõpliku nähtuse lõputu kordumise kaudu. 3.Sõnasta kosmoloogiline printsiip. Mis on selle printsiibi mõte? 1)Universum on oma kõigis punktides keskmiselt ühesugune, sarnanedes meile nähtava Universumi osaga. 2)Universum on kõigil ajahetkedel olnud keskmiselt ühesugune, sarnanedes meie poolt käesoleval momendil nähtava Universumiga. Mõte: Veendumus, et igale galaktikatega tihedamalt kaetud piirkonnale järgneb kaugemal hõredam piirkond, ja ümber pööratult.
2.Kuidas mõista aja ja ruumi lõpmatust? Inimene tajub lõpmatust ainult numbriliselt, mingi igapäevase lõpliku nähtuse lõputu kordumise kaudu. 3.Sõnasta kosmoloogiline printsiip. Mis on selle printsiibi mõte? 1)Universum on oma kõigis punktides keskmiselt ühesugune, sarnanedes meile nähtava Universumi osaga. 2)Universum on kõigil ajahetkedel olnud keskmiselt ühesugune, sarnanedes meie poolt käesoleval momendil nähtava Universumiga. Mõte: Veendumus, et igale galaktikatega tihedamalt kaetud piirkonnale järgneb kaugemal hõredam piirkond, ja ümber pööratult.
Galaktikad kasvavad oma arengu käigus. Valdav enamus universumis leiduvatest galaktikatest on ellipsi kujuga või spiraalsed. Elliptilise galaktika teke sarnaneb tähe tekkimisega. Selle tekitab hiiglasliku molekulaarpilve gravitatsiooniline kollaps. Elliptiliste galaktikate areng on kiire. Varem tekkinud suured tähesüsteemid põrkuvad omavahel ning nende ühinemise tulemusena saadakse veel suurem elliptiline galaktika. Spiraalsete galaktikatega ühinevad väiksemad tähesüsteemid. Galaktikate kujunemise osas on teadlastel palju vastuseta küsimusi. Esimesed galaktikad tekkisid siis, kui Universum oli vähem kui miljardit aastat vana. Peale suurt pauku hakkasid tekkima esimesed tähed, nendest omakorda tähekogumikud. Tähekogumikud arenesid galaktikateks. Galaktikate liitumisel tekkisid aina suuremad galaktikad, mida on võimalik tänapäeval taevas näha.
Teadlased kutsused seda meie saaruniversumiks. Teadlaste jaoks ühtki teist galaktikat ei eksisteerinudki. Siis 1924. aastal muutis astronoom Edwin Hubble seda kõike. Hubble vaatles universumit tolle aja võimsaima teleskoobiga. Sügavas öötaevas nägi ta uduseid valguse kogusid. Ta jõudis järeldusele, et need ei ole üksikud tähed vaid terved tähtede linnad galaktikad, kaugemal kui linnutee. Ühe aastaga läksime me ühe galaktika universumi pildilt miljardite galaktikatega universumi pildile. Astronoomide silmaring laienes tohutult. See oli astronoomia ajaloo suurim avastus. Meie galaktika diameeter on kuskil 100 000 valgusaaastat. See võib meie jaoks suur tunduda, kuid võrreldes seda mõne teise galaktikaga, on linnutee galaktika siiski võrdlemisi väike. Andromeda, meie lähim galaktiline naaber on kaks korda suurem linnuteest. M87 on suurim elliptiline galaktika meie kosmilises hoovis ja see on palju suurem Andromedast
momendil nähtava Universumiga. See on täielik kosmoloogiline printsiip; punkt üks väljendab tema ruumilist, punkt kaks ajalist osa. Eristatakse ka osalist kosmoloogilist printsiipi, mis nõuab vaid ruumilist ühtlust, lubades ajalist arengut. Kosmoloogiline printsiip ei nõua, et maailm peaks antud hetkel paistma kõigis suundades ühesugusena. Ta ei saagi seda nõuda, kuna tegelikult sellist asja ei ole. Kosmoloogiline printsiip on veendumus, et igale galaktikatega tihedamalt kaetud piirkonnale järgneb kaugemal hõredam piirkond, ja ümberpöördult. Galaktikad võivad isegi ükskord otsa lõppeda (seni pole seda küll näha), aga siis me usume, et sellega lõpeb vaid üks kosmilise hierarhia aste, üli- või metagalaktika, ning sellele järgneb jällegi ruum, mis on täidetud samasuguste metagalaktikatega. See pole väljamõeldis, vaid inimkonna kogemuse üldistus: uskus ju Bruno,
Umbes 300 000 aasta pärast oli temperatuur langenud umbes 3600 kelvinile. Selle väärtuse juures moodustasid aatomituumad ja elektronid stabiilseid aatomeid Footonite vastastikune toime neutraalsete aatomitega muutus väikeseks, nii et valgus sai nüüd hakata üha enam takistamatult levima. Universum muutus läbipaistvaks. · 300 miljoni aasta pärast tekkisid paljud galaktikad. Tegu oli galaktikatega, mille keskmes oli must auk, kuhu paiskus suur hulk ainet, mis tõi kaasa tohutu hulga kiirguse väljumise. · Gaasipilved olid nüüd nii tihedaks muutunud, et moodustusid tähed ja kerasparved. Tähtedes moodustusid nüüd tuumasünteesi teel kõik raskemad keemilised elemendid kuni rauani. · Raskemad tähed plahvatasid juba mõne miljoni aasta pärast supernoovadena.
Damour ja Soloduhhin väidavad aga nüüd, et sellised struktuurid võivad tegelikult sama hästi olla hoopis kosmilised ussiaugud, mis kujutavad enesest mullistusi aegruumis ning ühendavad seeläbi erinevaid universume. Kui sa kujutad universumit ette kahemõõtmelise lehena, siis oleks ussiauk justkui toru, mis ühendab kahte erinevat lehte ehk siis kahte erinevat universumit kõigi oma lugematute tähtede, planeetide ja galaktikatega. Füüsikutepaar võttis eesmärgiks selgitada välja, millised peaksid sellised kosmilised ussiaugud välja nägema ja avastasid oma üllatuseks, et nende omadused meenutaksid peaaegu üks-üheselt musti auke. Teadurite kinnitusel pöörleks aine ümber ussiaugu samal moel, kui seda jälgitakse pöörlemas ümber mustade aukude, kuna mõlemad objektid moonutavad ruumi enese ümber samamoodi. Kuigi esmapilgul võiks arvata, et ussiaugu ning musta augu vahel võiks vahet teha vaid
galaktika keset ega ühtegi jälge spiraalharudest. Arvatakse, et nad moodustavad veerandi kõikidest galaktikatest. Enamik korrapäratuid galaktikaid on kunagi olnud spiraalsed või elliptilised, aga deformeerunud gravitatsiooni tõttu. Korrapäratud galaktikad sisaldavad suurtes kogustes kosmilist tolmu ja gaasi. Kääbusgalaktikad Vaatamata esilekerkivatele suurtele spiraalsetele ja elliptilistele galaktikatele on enamik galaktikatest kääbusgalaktikad. Sellised galaktikad on teiste galaktikatega võrreldes suhteliselt väikesed; Linnutee suurusest moodustavad nad umbes sajandiku ja sisaldavad kõigest paari miljardit tähte. On avastatud ka sellised kääbusgalaktikaid, mille diameeter on kõigest 100 parsekit- Paljud kääbusgalaktikad tiirlevad ümber ühe suurema galaktika; Linnuteel on vähemalt tosin sellist kaaslast ja arvatakse, et 300500 kääbusgalaktikat on veel avastamata. Kääbusgalaktikaid võib jagada ka elliptilisteks, spiraalseteks ja korrapäratuteks.
pooljuhtmäluga, mis on sarnane arvutites pruugitavaga. 5 HST olulisemad saavutused Tehtud vaatlused näitasid, et paljude, kui mitte kõikide galaktikate tuumades on ülimassiivsed mustad augud, näitasid, et kvasarid on tegelikult aktiivsete galaktikate tuumad, näitasid, et universum oli oma algusaegadel täidetud palju väiksemate ja ebakorrapärasema kujuga galaktikatega kui praegu, näitasid, et noori tähti ümbritsevad sageli pannkoogitaolised tolmukettad, millest arvatakse moodustuvat planeedid, aitasid täpsustada galaktikate kauguste skaalat, täpsustada universumi paisumise kiirust (nn Hubble'i konstant) ning näidata, et universumi paisumine kiireneb. Tema abil tehtud fotodel on seni ainsana näha Pluuto pinda ja märgata sellel laike, Jupteril, Saturnil ja Jupteri kaaslasel Ganimedesel näha virmalisi,
sarnane meie poolt käesoleval momendil nähtava Universumiga. See on täielik kosmoloogiline printsiip; punkt üks väljendab tema ruumilist, punkt kaks ajalist osa. Eristatakse ka osalist kosmoloogilist printsiipi, mis nõuab vaid ruumilist ühtlust, lubades ajalist arengut. Kosmoloogiline printsiip ei nõua, et maailm peaks antud hetkel paistma kõigis suundades ühesugusena. Ta ei saagi seda nõuda, kuna tegelikult sellist asja ei ole. Kosmoloogiline printsiip on veendumus, et igale galaktikatega tihedamalt kaetud piirkonnale järgneb kaugemal hõredam piirkond, ja ümberpöördult. Galaktikad võivad isegi ükskord otsa lõppeda (seni pole seda küll näha), aga siis me usume, et sellega lõpeb vaid üks kosmilise hierarhia aste, üli- või metagalaktika, ning sellele järgneb jällegi ruum, mis on täidetud samasuguste metagalaktikatega. See pole väljamõeldis, vaid inimkonna kogemuse üldistus: uskus ju Bruno, et
Mängiti läbi mitmesugused stsenaariumid, millest mõned välistati kui täiesti ebarealistlikud. Kõige realistlikumatena tunduvad tänapäeval nn CDM-mudelid ( on Einsteini väljavõrrandite kosmoloogiline konstant, CDM on külm varjatud aine (cold dark matter)). Varjatud aine olemus on tänini teadmata. 1.12 Galaktikate ja tähtede tekkimine 300 miljoni aasta pärast tekkisid paljud galaktikad algul kvasaritena. Tegu oli galaktikatega, mille keskmes oli must auk, kuhu paiskus suur hulk ainet, mis tõi kaasa tohutu hulga kiirguse väljumise. Kollabeeruvad gaasipilved olid nüüd nii tihedaks muutunud, et moodustusid tähed ja kerasparved. Tähtedes moodustusid nüüd tuumasünteesi teel kõik raskemad keemilised elemendid kuni rauani. Raskemad tähed plahvatasid juba mõne miljoni aasta pärast supernoovadena. Plahvatustega sattusid tähtedevahelisse ruumi rauast raskemad elemendid
Tähesarnased objektid, mille punanihe ja absoluutne heledus on võrreldavad galaktikate omadega. 16. Kirjeldage galaktikate ruumijaotus. Galaktikate ruumijaotus - galaktikad ei paikne maailmaruumis ühtlaselt, vaid koonduvad parvedesse, kihtidesse ja ahelatesse, mille vahele jäävad tühjad alad. 17. Selgitage mõistet ,,universumi kärgstruktuur". Universumi kärgstruktuuriks nimetatakse ruumilist jaotust, kus tihedalt täidetud ainega (ka galaktikatega) täidetud kihid ümbritsevad tühje alasid (vrd mesilaskärjega). UNIVERSUM 1. Mis on Universum? Universum on maailmakõiksus, kõikide asjade kogusus. Teaduses mõeldakse selle all kosmost ehk maailmaruumi, mis sisaldab kogu ainet ja energiat. 2. Kuidas mõista aja ja ruumi lõpmatust? Matemaatiliselt: igast esemest (galaktikast) kaugemal on näha (samasuguseid)
3. Sõnasta kosmoloogiline printsiip.Mis on selle printsiibi mõte (eesmärk)? Me ei saa näha kõiki lõpmatus ruumis olevaid asju, järelikult ei saa me neid ka tundma õppida. Kuigi maailm on lõpmatu, näeme me temast siiski vaid lõplikku osa. See, mida me näeme on kõigis suundades ja kõigil kaugustel ühesugune. Me võime eeldada et maailm on kõikjal ühesugune. Kosmoloogiline printsiip on veendumus, et igale galaktikatega tihedamalt kaetud piirkonnale järgneb kaugemal hõredam piirkond, ja ümberpöördult. Galaktikad võivad isegi ükskord otsa lõppeda (seni pole seda küll näha). 4. Selgita fotomeetrilist (Olbersi) paradoksi. Lõpmatu ulatusega, valgust kiirgavate tähtedega ühtlaselt täidetud ruumis peab taeva heledus olema võrdne tähepinna keskmise heledusega. 5. Kuidas aitab idee paisuvast ruumist vältida paradokse?
momendil nähtava Universumiga. See on täielik kosmoloogiline printsiip; punkt üks väljendab tema ruumilist, punkt kaks ajalist osa. Eristatakse ka osalist kosmoloogilist printsiipi, mis nõuab vaid ruumilist ühtlust, lubades ajalist arengut. Kosmoloogiline printsiip ei nõua, et maailm peaks antud hetkel paistma kõigis suundades ühesugusena. Ta ei saagi seda nõuda, kuna tegelikult sellist asja ei ole. Kosmoloogiline printsiip on veendumus, et igale galaktikatega tihedamalt kaetud piirkonnale järgneb kaugemal hõredam piirkond, ja ümberpöördult. Galaktikad võivad isegi ükskord otsa lõppeda (seni pole seda küll näha), aga siis me usume, et sellega lõpeb vaid üks kosmilise hierarhia aste, üli- või metagalaktika, ning sellele järgneb jällegi ruum, mis on täidetud samasuguste metagalaktikatega. See pole väljamõeldis, vaid inimkonna kogemuse üldistus: uskus ju Bruno, et kosmoloogiline
staatiline, mistõttu ta lisas üldrelatiivsusteooria väljavõrranditesse kosmoloogilise konstandi, mis tagas vastava lahendi. Hiljem nimetas ta seda sammu oma elu suurimaks rumaluseks. 1916 – Karl Schwarzschild leidis väljavõrrandite esimese täpse lahendi. See kirjeldab kerasümmeetrilist mittepöörlevat massi. 1918 – saksa astronoom Carl Wilhelm Wirtz täheldas teatud udude (udukogude) spektrite punanihet. Ta ei teadnud, et tegu on galaktikatega. 1922 – Alexander Friedmann arvutas ilma kosmoloogilise konstandita Einsteini väljavõrrandite lahendid ning avastas, et need vastavad kosmosele, mis kas paisub igavesti alates alguspunktist, kollabeerub lõpp-punktiks või omab nii algus- kui ka lõpp- punkti. 1923 – Edwin Hubble tõestas, et Andromeeda udukogu on kaugel väljaspool Linnuteed. 1927–1933 – preester ja astronoom abbé Georges Lemaître töötas välja Suure Paugu
Valguse kiirus vaakumis ( kosmos ongi põhiliselt vaakum ) on ligikaudu 300 000 km/s ja üks valgusaasta on seetõttu ligikaudu 1013 kilo- meetrit. Meie Päikesesüsteemi läbimõõt on seega peaaegu üks valgusaasta. Päikesesüsteem asub ühe suure tähesüsteemi sees, mille nimeks on Linnutee galaktika. See on ligikaudu 100 000 korda suurem kui kogu meie Päikesesüsteem. Kuid ka meie galaktika ei triivi mööda ilmaruumi päris üksinda. Seda teeb ta koos teiste galaktikatega ja need galaktikad moodustavad kokku juba galaktika parve. Sinna kuulub ka meie Galaktika ja kokku on neid umbes 50. Sellest veel umbes 20 korda suuremad ilmnevad juba galaktikate superparved. Universumi vaadeldava piirile jõuamegi siis, kui me seda mõõtu veel umbes 100-ga korrutame. Selline Universumi vaadeldav piir asub meist umbes 10 miljardi valgusaasta kaugusel. Selline ,,kõige suurem" kaugus võrdub 1026 meetri- ga
Valguse kiirus vaakumis ( kosmos ongi põhiliselt vaakum ) on ligikaudu 300 000 km/s ja üks valgusaasta on seetõttu ligikaudu 1013 kilo- meetrit. Meie Päikesesüsteemi läbimõõt on seega peaaegu üks valgusaasta. Päikesesüsteem asub ühe suure tähesüsteemi sees, mille nimeks on Linnutee galaktika. See on ligikaudu 100 000 korda suurem kui kogu meie Päikesesüsteem. Kuid ka meie galaktika ei triivi mööda ilmaruumi päris üksinda. Seda teeb ta koos teiste galaktikatega ja need galaktikad moodustavad kokku juba galaktika parve. Sinna kuulub ka meie Galaktika ja kokku on neid umbes 50. Sellest veel umbes 20 korda suuremad ilmnevad juba galaktikate superparved. Universumi vaadeldava piirile jõuamegi siis, kui me seda mõõtu veel umbes 100-ga korrutame. Selline Universumi vaadeldav piir asub meist umbes 10 miljardi valgusaasta kaugusel. Selline ,,kõige suurem" kaugus võrdub 1026 meetri- ga
läbib ühe aastaga. Valguse kiirus vaakumis ( kosmos ongi põhiliselt vaakum ) on ligikaudu 300 000 km/s ja üks valgusaasta on seetõttu ligikaudu 1013 kilo- meetrit. Meie Päikesesüsteemi läbimõõt on seega peaaegu üks valgusaasta. Päikesesüsteem asub ühe suure tähesüsteemi sees, mille nimeks on Linnutee galaktika. See on ligikaudu 100 000 korda suurem kui kogu meie Päikesesüsteem. Kuid ka meie galaktika ei triivi mööda ilmaruumi päris üksinda. Seda teeb ta koos teiste galaktikatega ja need galaktikad moodustavad kokku juba galaktika parve. Sinna kuulub ka meie Galaktika ja kokku on neid umbes 50. Sellest veel umbes 20 korda suuremad ilmnevad juba galaktikate superparved. Universumi vaadeldava piirile jõuamegi siis, kui me seda mõõtu veel umbes 100-ga korrutame. Selline Universumi vaadeldav piir asub meist umbes 10 miljardi valgusaasta kaugusel. Selline „kõige suurem“ kaugus võrdub 1026 meetri- ga. Kõige väiksematest objektidest ( kvarkidest ) kuni
annaabi.ee 
