Gaius Valerius Catulluse luule analüüs (0)

Gaius Valerius Catullus ´e luule analüüs
(u 84-54 e.m.a.)
Catulluse luule räägib peamiselt armastusest, sõprusest, kaastundest. Sageli kirjeldab ta isiklikke motiive, läbielamisi ja pettumusi. Keskset tegelast oma armulauludes nimetab ta Lesbiaks, kirjeldades tihti nii oma erootilisi kogemusi kui ka kibestust armastatu vastu.
Teise suure alateema moodustavad pilkava alatooniga värsid, kus poeet alavääristab pahameelt varjamata poliitikuid, petistest kaubitsejaid ja sageli ka Caesarit ennast.
Catulluse luule eeskujuks oli hellenismiajastu luule. Erinevalt varasematest suurtest luuletajatest ei keskendunud ta enam iidsetele jumalatele ja kangelastele, vaid rõhutas igapäevasemaid sündmusi. Tema luuletused olid innovatiivsed, paljude arvates isegi pinnapealsed ja naiivsed, kuid panid suuremat rõhku sõnakunstile ja ülesehitusele. Paljudes palades ka humoorikat alatooni.
Kesksel kohal olev armastusluule on emotsionaalne ja kirglik. Catullus ülistab armastust ja seab selle tunde olulisele kohale elus. Luule iseloom areneb ühes taktis tema suhtega Lesbosega. Esmalt on see rõõmsameelne, lausa eufooriline , millele järgnevad pinge, kibestus ja pettumus. Kõik see kajastub ka tema luules.
Tema toob välja luules uue tunde, mida enne ei ole kasutatud nn „vihane armastus“. Näiteks:
Põlgus ja arm minus keeb. „Aga miks?“ sa ehk uurida katsud.
Ei, ma ei tea, kuid nii tunnen ja tapab mind piin.
Pikemad lood kirjutas Catullus heksameetris, kasutab kreeka meelika stroofi.
Kasutab oma luules võrdlusi, nt: Väike värb, minu piiga silmarõõm sa. Muudab ka sõnade järjekorda , et esile tuua tema jaoks tähtis ja eriliselt rõhutab tüdruku ülistust. Kasutab tähelepanu püüdvaid, ilusaid ja romantilisi omadussõnu ja võrdlusi, nt:
väike värb, minu piiga silmarõõm sa
ikka kui minu kaunil kullakallil