Gailiti "Purpurne surm" (1)

Mõtteid Gailiti teosest " Purpurne surm"
Minu arvates võib August Gailiti teost "Purpurne surm" pidada fantaasiarikkalt realistlikuks teoseks, kuna ma usun, et taolise katku levik on vägagi tõenäoline, kuid ma võin oma käe anda, et ma kirjutaks samal teemal sada korda parema raamatu, kui Gailit välja mõtles ja kirja pani. Fantastika valdkond ilmneb selles, kuidas naised käituma hakkasid peale katku, mis on minu meelest väga ebatõenäoline, ebaratsionaalne ning naisi halvustav. Teose läbiv sündmustik on konarlik ning kummalistesse ja teemasse mittesulanduvatesse arutelludesse kaduv . Esimesed sada leheküge jutustab autor Joonas Moori elust ning järgnevad 120 lehekülge purpurse surma levikust ja tagajärgedest. Peategelane Joonas Moor on endassetõmbunud ning mõtlik mees, kes kuuab palju teiste inimeste nõuandeid. Tema ideaaliks on metsas elamine. Kuna raamatus on tohutult palju arutelusid ja mõtteid Jumalast, naistest ja nautlemisest, siis on väga raske aru saada, millised neist iseloomustavad Joonas Moor'i ja millised autorit ise. Minu ettekujutluses pole ta ilus mees, kuna esiteks oli ta isa välimuse kirjeldus päris õõvastust tekitav ning vaevalt , et käbi kännust väga kaugele kukub ning teiseks oli tema üks neist ellujäänud meestest, keda tükkideks ei kistud. See aga viitab sellele, et teda nii väga ei tahetud, inetu väimuse tõttu. Teose sõnumiks pean ma, et naised on ilma meesteta mõttetud ja tühjad ning ei saa elus hakkama. See väljendus näiteks selles, kuidas naised ei saanud hakkama organisatsioonide pidamisega ja saare juhtimisega, rääkimata siis toidu hankimisest või teede puhastusega. Tundsin kogu aeg, et kirjanik on oma elus vististi väga palju haiget saanud ning üritab oma viha naiste vastu läbi kirjanduse esitleda, mis on minu arvates väga labane ja näitab inimese võimet oma probleemidega hakkama saada. Alustaksin positiivsest, mida on hästi natukene. Mulle meeldis üks raamatus kasutatud väide, mille peale naerma hakkasin ning selleks on: "pea paljas olema ning läikima kui piljardimuna". Veel meeldis mulle, et Ingriin Joonas Moor'i armastas ning ma tõesti usun, et nad oleksid võinud koos põgeneda ja õnnelikuks saada. Kuna hästi palju räägiti seksist , kuigi ümber nurga siis tooksin välja ka mulle neutraalselt huvitava tundunud väljendus naise vagiina kohta : "naise kahe jala vahel olev kuningriik". Nüüd siis negatiivne. Kogu teos tekitas minus äärmist viha ning raamatu lõppedes, ma lihtsalt enam ei suutnud autori "õpetussõnu" lugeda. Ma ei ole muidu inimene, kes väga kergesti ärrituks, kuid see raamat tegi mind tõeliselt vihaseks. Esiteks ärritas mind autori suhtumine naistesse ning tundsin, kuidas minus feminism tärkas. Eriti vihastas mind autori arvamus, et naised nii lollid ja lõtvade elukommetega on. Need kirjeldused peale katku naiste toimisest tundusid nii ebareaalsetena. Mul tekkisid kohe küsimused, et kas siis tõesti ei sündinud peale meeste surma enam ühtki poisslast? Või kas tõesti ei saa naised hakkama meeste töödega? Või kas tõesti kaob naistel elu mõte, kui mehi pole enam? Või kas tõesti saavad naistest meeste kadumisel haiged ja kiimased rotid, et nad on valmis allesjäänud mehed ribadeks tõmbama? Või kas tõesti, kui naine avaldab armastust, siis tähendab see, et ta on öelnud, seda igaühele? Taolisi küsimusi tekkis mul igalt leheküljelt mitu ning kõik autori "õpetussõnad" näiteks, kui Toomas Moor oma poega laia ilma saatmisel õpetas, tekitasid minus uskumatusetunde, kuidas saab üks autor nii lolli asja üldse paberile tõepähe kirja panna? Päris hirmus oleks kui keegi lugejastseda tõesti uskuma hakkab ja võib- olla isegi kasutab. Teiseks häiris mind kohutavalt see, et teosel puudus struktuur. Kogu teos oli lajalivalguv nii oma mõtetelt, kui ka kirjeldustelt. Minu arust on täiesti tarbetu kirjeldada ühte tegelast kuni püksinööbi värvuseni välja, kui järgneval leheküljel seesama tegelane juba sureb . Minu jaoks on see vaid lugeja narritamine. Kui alguses tundus selline detailne kirjeldus isegi kaunis ning tegelikult olidki kõik mõtted väga hästi sõnastatud ja ilusate võrdlustena esitatud, oli mul peale 220 lehekülge närv juba väga must. Tegelikult juba poole raamatu peal arutlesin endamisi, kas jätkata või mitte, kuid pimedas lootuses, et teos läheb paremaks ma siiski jätkasin. Kolmas pettumus seisnebki lõpus, kuna minu arvates käitus Joonas Moore väga arusaamatult, et ta Ingriiniga kaasa ei läinud. Minu jaoks on see täiesti mõistetamatu, sest minu arvates pole lihtsalt võimalik naistest ära tüdineda, kuna tegu on nii kauni ja huvitava sooga. Neljandaks ei meeldinud mulle autori tugev sugude võrdõiguslikkuses kahtlemine ja arutlemine, mis ei viinud minu arvates seksist kaugemale. Kogu teos tundus hästi labane. Viiendaks häiris mind tõsiselt, et autori arvates keerleb kogu elu seksuaalsuse ja eneserahulduse ümber, mis näib mulle nii pinnapealsena. Kuuendaks, mis mu peas kogu aeg keerles lisaks eelnevale oli see, et inimesed nii lollid saavad olla. See väljendus selles, et kirjanik tõepähe tuues pidevalt uusi väiteid esile tõi, mis on nüüdisaja võrdsusele ja teaduse arengule nii vastukäivad ja ebareaalsed . Seitsmendaks ei meeldinud mulle, et kõik tegelased olid nii sarnaste nimedega. See selleks, et peale pikka kirjeldust nad surid, kuid mõningad erinevad nimed oleks pidanud ikka suutma välja mõelda, arvestades ka lugejaga. Lõpetuseks võin öelda, et ma ei saa aru, miks peetakse Gailitit maailmakirjanikuks, kuna tema mõttekäik ja kirjutamisstiil on ebaratsionaalsed. Võib-olla on asi ka selles, et mu mõtlemine on hästi analüütiline, kuid seda teost pole võimalik analüütiliselt vaadelda, ilma tugeva kriitika rünnakuta. Ma ei soovitaks seda teost mitte kellelegi kunagi lugeda, kes naisi vähegi hindab ning kes väärt kirjandusest lugu peab. Iseasi oleks aga teada meessoo esindaja arvamust samast teosest. Ma ei kahetse selle raamatu lugemist, kuna nüüd tean, milline on tõeliselt halb raamat.