Francois Villon (1)

Liis Kristiin Vaher , 10.B
François Villon
a) „Väikeses testamendis “ räägib Villon oma sügavast armastusest ühe daami vastu. Villon kurdab oma õnnetut armastust ning masendavat saatust. Daam nimelt ei tunne Villoni vastu sama ning on tema vastu väga kalk . Villoni sõnade põhjal naudib daam seda ja tundub, et mitte iialgi ei muuda naine enda meelt. Selle suure valu tõttu otsustabki Villon Pariisist lahkuda. Veel mainib Villon enda tekstis Guillame Villoni, kes oli hakkama saanud millegi väga auväärsega. Guillame Villon oli Püha Benedictuse kiriku kanoonik , kes lapsendas Francois , kui tolle isa suri aastal 1439. Umbes samal ajal, kui François Villon pani kirja „Väikese testamendi“, osales ta aga murdvarguses ning varastas 500 kuldeküüd usuteaduskonna ruumidest. Ootamata ära vahistamist põgenes ta taas provintsi. Samal ajal kirjutatud teost lugedes ei oska me seda arvatagi, sest tekstist loeb välja, kuidas hoopis suur armuvalu sundis Francois põgenema.
b) François Villon pidi pärast magistri kraadi saamist astuma õigusteaduskonda ning saama kanoonilise õiguse doktoriks , sest sellel ajal oli see vajalik haridus , et elus läbi lüüa. See ei pakkunud aga Villonile huvi. Ta kuulus ulakasse boheemlaskonda ja oli korduvalt segatud kaklustesse ja vargustesse. „Suures testamendis“ kirjutabki Villon varastest, prostituutidest, kelmidest, poodutest jne. Kuna ta ise liikus sellises ringkonnas, siis olid need teemad talle väga tuttavad ning ta teadis hästi, mis toimub sellises seltskonnas. Ta pilkas eelkõige kohtuvõime ja vaimulikke. Villon kirjutas ka hästi palju surmast. Näiteks kirjutas Villon paksust lõbunaisest Margo’st ja kohtutäiturist Jean Cotartist, kes oli pidevalt purjus. Villon kirjutab ka Franc Gontierist, kes käis linnamüüri taga oma armsamaga vallatlemas. Francois meelest oli hõlbuelu ütlemata hea. Ta kirjutab lõbusast elust ning kelmustest. Korralikest ning kõlbelistest inimestest talle kirjutada ei meeldinud. Tihti kirjutas autor ka surmast. Villon eiras kõiki reegleid ning kirjutas luulet enda ettenägemise järgi. Ta ei järginud norme ega traditsioone. Villon ei kuulunud ka ühtegi luuletajate tsunfti, mis oli sellel ajal küllaltki tavapäratu.
c) Villoni luules on hästi palju erinevat keelekasutust ning stiile. Võib leida juriidilisi termineid, kuid kohtab ka varaste nii-öelda slängi. Ei puudu ka kaupmeeste ja kõrgemate klasside keelepruuk. Villoni tekstid on ironiseerivad, pilkavad ning kahetähenduslikud.
d) Villoni tegudest võib järeldada, et ta ei pidanud midagi pühaks. Ta varastas usuteaduskonna ruumidest 500 kuldeküüd, haavas kakluses surmavalt üht preestrit ning ka üht paavsti kirjutajat. Preestri haavamise tõttu põgeneski ta esimest korda Pariisist, kuid peagi naases tagasi. Oma luules pilkas ta vaimulikke ja kõige muud, mis oli kuidagi kirikuga seotud. Tema lugupidamatusest kiriku ja usu vastu, tema ühiskondlikust seisundist ja tema tegudest võib välja lugeda, et ta ei suhtunud hästi ka jumalasse.
e) Võin väita, et see lugemine oli minu jaoks põnev. Tol ajal ei olnud neid palju, kes oleksid selliseid teemasid käsitlenud. Teadmine Villoni tegelikust elust lisab asjale kindlasti vürtsi juurde. Riimid olid selged, kuid kohati võis mõne fraasi sisu arusaamatuks jääda. Kõige rohkem meeldis mulle „Poodute ballaad “. Minu meelest on parimad need kaks viimast rida:
„Me kallal, möödakäija, ära nori ,
sa taevaisalt armu parem palu.“
Mulle meeldis ta järjepidevus, et iga salmi lõpus oli sama lause.
10 fakti François Villonist:

• François Villoni õige nimi oli François de Montcorbier.
  
• François lapsendas väidetavalt tema onu, kes oli kiriku kanoonik, kui ta oli 8-aastane.
  
• Sündis 1431. aastal Pariisis, pagendati 1463. aastal. Pärast seda puuduvad temast andmed.
  
• Mõisteti poomissurma, kuid sai armu.
  
• Osales mitmetes vargustes, haavas preestrit ning tema kirjutajat.
  
• 1457. aastal võitis kuninglikul luulevõistlusel Blois linnas esikoha.
  
• Luuletajana ei kasutanud enda õiget nimi, vaid oma kasuisa perekonnanime (Villon).
  
• Tähtsaim teos on „Väike testament “ ja „Suur testament“.
  
• Eiras kõiki tolleaegseid luulereegleid.
  
• Elas kõrgkeskaja loojangul .
  
• Eelkõige paroodiline luuletaja.