Gailiti romaani "Purpurne surm" tutvustus (0)

Purpurne surm
Gailiti romaani tutvustus
August Gailit on sündinud 9.jaanuaril 1891.aastal Valgamaal ja suri 5.novembril 1960.aastal Rootsis. Ta on tuntud kui romaani- ja novellikirjanik. Koolitee algas Gailitil Valgas ja jätkus Tartus. August Gailit on töötanud ajakirjanikuna nii Eestis kui ka Lätis. Ta võttis osa Vabadussõjas, olles seal sõjaväeametnik ja sõjakirjasaatja. Gailit on elanud Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias. Ta on olnud „Vanemuise“ direktor. Gailit abielus aastal 1932 operetinäitleja Elvi Vaher-Nanderiga, sellest abielust sündis tütar Aili . 1944.aastal põgenesid nad perega Rootsi, kus Gailit ka suri.
Purpurne surm on Gailiti üks esimesi romaane, kirjutatud aastal 1924. Nagu teisedki Gailiti romaanid on see erootilise ainega ja fantaasiaküllase sisuga teos. Raamat räägib Varria saare hukkumisest: kusagilt India kandist on saanud alguse hirmus taud, mis tapab ainult mehi, naised jäävad kõik ellu.
Peategelased:

• Joonas Moor – ta tunneb end üksildasena, sest on üles kasvanud ilma sõpradeta. Terve elu on pidanud ta käituma oma isa nõudmiste järgi. Joonasele meeldivad naised, sest terve elu pole ta pidanud midagi tegema ja seda ka hiljem, sest tal on saar, mille nimel ei pidanud ta vaeva nägema.
  
• Toomas Moor – on Joonase isa. Toomas on saare valitseja ja äärmiselt türannliku iseloomuga – kõik peab olema nii, nagu tema tahab. Ka selles on ta kindel, et ta poeg peab saama saare järgmiseks valitsejaks.
  
• Ingriin – on Joonas Moori abikaasa. Ta on õrn, armas ja vaikne naine, kuid kaval ja isekas .
  
• Naatan Morge – ta on pidalitõbine ja Joonas Moori hea sõber.
  

August Gailiti teos „Purpurne surm“ on erootilist laadi , sest see taud on sugulisel teel leviv: surevad ainult mehed, naised jäävad elama. Gailit räägib just eelkõige naiste kannatustest ja läbielamistest, sest nemad kaotavad mehed. Autor filosofeerib palju naissoo üle – ta on kasutanud palju mõtteteri naiste kohta (näiteks: „on naisi, kes on sündinud kihavaist tänavaist, rahvarikkaist bulvaarest ning siutsuseist kafeedest“ või „isegi kauneim kunstiteos kõduneb ja armsaim naine läheb vanaks “). Tundub kohati nagu Gailit naeraks naiste üle, tehes neid maha ja pidades kõlbmatuteks. Kuid kohati tundub, nagu peaks ta naisi imeliseks, sest mehed kardavad naisi – naised tekitavad meestes nõrkust ja mehed langevad nende küüsi ja selle läbi ka surevad. Raamatus näeme, kuidas inimesed käituvad sellises kriisolukorras, milliseid alatuid võtteid keegi kasutab, et veel midagi päästa: Joonas ja Morge põgenevad koopasse , seljas naisteriided, et peita ennast taudi eest. Ingriin peidab enda juures viimaseid elus mehi, kuid teised naised on vihased ja kadedad ning mehed surevad.
Gailiti teost oli huvitav lugeda, sest ta stiil on väga põnev: ta kasutab palju piltlike väljendeid ja ütelusi, mis panevad mõtlema. Ma ei lugenud küll teost otsast lõpuni läbi, aga mind hämmastaski kõige rohkem see, kuidas Gailit kirjutab: äärmiselt huvitav sõnakasutus.